Tootedisaini tudengid DLX Lab töötoas Tokyo Ülikoolis
Jaanuari keskel istusid 12 EKA tootedisaini tudengit lennukisse, peas rohkem küsimusi kui vastuseid ning üsna hägune ettekujutus sellest, mis neid ees ootab. Sihtkoht oli Tokyo Ülikooli DLX Design Lab ehk koht, kus disain ja teadus kohtuvad loovas, ent praktilises vormis ning kus nad said ka kohe käed külge panna töötoas.
Tegemist on rahvusvahelise uurimislaboriga, kus disaini rolliks on muuhulgas aktiivne osalemine teadusprotsessides. Labori tööd ja uurimissuundi tutvustasid labori juhid Federico Trucchia ja Yuri Klebanov. Töötuba juhendajaks oli aga Max Fischer, kelle käe all sai kiiresti ka selgeks, et selle nädala eesmärk ei ole leida valmis vastuseid, vaid sõnastada põnevaid küsimusi, mida keegi pole veel küsinud. Ja seda kõike läbi spekulatiivse mõtlemise ja kiirprototüüpimise.
Aardejaht teaduslaboris
Nädala raamiks oli DLX Labi poolt välja töötatud Treasure Hunting ehk aardejahi metoodika. See erineb tuttavast traditsioonlisest disainiprotsessist, kus alustatakse probleemist ja liigutakse samm-sammult lahenduse suunas. Treasure Huntingu puhul ei ole lähtepunktiks ja töö käivitajaks probleem, vaid teadustöö ise ning selle tulevikuvõimalused.
Disaineri ülesanne on siseneda laborisse, tutvuda käimasolevate uurimisprojektidega ning otsida seal peituvaid võimalikke rakendusi ja arendussuundi. Sageli pole leitavad võimalused täna veel realiseeritavad, vaid avavad uusi mõtteviise ja tulevikustsenaariume. Disain on siin pigem sisendi kui väljundi rollis ehk viis informeerida teadustööd, pakkudes sellele uusi narratiive ja kasutusviise.
See kõik eeldab ka teistsugust mõttelaadi. Laborisse ei minda valmis lahendusi otsima, vaid õppima märkama midagi, mis ei ole veel nähtav või sõnastatud. Teadlased töötavad sageli nähtustega, millel puudub selge tänane rakendus. Võibolla pole seda ka 5 aasta pärast. On suund ja visioon, mingil hetkel ka teoreeritline võimalus, ning seejärel loodevasti ka rakanduslik võimalus väljaspool teaduslaborit.
Disaineri roll on neid protsesse jälgida ning toetada.. See tähendab oskust märgata potentsiaali seal, kus see on alles kujunemas. Seejärel sünnivad sellest ideeseemned ja võimalikud tulevikud, mida saab edasi arendada nii tootedisaini kui ka teaduse suunas.
Kehaga kogetav tehnoloogia
Oluline osa nädalast möödus Shinoda & Makino teaduslaboris, kus arendatakse haptilisi ja multisensoorseid tehnoloogiaid. Fookuses oli ultrahelil põhinev haptika ehk süsteemid, mis võimaldavad tekitada puudutuse tunnet füüsilise kontaktita.
Käsi liigub üle seadme ja tajub survet, tekstuuri, soojust, vibratsiooni, ent samas miski ei puuduta kätt. Tegu pole illusiooniga, vaid tegemist on veel eksperimentaalse tehnoloogiaga, mille potentsiaal muuta meie suhtlust ümbritseva maailma, keskonna ja seal olevate toodetega on märkimisväärne. Kui tänane tehnoloogia suudab piiratud “kastis” erinevaid aistiguid tunda, siis tulevikus võib see kast olla terve ruum või lausa piirideta keskkond. Kui täna hoiab ultrahelilaine pingpongi palli õhus, siis tuleviku “lendavad masinad” polegi enam ulmekirjanduse žanrist vaid teoreetiliselt juba võimalik tulevik.
Tudengid saidki erinevate teadusprojektide prototüüpe ise katsetada, samal ajal kui teadlased selgitasid nende toimimist ja tausta. Selline otsene kokkupuude laboriteadusega annab teistsuguse arusaama tehnoloogiast kui ükski loeng või teadusartikkel, sest see toob esile nii selle võimalused kui ka piirangud. Ning vahetu suhtlus teadlastega on hea pinnas disainilahenduste seemnete otsimiseks.
Liikudes projektide vahel ja katsetades erinevaid lahendusi püüdsid tudengid mõista, kus peitub väärtus ja võimalus, mida teadlased ise ei pruugi veel rakendusena näha. Just selline lähenemine nihutab arusaama disainiprotsessist: see ei alga alati probleemist, vaid sageli hoopis tehnoloogiast või nähtusest, mille tähendus on alles kujunemas.
Spekulatsioon kui tööriist
Peale laboriga tutvumist liikus töö edasi spekulatiivsete rakenduste loomise suunas. Eesmärk ei olnud lahendada olemasolevat probleemi ega vastata turu ootustele või nõudmistele. Fookus oli küsimusel: kuhu see tehnoloogia võiks viia, kui eemaldada kohene praktiline surve ja piirangud?
See tõi kiiresti esile, kui keeruline on mõelda väljaspool olemasolevaid kasutusstsenaariume. Samuti sai selgeks, et ilma teadust mõistmata ei ole võimalik ka disainida. Spekulatsioon ei ole ju fantaasia või muinasjutt, vaid eeldab väga täpset arusaama lähtepunktist, et pakkuda võimalikke usutavaid tulevikunarratiive ja -võimalusi.
Lahendused
Kontseptsioonid avasid väga erinevaid võimalikke kasutusstsenaariume. Näiteks uuriti, kuidas võiksid nägemispuudega inimesed kogeda ümbritsevat maailma haptilise tunnetuse kaudu. Teises projektis kujutati ette ultrahelil põhinevat hoverboard’i, kus liikumine ja kehaline tagasiside moodustavad ühtse kogemuse.
Mitmed ideed liikusid ka tervise ja heaolu valdkonda: pakuti haptilisel tagasisidel põhinevaid teraapialahendusi, toetati lapse ja vanema vahelist lähedust olukordades, kus füüsiline kontakt on piiratud, ning arendati eakate taastusravi lahendusi, mis aitavad tugevdada turvatunnet ja soodustada aktiivsust.
Arendati ka jalatsite proovimise lahendust, mis võimaldab tunnetada materjale ja liikumist erinevatel pindadel ilma füüsilise tooteta. Üks projekt keskendus muusika loomisele käeliigutuste kaudu, sidudes heli otseselt kehalise kogemusega.
Lisaks uuriti, kuidas tuua haptiline kogemus lemmikloomamaailma ning kuidas rikastada õppimist, seda nii formaalses hariduses kui ka mängulistes vaba aja kontekstides.
Tulevik kui lähtepunkt
Selline kogemus nihutab arusaama sellest, mis disain on ja kust see algab. Järgmine samm on siduda õpitu stuudiotöödega ning luua koostöökohti kohalike teadusasutustega, mis tähendab rohkem katsetamist ja uurimist ning vähem kiireid valmisvastuseid.
Ühtlasi avab see disaini rolli vahendina, mille kaudu on võimalik tuua keerukas ja sageli laboriseinte vahele jääv teadus laiemasse arusaamisruumi. Disaini kaudu saab neid ideid tõlgendada, visualiseerida ja läbi mängida võimalike rakendustena, aidates teadusel liikuda kiiremini abstraktsest uurimistööst tajutavateks kogemusteks.
Töötoas osalesid: Erik Lond, Kenneth Pert, Kairiin Koddala, Paul Pank, Mia Saar, Erik Pirn, Heli Salmela, Karoliine Hirmat, Alex Kristjan Lumi, Hanna Milk, Mia-Mai Roosberg, Karoliina Kalmo.
EKA juhendajad: Carol Tikerperi, Björn Koop
Õppereisi rahastas Erasmus+
Carol Tikerperi
Külalisdotsent, digitootedisaini erialajuht
