Mis juhtub, kui digitootedisainerid astuvad digikunsti mängumaale? Esimese hooga tulevad nad oma tuttava tööriistakohvriga: probleem, kasutaja, voog, mõõdik. Ja ühel hetkel selgub midagi ootamatut ja ehk ka tiba ebamugavat. Kohver ei avane. Või õigemini, seda polegi siin vaja avada. Selgub, et siin ei oodata “probleemilahendust”. Siin on vaja leiutada endale uued tööriistad ja õppida teistsugust küsimist.
Selle tulemusena täitusid sügissemestri lõpuks EKA kolmanda ja neljanda korruse avaalad interaktiivsete teostega. Kolme kuu jooksul, 2025. aasta septembrist detsembrini, oli ülesanne selge: luua digitaalse loomuga interaktiivne kunstiteos. Mitte “toode”, vaid teos, kuhu vaataja astub sisse ja millest ta väljub ehk veidi muutununa. Need tööd võtsid 3. aasta digitootedisaineritelt harjumuspärase raamistikku ära ja sundisid vaatama sissepoole. Sügavamale ja isiklikumalt, loovamalt ja vabamalt. Ja siis seda kogemust ka külastajaga jagama.
Stuudioprojekt kolmes vaatuses
Kursuse alguses uuriti kasutajaliidest muutuvas kontekstis ja tehti tutvust digikunstiga. Sellest hakkasid hargnema mõtted, mis jooksid läbi kogu väljapaneku põhiteemadega: aeg, kontroll ja lagunemine.
Stuudioprojekt jagunes kolmeks suuremaks osaks:
- Esimene kuu oli silma ja mõtte treening. Vaadeldi kunstnikke, teoseid ja vorme, et tekiks visuaalne ja kontseptuaalne “tööriistakast”.
- Teine kuu kuulus materjalile ja tehnoloogiale. See oli katsetamise, ebaõnnestumiste ja taipamiste kuu. See hetk, kus idee peab päriselt jalad all võtma või ausalt kokku kukkuma, et siis uuesti püsti tõusta.
- Kolmas kuu kulus teose ehitamisele. Teos sai kuju väljapaneku jaoks, koos vaheülevaadete ja individuaalsete kohtumistega, kus iga “miks” oli sama oluline kui “kuidas”.
Kogemuse pingeväljad kontrollist koosolemiseni
Valminud töid sidus üks läbiv küsimus: kelle käes on kontroll?
Mõnes teoses oli see kontroll selgelt seotud nähtavamate võimustruktuuridega, eriti interneti ja sotsiaalmeedia platvormide loogikatega. Filtrid, läbipaistmatud reeglid, ambivalentsed väravad, mida peab läbima, et üldse edasi liikuda. Teises suunas nihkus kontroll aga narratiivile: vaatajale antakse võimalus ise valida, kuidas sündmused “juhtuvad” ja kuidas lugu ennast kokku paneb. Ja just see vabadus on korraga nii ahvatlev kui ka hirmus. Näitab see ju seda, kui kiiresti me tahame tähendust toota, aga mitte tingimata märgata, milliseid norme ja võimusuhteid see kinnistab.
Aeg ja lagunemine ilmusid teostes teistmoodi, aga sama visalt. Ühes kohas kasutati digitaalseid arhiive ja “kõiketeadvaid” platvorme, et vaadata, kuidas ruum vananeb ja kuidas nostalgia tekib mitte mälust, vaid masinavaatest. Teistes oli aeg kehaline. Pulsist sai pilt. Liigutusest statistika. Privaatne ruum muutus vaatlusalaks. Siin pöördus digitootedisaini harjumus “mõõta” ja “optimeerida” iseenda vastu. Äkki ei ole probleem selles, et me ei oska andmeid koguda, vaid selles, et me kogume neid liiga lihtsakäeliselt ja kerglaselt.
Väljapanekus oli ka teoseid, mis vaatlesid koosolemise vorme virtuaalses ruumis: tants, anonüümsus, suhtlus ilma näota, keha ilma kehata. Teised uurisid uusi loomise viise digitaalses keskkonnas, kus žestist saab pintsel ja ruumist saab lõuend. Samas mängiti meie tajudega ka otse: valguslainepikkused, projektsioonikaardistamine ja kujutise nihestamine tuletasid meelde, et “reaalsus” on alati tinglik kokkulepe, mille liides teeb mugavalt ühepoolseks.
Ja siis oli töid, mille eesmärk polnud olla mugav. Mõni raputas, ärritas, tegi närviliseks. Mitte šoki pärast, vaid selleks, et vaataja keha jõuaks järele sellele, mida mõistus muidu viisakalt aga visalt ignoreerib. Teisel pool spektrit olid aga pehmemad, vastastikusele seotusele toetuvad teosed, kus tehnoloogia ei esine kõikvõimsa lavatähena, vaid loob olukorra kuulamiseks ja koosolemiseks. Mõnel juhul isegi taimedele, ehk millelegi, mis tavaliselt jääb “kasutajaloost” välja.
Interaktiivne kunst kui kogemuse poliitika
Kokkuvõttes oli see väljapanek hea näide sellest, mida tähendab interaktiivne kunst. See pole lihtsalt mingi meelelahutuslik nupule vajutamine. See on osalus, mis teeb vaataja vastutavaks. Need teosed kutsusid meid mõtisklema omaenda tegutsemisvõime üle ajal, kus eksistents muutub üha rohkem kodifitseerituks ning kontrollituks. Ja kus liidesed muutuvad nähtamatuks just siis, kui nad on kõige mõjusamad.
Teoste autorid:
MAXIME ALEXANDRE BECK / GREG MIKAEL JUHANSON / KAIRIIN KODDALA / KRISTI LAANEMÄE / BORISS MELEŠOV / PAULA MARIA MENGEL / HANNA MILK / ARIES PUUSEPP / KATRIIN SAULUS / LAURA SÖÖT
Juhendajad:
Carol Tikerperi, Bob Bicknell-Knight
Carol Tikerperi
Külalisdotsent, digitootedisaini erialajuht
