Reedel, 21. veebruaril tähistas Eesti Kunstiakadeemia Eesti Vabariigi 107. aastapäeva aktusega. Peokõnelejaks oli EKA vilistlane, rector emerita, tekstiilikunstnik ja Riigikogu liige Signe Kivi, kelle kõne kõleas järgnevalt.
Austatud rektor Mart Kalm, valitud rektor Hilkka Hiiop – Eesti Kunstiakadeemia akadeemiline pere, töötajad ja kallid üliõpilased!
Mul oli erakordselt suur au saada kutse tänase aktuse peokõnelejaks, aga seda kurvem, et ma ei saa täna siin ise kohal olla ja saadan vaid oma tervituse ettelugemiseks.
24.veebruar on minu jaoks eriline päev. See on mu sünnipäev ja päev, mida ma ei saanud päriselt üle kolmekümne aasta sünnipäevana tähistada. Keegi ei saanud, sest kõik, mis oli seotud Eesti Vabariigiga, oli keelatud ja tuli mälust kustutada. Tuli unustada, aga muidugi me ei unustanud.
Usun, et enamus siin saalisviibijatest on sündinud vabas Eestis ja on ehk nendest aegadest kuulnud oma vana-vanematelt, lehitsenud perealbumeid ja lugenud mälestusi…
Mulle on Eesti Vaba Riik püha.
See on nooruses olnud valusmagus kättesaamatu unistus, mis on ometigi täitunud, mille saabumisele olen ihust ja hingest kaasa elanud, kaasa aidanud. Nii nagu elas ja aitas kogu rahvas. Vähemalt ma tahtsin nii uskuda.
Elada vaba kodanikuna vabas riigis – see on õnn, millele me iga päev ei mõtle, ei peagi. Sest see ongi normaalne. Iga uus päev toob rõõme ja muresid, tihti on päris raske, eks. Tihti küsitakse, et „kas me siis sellist riiki tahtsime?“.
Tulebki küsida ja mõnikord ka kahelda, aga ikka ehitada ja vabadust kaitsta, sest riik ei ole maja kuskil kõrgel Toompeal – mis nii selgelt paistab EKA akendest. Riik on igaüks meist: oled Sina Mart, oled Sina Anne… oled ka Sina – Erasmuse tudeng, kes Sa tood meile killukese oma riiki ja saad osa Eesti riigist.
„Oma riik on kallis. Ta on kallis südamele ja … kallis pidada“. See ei ole ehk päris täpne tsitaat Lennart Merilt, meie taasvaba Eesti esimeselt presidendilt, aga nii on.
Kallis pidada – seda tunnetame eriti alates päevast kolm aastat tagasi, kahekümne neljandal veebruaril. Kohutav hommik, mäletate? Pommitatud linnad ja külad, tapetud, vägistatud, põletatud naised…lapsed…vanakesed. Ukraina. Mäletame.
Nii on Eesti Vabariigi aastapäev ka mure ja ühtehoidmise päev, mil me ei saa vaid rõõmustada ja uhkust tunda oma ajaloo ja kangelaste üle, vaid peaksime saatma killukese oma kallist vabadusest – kasvõi mõttejõul – neile, kel täna see kõige olulisem – elada vabas riigis vaba kodanikuna, puudub.
1987. aasta oli muutuste aeg Eestis. Mitte kohe, mitte veel oma riik ja lipp ja hümn, aga midagi uut terendas. Oli kange himu näidata, et me teame, mis peab tulema. Minu vanavanemate kodus ei olnud pööningule peidetud sinimustvalget lippu, sest kartuses küüditamise eest olid lipusiilud eraldi tükkideks lõigatud ja lastele riieteks õmmeldud. Aga see ei päästnud vanaisa Siberist.
1987. aastal otsustasime abikaasaga, et nüüd on aeg heisata oma sini-must-valge lipp. Olin ju tekstiilikunstnik, musta ja valget riiet ikka kapis leidus ja sinine? … sellega oli keerulisem. Tahtsime ikka „päris“, nagu „Eesti ajal“ ja kuskilt raamatust olin lugenud, et õige on „taevasinine“. Ja siis sellise sinise, nagu tol veebruarikuu päeval aknast paistis, ma trükivärvidega segasin.
See mittepäris õigete mõõtudega õmmeldud-trükitud lipp lehvis meie maakodus ammu enne sinimustvalge jõudmist Toompeale, lehvis terve aasta, öösel ja päeval – lipuseadust ei olnud ja keegi enam ei keelanud…
Kallid tudengid!
Soovisin just täna teiega jagada neid lihtsaid mälestusi ja tunda, et oleme koos, kui neid mõtteid ette loetakse.
Soovin teile kõigile kaunist, helget, taevasinist Vabariigi sünnipäeva. Olgu Eesti teile kallis. Eesti keel ja meel.
Kõik see, mida te täna õpite ja teete, tuleb tuhandekordselt tagasi, uskuge. Millal siis veel, kui mitte nüüd, kui olete noored. See aeg on armastamiseks ja töötamiseks. Me veel kuuleme teist, kuuleme ja näeme juba täna.
KUNST ON TÖÖ HING.