Meil on hea meel tuua teieni põgus intervjuu moekunstnik ja illustraator Kätlin Kaljuveega, kes ühtlasi toimetab ka meie juures, EKA avatud akadeemias kursuse juhendajana. Kätlin annab kunstihuvilistele moekrokii kursust, kus õpitakse visandama modelli, tutvutakse inimkeha proportsioonidega ja erinevate kujutamistehnikatega.
Kätlin, jaga palun lähemalt, kes Sa erialalt oled ja millega tegeled?
Olen lõpetanud EKA moedisaini osakonna, õppinud Pariisis ESAG Penninghenis ning praktiseerinud moe- ja tekstiilidisainerina Indias ning naisterõivaste disainerina Eesti moebrändi juures Monton. Lisaks olen 15 aastat tegutsenud vabakutselise kunstnikuna, teinud koostööd suurfirmadega üle maailma nii illustratsiooni, aga ka tekstiilimustrite joonistamise valdkonnas.
Minu isiklik projekt on olnud graafiliste kangaste ja siidirätikute kollektsiooni loomine ja arendamine. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka 10 aasta pikkust juhendamisalast koostööd EKA avatud akadeemiaga.
Mida Sinu juhendatav moekrokii kursus endast kujutab?
Moekrokii tähendab eelkõige visandamist ning see on heaks baasiks inimkeha, tekstiili ja rõivastuse kujutamise õpingutel. Selleks, et õppida joonistama, on ideaalne harjutada joonistamist natuurist. Niisiis on meil tunnis modell, keda õpimegi visandama ja paberil kujutama. Veel on visandamine suurepärane võimalus ka lihtsalt käe “lahti joonistamiseks” ja oma kujutamisoskuste arendamiseks.
Mis oskustega inimesi Sinu kursusel näha võib?
Mul on aegade jooksul olnud väga erinevaid õpilasi – selliseid, kes on joonistamist varem õppinud; selliseid, kes pole kunagi inimest joonistanud, ja selliseid, kes pole üldse mitte kunagi joonistanud. Ja minu arvates tulevad nad hästi toime, on vaid tahtmist vaja. Isegi nende inimeste puhul, kes pole kunagi joonistanud, on väga huvitav vaadata, kui vabad nad suudavad oma loomingus olla. Sageli ei karda nad katsetada asju, mida kardavad need inimesed, kellel on teatud põhi juba all. Huvitaval kombel on kogenematud inimesed nii vabad ja seda on väga inspireeriv kõrvalt näha.
Mida Sa moe-, kunsti- ja disainimaailma juures kõige enam naudid?
Naudin loomisprotsessi iseenesest ja võimaluste kõikvõimalikkust. Seda, et ühest väikesest ideest, pintslitõmbest võib sündida midagi, mis puudutab sadu, sadu tuhandeid inimesi – läbi aastate, sajandite, aastatuhandete.
Sinu moeillustratsioonide käekirja iseloomustab eriline suhe Eesti kummituslike metsade ja ürgse loodusega. Kuidas sa selle temaatikani jõudsid?
See oli umbes 10-15 aastat tagasi, kui hakkasin enda jaoks põhjendama, miks ma midagi üldse teen. Tahtsin oma käekirja kaudu näidata, mis on oluline. Kuna olen üles kasvanud väikeses kohas ja mu ümber on alati olnud mets, siis nii ongi Eesti metsad ja loodus minu jaoks väga olulised ja ma olen seda tahtnud ka oma loomingus kõige rohkem väljendada. Mu käekiri on aastatega pisut küll muutunud, aga loodus on jäänud oluliseks sümboliks mu loomingus.
Oled sa kunagi kogenud seda, et lood ja vaatad omaenda loomingut ühe pilguga, aga keegi teine leiab sellest midagi sellist, mida sa ise enne näha ei osanudki?
Tõepoolest, olen küll kogenud. Näiteks, üks mu sõber, kes töötab EKA’s ka õppejõuna on mu töid vaadanud-analüüsinud. Huvitaval kombel näen mina ühtesid asju oma loomingus, tema aga hoopis teistsugust maailma. See on tegelikult tavapärane, et iga inimene, kes kunsti vaatab, kogeb uusi tundeid ja emotsioone.
Mis teeb ühe moeillustraatori oma töös heaks?
Oma käekiri ja stiil on kõige olulisemad asjad, ka oskused ja kogemus.
Kas oled ka ise moekrokiiga tegelemise kõrval moedisainimise peale mõelnud?
Mulle meeldib küll disainimine, aga minu jaoks on tegelikult moes ka palju vastuolulisi asju. Ma olen vahel mõelnud, et miks me peame nii palju looma ja juurde tootma ning see pole minu jaoks mugav teadmine, et olen oma loominguga palju tekstiilijääke tekitanud või kui palju ma raiskan oma moeloominguga. Seetõttu pole ma disainimisega seni väga palju tegelenud ja pigem eelistan end siduda moe visuaalse poolega. Küll aga tegelen siidisallide disainimisega. Eeldan, et kui ma üldse loon, siis sadadeks aastateks ja sellepärast tunnengi oma sallidega, et ei raiska nii palju kui rõivaste tootmisega. Mulle on oluline oma tegemised läbi mõelda selliselt, et kõik oleks harmooniliselt paigas.