Intervjuu EKA avatud akadeemia juhendaja Britta Bennoga, kelle looming liigub pildipinnalt üle ääre ruumi


Britta Benno on kunstnik, kelle looming täidab nii kunstigaleriisid kui armastatud restoranide interjööre. Ta miksib kokku joonistuse ja graafikatrüki installatsioonis ja armastab töötada kihtides. 

Oma kunstnikukarjääri kõrval uurib Britta kunsti kontseptuaalseid kihistusi EKAs valmiva doktoritööga ning jagab oma teadmisi ka teistele. Ta on õpetanud üle kümne aasta EKAs tudengeid ja Vanalinna Hariduskolleegiumi Kunstimaja õpilasi joonistamise ja graafika salamaailma tundma. Tänaseks on Brittast saanud ka hinnatud EKA avatud akadeemia juhendaja, kelle kursus „Joonistamise sõnavara põhitõed“ sügisel stardib.

Uudistame Britta siiruviirulist loomeilma läbi tema enda sõnade. Brittaga vestleb Agne Talu-Vürmer.

Kas sinu looming avaldub eeskätt joones või pinnas selle vahel ja all?

Minu kunst on kihiline, graafiline ja jutustav. Joon võib saada ka pinnaks, voolavaks, lainetavaks merepinnaks. Pinnast võib saada see-eest täpp, vihmapiisk. Iga joon saab alguse punktist. Minu kunstis sulavad täpid, jooned ja pinnad kokku kihiliseks maastikuks. 

Kas eksperimentaalsus sinu loomingus avaldub pigem katsetustes tehnikaga või hoopiski lähenemisnurga ja sealt hargnevate ideedega?

Eksperimenteerin pidevalt joonistuse, graafika, kollaažilike taaskasutustehnikate ning animatsiooniga. Tehniline ja kontseptuaalne katsetamine toimivad sümbioosselt. Järgmiseks katsetan hoopis stereoskoopilise nukufilmi ja ofordi koostoimimisega.

Britta Benno näituselt “Düstoopiline Tallinn”

Kuidas on leidnud sinu looming tee lõuendilt interjööri ja otse seintele?

Ma olen päris mitme ruumikujunduses sisekujundaja n-ö kunstnikukäsi olnud. Nii et olen suuri pindu ja väljakutsuvaid ülesandeid lahendada saanud, ja see on äge. Aga olen ka näitustel otse seintele joonistanud söega, kriidiga — rännanud seintelt lagedele, aknapragudesse, põrandale, uksest välja.  Viinud joone jalutuskäigule nagu kunstnik Paul Klee joonistamise kohta ütles.

Kas joonistamine on filosoofia või hoopiski teraapia?

Joonistamine on keel, minu jaoks mõtlemise ja töötamise viis. Töötan väga paljude erinevate kunstimeediatega ja nende kombineerimisega, aga kõik baseerub joonistusele. Kust algab joonistus, millal saab sellest graafika ja mis saab siis, kui joon saab staatilisest liikuvaks või liigub pildipinnalt üle ääre ruumi, seda uurin oma kunstipraktikas, kujutledes ja kujutades. Mu käsil olev doktoritöö Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini õppetoolil uurib laiendatud joonistuse ja graafikavälja ehk mis saab siis, kui konventsionaalsetele kunstitehnikatele lisada uusi mõtte- ja materjalikihte. Igat toimingut ma kahtlemata mõtestan läbi, see peab kontseptsiooni ja õhustiku heaks töötama. Kaaludes, otsides ja elu külge sidudes võin joonistamist oma (elu) filosoofiaks pidada küll. 

Teraapia küsimusele ma jätan ettevaatlikult vastamata. Igasugune loominguline pingutus kannab endas vaikimisi teraapilist mõju, aga sellele aspektile ma rõhku ei aseta.

Baari St. Vitus interjöör Britta Benno maalitud tähtedega.

Millist väärtust loob kunsti tegemise kõrval selle õpetamine?

Mulle meeldib erialane õpetajatöö. See on minu jaoks lähim sugulane vabakutselisele kunstnikutööle. Teadmiste ja kogemuste jagamine millegi uue loomise protsessis – see on õpetamise võlu ja mõte minu jaoks. Iga koosseis kordumatu, üht ülesannet andes saad lõputul hulgal erinevaid lahendusi.

Olen Kunstiakadeemias juba üle kümne aasta trüki- ja joonistuskursuseid läbi viinud väga erinevatele kursustele, peamiselt kujutava kunsti tudengitele. Sama pikalt olen Vanalinna Hariduskolleegiumi Kunstimajas õpetaja olnud eelkooliealistest lõpuklassideni. Kumus ja veel igasugustes kohtades olen erinevaid töötubasid läbi viinud. 

Keda näed iseenda eeskujuna?

Minu eeskuju ei olegi võib-olla üks või kaks konkreetset isikut, vaid tükikesed mitmest tüübist. Mu oma perekond on niivõrd äge, et nendelt igalt ühelt on mingi omadus eeskujuks võtta, ka koeralt muuseas. Võib-olla mu koer ongi mu eeskuju. 

Kunstnikke on loomulikult ka palju ja häid, ja mul on olnud palju vägevaid õpetajaid elus. Head õpetajad on andnud eeskuju olla ise hea õppejõud, mitmel tasandil. 

Järgmist näitust ette valmistades on minu eeskujud Giovanni Battista Piranesi, Johann Sebastian Bach, Peter Wächtler, Nathalie Djurberg, kui nimetada olulisimad. Nende kõigi loomingus on olnud miskit inspireerivat, mille tahan kokku seada uudseks sümfooniaks või õudusfilmiks.

Kust see inspiratsioon saabub, kas ilmutab end sees või jõuab sinuni väljast?

Mõlemalt poolt. Ma olen ju tervik, ma olen švamm – iman sisse ja lasen endast läbi kõike, mis mu ümber toimub, mida näen ja loen. Kogetust, mõeldust, ka unes nähtust moodustub unikaalne omaruum, kunstniku mikrokosmos, mida enda poorsest kehast välja pigistan.

Britta Benno näituselt “Lõksus”

Kas Sinu looming saab alguse detailist või terviklikust visioonist?

Mõned kujundid lihtsalt tulevad. Tekib mingi visioon nagu välk ja pauk ja hiljem alles mõtestan selle sõnadesse. Siis on korraga olemas tervik, kompositsioon. 

Teinekord töötan pikalt ühe idee kallal, kuhjan elemente, kihte, detaile selleks, et jõuda ühe lihtsa, tugeva kujundini. Töö käigus fookus teravneb ja ebaolulised virvendused tuleb eemaldada. See on vahest kõige raskem kunsti juures üldse – puhastada välja selge kujund ja lõigata välja „must materjal“ nagu filmi monteerimiselgi. 

Kuulsin hiljuti abstraktsionist Robert Motherwelli tsitaati: „Abstraktsiooni otstarve on vabaneda suurest hulgast reaalsusest. Alustate nii suurest rikkusest kui tahes ja lahutate.“ Umbes-täpselt on see ju igasuguse kunsti eesmärk – oleva destilleerimine vähesemaks, laetud kujundiks.

Kas saad rohkem inspireerivat jõudu helidest või pildist?

Helid mõjutavad vägagi, ma olen neile ülitundlik. Heliga lood atmosfääri, nagu filmideski. Kuna helidel on niivõrd tugev mõju, siis olen nende kasutamisel väga ettevaatlik, seisva pildi kõrval võivad need „üle karjuda“. Ehk ma seepärast töötangi „vaiksete meediatega“, sest olen pigem ka ise „vaikne mõtiskleja“. 

Kellega jagad ja arutad oma loomingulisi ideid? 

Armsate sõprade-kunstnikega ja abikaasaga, kes filmib ja töötleb animatsioone. Tema on minu „filter“ või „peegel“, kellele räägin lahti oma mõtted ja kes aitab näha pooleli olevatel töödel, kui midagi on paigast ära, siis kui ise enam ei saa millestki aru. Usaldusväärsed vestlused sõprade, kolleegide ja juhendajatega on tohutu väärtuslikud kunstitegemise protsessi sees. Siis kui ise kubised kahtlustest ja ülemõtlemise kaja ajab segadusse. Vestlused annavad kindluse ja jõu edasi minna.

Milline looming raamatukaante vahel on sind enim mõjutanud?

Mind on väga paljud raamatud mõjutanud, ma elan alatasa mingi raamatu või filmi mõju sees. Praegu hingan Murakami rütmis. Oma ulmelisi tulevikumaastikke kavandades avastan aina ulmekirjandust. Näiteks Jeff Vandermeeri „Häving“ oli väga hea ja Octavia Butleri „Parable of Sorrow“ on võimas. Kafka, Vonnegut ja Bradbury on minu n-ö tüvitekstid loonud, nende düstoopiad kumisevad minu loomingu taga.

Britta Benno animatsioon


Aitäh Brittale nende mõtete eest! Kursusele „Joonistamise sõnavara põhitoed“ saad registreeruda siin.

Postitas Avatud Akadeemia
Viimati muudetud

Avatud akadeemia