Kelly ekskursioonil Antwerpeni sadamas. Havenhuis Antwerp, arhitektiks Zaha Hadid.
Kelly Grahv, arhitektuuri ja linnaplaneerimise AL22 tudeng jagab oma kogemusi Madalmaadest ja õpingutest Delfti Tehnikaülikoolis:
On tagasihoidlik nimetada oma Hollandis veedetud semestrit ainult toredaks. Usun, et igaühel, kelle uksele koputab võimalus minna ja kogeda, tasub sellel sarvist kinni haarata.
Miks just Delfti Tehnikaülikool?
Mõte Hollandist süstiti minusse juba keskkooli aegadel, kui Karjääripäeval tutvustas kooli vilistlane meile Madalmaad tudengi ja kohaliku pilgu läbi. Enne seda ei olnud mul õrna aimugi, mis koht see Delft üldse on. Kuulates lugusid sealsest elavast tudengielust, väljakutseid pakkuvast keskkonnast ning mainekast ülikoolist, teadsin, et kunagi pean ma seal ära käima. Sellest ajast peale on see soov justkui kinnisideena minuga kaasas käinud ja vaikselt elluviimist oodanud.
Kui EKA sõlmis partnerluslepingu TU Delftiga, läks mu peas pirn põlema ning võtsin hoiaku now or never. Tiheda konkurentsi järel võisin üheks oma kõige õnnelikumaks hetkeks pidada jaatavat vastust nii Eestist kui ka Hollandist. Nägin, võ(i)tsin, läksin.
Kuidas nägi välja sealne õppetöö? Milline on sealne tudengkond ja üleüldine ülikooli õhkkond?
Kohale jõudes ootas uusi magistritudengeid ees nädalane sissejuhatav programm, kus kohe alguses jagati meid kaheksastesse gruppidesse (vahet ei olnud, kas oled Erasmus- või magistritudeng, õpid arhitektuuri või arvutiteadust). Olin enda grupis ainuke arhitekt ning vahetusõpilane, aga see ei muutnud seda, kui kiiresti ja hästi me omavahel klappisime. Läksime aardejahile, võtsime osa töötubadest ning tutvusime ka ülikooli tudengiorganisatsioonidega. Soovitan sisse vaadata Energy Clubi ja ESN tegevusse, kus kõige päevakajalisemad vestlused ja tudengiüritused muudavad päeva värvilisemaks ning loovad ühendusi kogu eluks.
Septembriga hakkas pihta õppetöö. Läbisin 30 EAP mahus viis kohustuslikku ainet, kus 20 EAP oli stuudioprojekt, konstruktsiooni- ja materjaliõpe ning ülejäänud arhitektuuri teooria ja ajalugu. Kuna 2050. aastaks soovib riik olla süsinikuneutraalne, siis praktilised ained on sellest mõjutatud. Kuidas taaskasutada, valida materjale, et süsiniku jalajälg oleks võimalikult väike? Mis rolli mängib selles kõiges transport? Naturaalne või mehaaniline ventilatsioon, taaskasutatav energia, demonteeritav konstruktsioon jne – kõik aspektid, millele võiks arhitektuuris tähelepanu pöörata.
Võiks ju arvata, et kui õpid Hollandis, siis ka projekteerid Hollandisse. Tegelikkuses kavandati objekte nii Pariisi, Saksamaale, isegi Brasiiliasse. Minu stuudio Complex Projects viis mind Antwerpenisse, Belgiasse, kus ülesandeks oli luua maailma ühe suurima kaubasadama uus koordinatsioonikeskus.
Minu jaoks eristas seda stuudiot kodukandi omast kõige rohkem ülesehitus. Esimesel kuul uuriti kolmes grupis kohalikku olustikku järgnevates aspektides: vesi, logistika ja energia, mille tulemuse võtsid kokku lõpus esitatud üldplaanid (masterplan). Sellele järgnes intensiivne paaristöö, mis lõppes jaanuarikuus näitusega. Intensiivne just mahu poolest, sest pidime lähenema süsinikuneutraalselt, konstruktiivselt ning ennekõike leidma vettpidavaid näiteid, mis toetaksid meie loodud narratiive. Kokku tegime 3 bookleti, 5 maketti (2 neist olid konstruktiivsed) ning 3 plakatit. Tasub mainida, et nii mina kui ka mu paariline ei olnud eelnevalt väga teadlikud, kuidas üks maja üldse püsti püsib, aga peale esimest kuud tegime juba pea iga päev sõlmedest detailseid jooniseid. See oli ka üks peamisi põhjusi, miks ma Delfti tahtsin minna – kasvav insenerilik teadmine, mida tänapäeval aina enam arhitektidelt oodatakse ja mida kunstiakadeemiast saab ainult näpuotsaga.
Õppetöö võis olla intensiivne, aga see ei tähenda, et ei oleks olnud piisavalt vaba aega uute tutvuste loomiseks ning ühiselt ringi reisimiseks. Tudengite lemmikpäevadeks kujunesid teisipäev ja neljapäev, sest siis avas oma uksed arhitektuuriteaduskonna oma baar Bouwpub, kust sai ainult kopikate eest soetada meelepärase märjukese ning muljetada kaasõpilastega möödunud loengutest või lihtsalt isiklikust elust. Võin julgelt öelda, et tänu nendele koosveedetud hilistele tundidele ning kooli üritustele on mu tutvusringkond laienenud vähemalt 100% ja ei ole teist kodusemat keskkonda kui TU Delft.
Kuna tegemist on Eestist väiksema riigiga, on reisimine lihtsam, kui algul oleks võinud arvata. Olgu su transpordivahendiks ratas, buss, tramm või rong. Autot ei maininud, sest esmajärgus on Madalmaad ikka ratturite meka. Mina soetasin oma sõiduki kohe esimesel päeval, kui kohale jõudsin – ilma ei oleks hakkama saanud. Kokku käisin ma peale Delfti veel kaheksas linnas ja hea rongiühenduse tõttu olid peaaegu kõik ainult päevareisid. Minu lemmikpaik ja Hollandi n-ö hidden gem on Utrecht, kus ilusa ilmaga saab otse kanali ääres pikniku pidada ning pisikestes butiigikestes ringi kolada. Ööelu nautlejatele on Rotterdam ja Den Haag ainult 10 minuti rongisõidu kaugusel. Ainuüksi arhitektuuri ja isegi looduse pärast soovin juba Hollandisse naasta, sest kuue kuu jooksul jõudsin seda kõike endasse võtta üpris vähe.
Kuidas leidsid endale majutuskoha?
Madalmaad on tuntud oma eluasemekitsikuse poolest, mul õnnestus läbi ülikooli tagada endale 24 m2 suurune stuudiotuba. Kuidas see mul õnnestus? Siinkohal räägime numbritest, sest miski ei tule tasuta kätte. Selleks, et ülikool looks mulle profiili kohalikku tudengimajutusfirmasse DUWO, käisin ma välja 300 €. Tänu osutatud teenusele sain ma kohaliku turuga võrreldes üpris odava majutuse (580 € kuus) ainult endale kasutamiseks. Alternatiiviks olleks olnud ise elukoha otsimine erasektoris. Nüüdseks tean, et see oleks olnud suht võimatu missioon, kuna pettusi on palju ja kohalikud eelistavad üürilistena ennekõike oma riigi tudengeid.
Peale majutuse kinnitamist oli veel hulk paberimajandust, millele pidin otsa vaatama nii enne kui ka riiki saabudes. Märksõnaks on siinkohal riiki sisse registreerimine. Kui viibid riigis rohkem kui viis kuud, siis on soovituslik (isegi kohustuslik) ennast kohalikus omavalituses elanikuks registreerida. Tudengina avanes mul siis võimalus taotleda riigilt üüritoetust. NB! Väljaregistreerimine on samuti kohustuslik, muidu võib riigisüsteem peale eelmainitud perioodi lõppu hakata esitama arveid – tasuta lõunaid pole olemas. Suhtlus kohalikega oli sujuv, kiire ning abivalmidust kiirgas kõikjalt.
Majutuse puhul oli hea üllatus, milline kommuunielu on seal aastatega välja kujunenud. Kõik majasisene info, mured või küsimused kajastuvad ühes WhatsAppi grupis, mis hoiab ära infosulu ja üksildustunde tegelikult 700 inimest majutavas hoones. Isegi lisamööblit või nipsasju, millest hing puudust tunneb, saab soetada samast kohast. Seega ei pea kohe rattaga IKEAsse vurama, naabril võib vajalik asi juba olemas olla.
Mis on see üks asi, mida soovitaksid teistel antud sihtriigis teha/proovida?
Kui õppida TU Delftis, tasub igal juhul ammutada sealseid teadmisi iga hinnaga, sest ükski tarkus ei voolanud mul küll mööda külge maha. Pigem tulevad samad nipid, tööriistad ja võtted kasuks igal pool. Kui juba Hollandisse pikemalt jääda, soovitan soojalt käia paar korda nädalas elaval turul, kus saab odavalt värskeid kohalikke kaupu (Albert Heijn ei ole väga odav) ning proovida kibbelingi (kohalik kalasnäkk). Sõitke palju, palju rattaga, sest niimoodi saab kõige ehedama kohaliku kultuuri osaliseks. See on täiesti normaalne, kui hommikul jääd paar minutit kooli hiljaks, sest ka rattateedel on liiklusummik või ei leia parkimiskohta.
Kevadisel perioodil tasub imetleda värvilisi tulbipõlde ning aprillis, kuninga sünnipäeval, võtab kogu riik oranži spektri ning tänavad täituvad muusika ja inimmassidega – Gezellig.
Miks tasub Erasmus+ õpirändele minna?
Kui avaneb võimalus Erasmusele minemiseks, eriti veel kui nimekirja ilmub unistuste ülikool, siis oleks rumal see võimalus käest lasta. Maailm rullus minu ees lahti ja avas nii mõnegi ukse, mille olemasolust ei pruukinud algul teadagi. Olgu selleks iseenda avastamine, uued lähedased, kultuurid – see on hindamatu kogemus.
