EKA kutsub vilistlaspäevale 30. oktoobril

 

Eesti Kunstiakadeemia tähistab 30. oktoobril 106. aastapäeva ning traditsiooniliselt korraldame sel päeval vilistlaste kokkutuleku ja konverentsi.  Tänavu koguneme virtuaalselt aadressil tv.artun.ee , algusega kl 16.00.

Kava

EKA 106 vilistlaspäeva virtuaalne vilistlaskonverents
“Kunstnik ja võim”

30. oktoober, kell 16-18.00 @ EKA TV (tv.artun.ee) ja ERR kultuuriportaal

16.00 Avakõne:
EKA rektor akadeemik professor Mart Kalm (EKA 1998)
16.05 EKA rakenduslike teadus- ja arendustööde preemiasaajate tunnustamine
16.10 Ettekanne “Kunstnik ja poliitika”
Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp (EKA 2007)
16.20 paneelarutelu “Kunstnik ja poliitika”:
17.00 ettekanne “Kunstnik ja kasu”
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi keskkonnasäästliku ehituse valdkonnajuht, arhitekt Ivan Sergejev (EKA 2010)
17.10 paneelarutelu “Kunstnik ja kasu”:
– kunstnik ja EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan prof Kirke Kangro (EKA 2009)
– galerist Olga Temnikova (EKA 2003)
– disainer ja EKA doktorant Ruth-Helene Melioranski (EKA 2001, hetkel doktorant)
– moderaator kunstiteadlane Maarin Ektermann (EKA 2005)
17.40 maskiballituur EKA majas
(videotuur osakondadesse)

Vilistlaspäevakonverentsi teema kontekst

Kunsti võim ja mõju

Kunstnik ja kasu

EKA eesmärk on panustada ühiskonna arengusse akadeemiliselt ja loominguliselt ning olla õppijakeskne ja jätkusuutlik õppe- ja teadusasutus; olla oma peamistes akadeemilistes vastutusvaldkondades juhtiv kompetentsikeskus Eestis ning tunnustatud keskus rahvusvaheliselt.

Selleks me olemegi täna siin, et öelda oma sõna sekka, keset kultuurikatkestust, keset ühiskondlike väärtuste teisenemist, murenemist, muutumist. Muutustele kaasa rääkimine on meie kohus. On öeldud, et ka mõte on tegu. Aga mis on mõtte tegemise mõte?

Tuleviku vormimine. Mööngem, et kõigist võimalikest tulevikest on tõenäolisemad need tulevikustsenaariumid, mille oleme ise suutnud vormida, sõnadesse panna, üles kirjutada ja välja öelda. See on ka üks kunsti mõtte manifesteerumine, ehk mõtte materialiseerumine. Meie endi kätes – meie kui visionääride, tunnetustöötajate ja elu avangardi kätes – on võimaliku tuleviku vormimise võim.

Ent see võim on kaudne. Me ei käse, poo ega lase. Meie, kunstnikud, vormime käegakatsutava tuleviku.

*

Täna, sada aastat peale avangardistide hoogsaid manifeste, on aeg küps paradigma nihkeks. Kunst tuleb vabastada nimemaagiast, oma etümoloogilisest taagast. Tuleb muuta kunsti mõistet. Vajalik on mitte pragmaatiline rakenduslikkus, ja mitte kunsti kui loovuse valitsevale süsteemile allutamine, vaid täna kunstnikeks peetavate inimeste tundlikkuse, nende oskuste ja kultuuritaju rakendamine uuel, inimelu täiustaval moel. Selle visionääri eruditsioon ei peaks piirduma pelgalt kunstile omistatavaga, vaid lõimiks enesestmõistetavalt reaalteadustest — kõikjalt, kus loovusega tegu — ja sel visionääril oleksid oskused oma visioon ka elule aidata. Tinglikult võime teda nimetada “praktiseerivaks visionääriks”. Muidugi, selles torkab paratamatult silma teatud modernistlik alatoon ja sarnasus konstruktivistliku visiooniga. Konstruktivistide idee oli viia “kunst kunsti nimel” loogika, jõukamale kodanlusele arusaadav ja kättesaadav ning craft’i kõrgelt hindav kunst kogu sootsiumi kätesse. Nende meelest tuli kunst ühiskonnaga ühildada teaduslikul baasil, mis suurendanuks avastuste rolli, samas vähendanuks individuaalset eneseväljendust, sest konstruktivistlik käsitlus nõudis praktilisust ja pragmaatilisust. Stalinismi rüpes asendati see kõik totalitaarse kitšiga. Tänasel kultuurimajandusel, mis unistab loovuse rakenduslikkusest vabaturu tingimustes, on selle loogikaga sarnasusi.

Konstruktivistid kukkusid läbi ja Bauhausi ideed mandusid — oleme täna olukorras, kus institutsionaalne avangard on jõuetu lausa plahvatuslikult paisunud messikunsti kõrval. Kaasaegne kunstiturg ei saa igavesti paisuda. Ta lõhkebki nii nagu aegajalt teeb seda iga teine turg. Nagu rahaturg, 2008! Samuti ei saa institutsionaalne avangard lõputult politiseeruda, sest sellel puudub tegelik võim. Tuleb sellest nõiaringist välja astuda ja tasalülitada eespool kirjeldatud dihhotoomia. Peab leiduma positiivne, kolmas stsenaarium. Võtkem kogu senine kunstikogemus ja andkem sellele uus suund, uus keskkond, uus toimimispind.

Tänapäeva kunstnik ei pea olema eneseväljendaja, vaid harmoneerija ja ühiskondliku ebaküllasuse ning ebaõigluse tasandaja, õigluse ja elusolu väärikuse kujustaja ning kujundaja. Kunstnikud ning samalaadse tundlikkuse ja süvenemiskirega teadlased peaksid looma uue platvormi, mis võtab probleemide lahendamise ja neist teavitamise enda kätte. Sellega antaks teadusele südametunnistus ja kunstile selgroog. Võim. See ongi see võim, mille järele kunstnik ihaleb. Seesama võim, mille järele kõik võimuiharad ihalevad. Kunsti ja teaduse sümbioos on nn imeline tõelus (mitte segamini ajada maagilise realismiga), käegakatsutaval tõel ja faktidel põhinev metafüüsiline ime. Nüüdiskunstil on uue tunnetusliku ja teadliku platvormi tekke võime. Kunst saab olla ideede ja võimalike lahenduste kuvaja ja arendaja. Ent teaduskunst pole valdav, pole võimu juures.

(Tekst: Andres Lõo)

Küsimus on, millisena näete teie kunstniku rolli?

Küsime, mis on kunsti/kunstniku võim ja mõju täna?

Rääkigem kunstniku mõjust, võimust ja mõjuvõimust homme. Räägime kunstniku vastutusest.

Sedastagem kunstniku roll.

Kas võib tänapäeva kunstnik oma kogemuste, teadmiste ja tundlikkusega imbuda sootsiumi – rikastada seda, transmediaalse visionäärina?

Kuidas?

Vilistlaspäeva toimkond:
Solveig Jahnke, kommunikatsiooniosakonna juhataja
Andres Lõo, kommunikatsioonispetsialist

Jaga sõpradega:

Postitas Solveig Jahnke
Viimati muudetud