Sofja Halliku doktoritöö kaitsmine

25. septembril 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Sofja Hallik doktoritööd „Ehtekunst füüsilise ja digitaalse puudutuse vahel“ („Crafting Touch: Physical and Digital Approaches in Jewellery “). Avalik kaitsmine toimub algusega kell 14.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101. Kaitsmine toimub inglise keeles. 

Doktoritöö juhendajad:
prof Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool), prof Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)

Eelretsensendid:
dr Katharina Vones (Royal College of Art)
dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Oponent: dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Töö lühitutvustus

Mis juhtub käsitööga siis, kui käsi ei ole enam ainus tegija?

Digitaalsed tehnoloogiad on muutnud viise, kuidas ehteid kavandatakse, kujundatakse ja valmistatakse. 3D-modelleerimine, 3D-printimine, simulatsioonipõhine disain ja viimasel ajal ka tehisintellekt on laiendanud loomingulise praktika võimalusi. Samal ajal tõstatavad need küsimusi puudutuse, vaiketeadmise, materiaalsuse, autorluse ja loovagentsuse kohta. Ehtekunsti puhul on need küsimused eriti olulised, kuna valdkond on ajalooliselt tihedalt seotud käsitsi loomise, kehaliste oskuste ja vahetu materiaalse kogemusega.

Kunstnik ja ehtelooja Sofja Hallik uurib oma doktoritöös, kuidas digitaalsed tehnoloogiad suhestuvad kaasaegse ehtepraktikaga ning kuidas need muudavad ehtekunstniku rolli. Ligikaudu kümne aasta jooksul arenenud uurimus hõlmab perioodi, mida iseloomustavad kiired tehnoloogilised muutused ja digitaalsete tehnoloogiate üha ulatuslikum lõimumine loomingulisse praktikasse.

Praktikapõhine uurimus keskendub kolmele juhtumiuuringule: käsitsi loomisele, hübriidsele tööprotsessile ja masinvahendatud loomisele. Kolme ehtekollektsiooni ja nendega seotud näituste kaudu käsitleb Hallik erinevaid suhteid käe, tööriistade ja materjalide vahel. Neid kolme lähenemist ei vaadelda fikseeritud kategooriatena, vaid kontiinumina, mida kujundavad käsitsi töö ja tehnoloogilise sekkumise erinevad osakaalud.

Uurimistulemused näitavad, et digitaalseid ja käsitsi toimuvaid protsesse ei tule käsitleda vastanditena, vaid kaasaegse ehtepraktika vastastikku mõjutavate osadena. Digitaalsed tehnoloogiad ei asenda lihtsalt traditsioonilist käsitööd. Need muudavad loomise tingimusi ning võimaldavad uusi eksperimente, keerukust ja täpsust. Hübriidne loomine kujuneb metodoloogiliseks lähenemiseks, milles käsitsi loomine ja digitaalsed protsessid üksteist pidevalt mõjutavad ja ümber kujundavad.

Uurimus näitab ka, et digitaalsed tehnoloogiad ei kaota puudutust ega vaiketeadmist, vaid muudavad nende toimimisviise. Otsene taktiilne kontakt võib tehnoloogilise sekkumise suurenedes väheneda, kuid kehaline teadmine mõjutab jätkuvalt digitaalseid otsuseid parameetrite, käskude, valikute ja kohanduste kaudu. Puudutuse mõistmist laiendavad seejuures digitaalse puudutuse ja spekulatiivse taktiilsuse mõisted.

Üks keskseid uurimistulemusi puudutab tööriista muutuvaid rolle. Hallik eristab kolme rolli: tööriist kui tööriist, tööriist kui partner ja tööriist kui looja. Need tähistavad loovagentsuse ja autorluse erinevaid astmeid. Tehnoloogilise sekkumise suurenedes võib tööriist liikuda kunstniku kavatsuste täitmisest vormi aktiivse mõjutamise või genereerimise suunas. Kunstnik jääb protsessi osaliseks, määrates parameetreid, hinnates võimalusi, valides tulemusi ning viies digitaalseid vorme füüsiliste objektideni. Autorlus võib seega muutuda individuaalsest jagatud autorluseks.

Uurimus näitab, et traditsiooniline käsitöö ja digitaalne tootmine ei ole vastandlikud lähenemised, vaid eksisteerivad keerukas ja muutuvas suhtes. Digitaalsed tehnoloogiad võivad laiendada ehtepraktikat, muutmata seejuures kehalisi oskusi, materiaalset suhestumist ega kunstnikku ebaoluliseks. Tehisintellekti ja generatiivsete süsteemide kasvav roll loomingulises praktikas tõstatab omakorda laiema küsimuse sellest, kuidas võivad tulevikus muutuda autorlus ja loovagentsus.