Eik Hermanni doktoritöö kaitsmine

1. oktoobril 2025 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala ekstern Eik Hermann doktoritööd „Toward Matter-Environmental Pragmapoetics: Studies of Theory-Practice Separation“ („Aine-ümbruskondliku pragmapoeetika poole: uurimused teooria ja praktika lahutatusest“)
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 13.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101.

Doktoritöö juhendaja: Margus Ott, PhD (Eesti Maaülikool)
Eelretsensendid: prof Rein Raud (Tallinna Ülikool) ja prof Randall Teal (University of Idaho)
Oponendid: prof Rein Raud (Tallinna Ülikool) ja Jacob C.T. Voorthuis, PhD (Eindhoven University of Technology)

Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Lühitutvustus:
Läänemaist kultuuriruumi on oluliselt mõjutanud eristus teooria ja praktika vahel. Ideaalis toetavad ja toidavad need kaks valda teineteist. Praktikal on võita läbimõtlemisest ja laiast vaateväljast, teoorial on võita maailmasse sekkumisel põhinevast kogemusest ja oskustepagasist. Kuigi inimkonna ees parajasti seisvate suurte, lausa ületamatuna tunduvate väljakutsetega (nt kliima kuumenemine, elurikkuse vähenemine ja sotsiaalse ebavõrdsuse kasv) toimetulemine vajab just tihedat koostööd teoreetikute ja praktikute vahel, on need vallad aina enam teineteisest lahku kasvanud. Samuti valitsevad suured lõhed nii teooria kui ka praktika sees. Käesolev doktoritöö uurib, kuidas on sellele olukorrale kaasa aidanud läänemaises kultuuris käibivad mõisteskeemid ja laiem mõistevara ning mil moel saaks olukorra muutmisel abi olla alternatiivsetest mõisteskeemidest ja mõistevarast.
Doktoritöö algab mõisteajaloolise uurimusega, kusjuures olulist tähelepanu osutatakse selle ajaloo sotsiaalsetele aspektidele. Teooria ja praktika hakkasid lahku kasvama juba Vana-Kreekas, kus aristokraatlike väärtuste mõjul hakati ülimuslikuks pidama teadmist, mis pole otseselt kasulik ja millega said tegeleda ennekõike need, kes said endale lubada jõudeaega. Lisaks lahutatusele vahetust praktilisusest oli säärasele teadmisele omane iseseisvus ajalis-ruumilistest ümbrustest: ideaalne teadmine pidi kehtima igas kontekstis. Nagu selgub võrdlusest premodernse Hiina mõistevaraga, ei ole see valik sugugi ainuvõimalik. Tollased baasvalikud võeti omakorda aluseks läänemaise mõistevara edasistele kujundamistele, mille käigus kujunes välja levinud skeem, mis näeb praktikas teooria rakendamist (ja n-ö taasümbrustamist). Muuhulgas mõjutas see skeem ka praktikavaldade vaheliste liigenduste ja hierarhiate kujunemist.
Pärast esialgse mõisteajaloolise uurimuse läbiviimist võtab töö eksperimentaalsema pöörde. Eesmärk on katsetada uute mõistete ja mõisteskeemidega, mis aitaksid senist umbsõlmedest palistatud mõisteskeemide ja käitumismustrite pundart lahti harutada ning teooria ja praktika seniseid suhteid viljakalt ümber mängida. Üks oluline strateegia, millest need katsed juhinduvad, on teadmiste ja ümbruste suhete ümbermõtestamine. Teine oluline strateegia on keskendumine nii teadmistekke kui ka tegutsemise puhul protsessidele algusjärkudele: just töö algusosas on eri valdkondadel rohkem ühist kui töö lõpuosas. Visandatakse nägemus inimpraktikast, mis põhineb maailma enda “praktikal”, sekkudes sellesse vahel kaasa minnes ja selle kalduvustel “surfates” ning vahel neile vastupanu osutades. Samuti pakutakse välja töö algusjärkusid kirjeldava uurimisraamistiku alged või piirjooned.