EKA töökodade VR labori juhatajana alustas tööd alates 1. septembrist 2023 Henry Rikk, kes on neljanda kursuse arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala üliõpilane.
Kristiina Krabi-Klanberg uuris, mida VR laboris teha saab, kes seda kasutavad ning milliseid võimalusi seoses tehnoloogia arenguga üldse laual on.
Mida EKA rahvas sinust inimesena teada võiks?
Mind huvitab digitaalmeedia, sealhulgas animatsioon, 3D-modelleerimine ning programmeerimine. Juhendamine on minu jaoks uus valdkond. Arhitektuuristuudio raames valisin VR vertikaalstuudio, kus tegin 360 kraadise panoraami asemel prillidega vaadeldava 3D mudeli. Paar kuud hiljem hakkasin Johanna Jõekaldat VR laboris assisteerima.
Arhitektuuriõppes oli aasta tagasi Peri (Põlvamaa küla) projekt, kus oma grupiga lõime arhitektuuriprojektist VR mudeli. Küla hooneid ja muud relevantset keskkonda oli võimalik vaadelda reaalse elu skaalas, tajudes hoonete suurust ja distantsi.
Kes siin laboris kõige rohkem käivad? Üliõpilased toovad välja, et töökodade reform (avamine ristkasutuseks) on toonud kaasa interdistsiplinaarsuse – kas see avaldub ka siin?
Kuigi laborit kasutavad hetkel peamiselt arhitektuuri tudengid, siis labori tehnikat, arvuteid ja VR prille, on juba töötubade jaoks eelnevalt kasutatud erinevate teaduskondade poolt. Kuigi hetkeseisuga ootab labor uut hoonet ning võimalused on limiteeritud, siis tulevasel aastal on plaanis avada laborit mitmele teaduskonnale läbi õppeainete ja ka rohkem üliõpilastele. Tegemist on muidugi kooskõlastamata visiooniga, seega suurem töö on uurida välja, mis on iga teaduskonna vajadused ja soovid (mitte ainult VR prillide osas, vaid ka potentsiaalselt SR ja muu simuleeritud reaalsuse tehnoloogia osas).
Sisekaitseakadeemia on arendanud ja uurinud virtuaalreaalsusel põhinevaid lähenemisi õppele ning jõudnud täna pigem liitreaalsuse kasutamiseni, et simuleerida õnnetusi päästemeeskondade õppes – üliõpilased on välja toonud, et eelistavad seda, kuna see pakub reaalsuse tunnet. Mis on need võimalused, mida VR lab pakub?
Kõneledes kogemusest just arhitektuuri valdkonna osas, siis praegusel hetkel võimaldab VR meil õppeprotsessis kogeda hoonete ja elementide mastaapsust, mis meie käe all valmivad. Kombineerides mudeleid LiDAR’i skänneeringutega päris keskkondadest suudame hoomata, kuidas joonistatud ruum mõjub antud keskkonnas 1:1 skaalal, ilma, et me peaks reaalselt keskkonda sekkuma.
Mis on olnud laboris kõige üllatavam asi/üliõpilastöö, mis on valminud?
Aasta tagasi sai Gustav Adolfi õpilastega katsetusena läbi viidud VR töötuba, kus õpilastel lasti hallist papist voltida ja meisterdada vabas loomingus hooneid. Antud hooned olid väikeses skaalas, mis hiljem omakorda skanneeriti 3D mudelina arvutisse ning suurendati 1:1 skaalale. Kuigi 3D mudelite kvaliteet oli keskpärane, siis antud tegevus andis õpilastele võimaluse luua oma ruumi ning kogeda seda suuremas skaalas, mis tavaliselt nõuab tehnilist oskust 3D mudeldamise osas. Huvitav oli nii õpilastel kui ka iseendal märgata, kuidas käega valminud mudelid võivad 1:1 skaalas mõjuda, eriti veel olukorras, kus tavaliselt mudelid oleks pidanud valmima arvuti taga.
Mida siin laboris teha saab ja kuidas laborit kasutada?
Hetkel on laboris võimalik vaadelda ja katsetada nii arhitektuurseid mudeleid kui ka toote disaini mudeleid läbi programmide nagu Enscape, Gravity Sketch ning Blender. Küll aga on labor ruumi puuduse tõttu ajutiselt kokku pakitud, seega peab eelnevalt labori kasutamise soovist ette teadma andma.
Kuhu labor areneda võiks?
Sooviks, et oleks rohkem õppeaineid, kus VR või sarnane tehnoloogia oleks õppekavasse integreeritud, näiteks Paco Ulman seda sel aastal juba tegi. Labor ei peaks kindlalt jääma VR prillide taha. Kuigi VR prillid pakuvad rohkelt võimalusi õppetöö ning isiklike tööde läbiviimiseks, siis tuleviku visioon on endiselt laieneda prillidest kaugemale. Lisaks on tekkinud visioon kombineerida VR labor materjalikatsetuse laboriga, kus tulevikus võiksid valmida 3D printerist objektid otse prillidega loodud mudelitest.
Käisin hiljuti Frankfurdis, kus VR Logic esitles oma showroom’is erinevaid 3D ekraani võimalusi, erinevate brändide poolt. „Powerwall“ on projektori või LED ekraaniga toimiv 3D lahendus, kus vaatleja saab 3D prillide abil vaadelda ruumilist maailma. Kujuteldava maailma perspektiiv pannakse ekraani kohal oleva sensoriga paika, mis jälgib vaataja prillide asukohta, luues vägagi usutava ruumielamuse.
„Looking Glass“ kasutamine võimaldab väga paljudel inimestel korraga näha mudeleid ruumiliselt, renderdades ligikaudu 50 pilti korraga. Tulemusena saab objekti vaadelda täiesti prillivabalt, iga nurga alt.
Mulle avaldas muljet ka „Dimenco“ ekraan – istudes selle taha on pilt nagu tavalisel kõrge resolutsiooniga ekraanil. Ekraan omab aga silmade sensorit ning silmade tuvastamisel hüppab pilt sekundiga ruumiliseks. Tegemist on otsekui maagiaga, mis võimaldab ilma suurema vaevata vaadelda üsnagi täpselt arhitektuurseid projekte. Pilt meenutab AHHAA keskusest ostetud hologramm postkaarte, kuid selle kvaliteet on laitmatu ning pilt muudab reaalajas perspektiivi, vastavalt kasutaja asukohale.
Minu arvates nii arhitektuuris, kuid eriti sisearhitektuuris on nii VR tehnoloogia kui ka 3D ekraani tehnoloogia vägagi oluline eluruumide ja projektide vaatlemiseks, näiteks olukordades, mil füüsiline kohalolek ei ole võimalik. Tehnoloogia areng on vägagi huvitav, nt Google avaldas just hiljuti oma esitluses uue kaardirakenduse funktsiooni – kasutades näiteks ühe kindla restorani fotosid, oli võimalik tehisintellekti abiga luua 3D mudel. Tehnoloogia meenutab fotogrammeetriat, kus väheste kasutajate fotodega suudab tehisintellekt luua adekvaatse ruumielamuse.
Aitäh ja jõudu!