Mari Männa ja Maria Eriksoni näitus „Haavatav jäljend“

Mari Männa ja Maria Eriksoni ühisnäitus Haavatav jäljend avaneb 16. jaanuaril kell 18.00 Tallinna Linnagaleriis.
Kuraator Madli Ljutjuk.
Näitus jääb avatuks 5. aprillini.

Mari Männa ja Maria Eriksoni ühisnäitus lähtub materjalist kui aktiivsest osalisest. Haprus ja õrnus on siin tööviis: vorm sünnib pragunemisest, murdumisest ja hoolest. Kuivamine, deformatsioon ja jälje tekkimine ei ole kõrvalekalded ega ebaõnnestumised, vaid protsess, mille kaudu materjal mäletab, muutub ja kujundab omaenda rütmi.

„Näitus käsitleb viljakust laiemalt kui bioloogilise või sooliselt piiritletud mõistena. Viljakus on siin eksistentsiaalne seisund: võime muutuda, olla vastuvõtlik ja püsida ebakindluses. Näitus kutsub vaatajat kogema haprust ja õrnust mitte nõrkuse, vaid elujõu ja uuenemise allikana ning osadust kehalis-tsüklilise elukäsitusega,“ selgitab kuraator Madli Ljutjuk.

Esimest korda koos töötavad kunstnikud vaatlevad sama küsimust eri suundadest. Männa teostes avaldub koorumise loogika: maailm sünnib lagunemisest ja üleminekuseisunditest, kus elu pole veel oma lõplikku vormi leidnud. Erikson alustab haavast – hetkest, kui pind avatakse ja on sunnitud mäletama. Kummalgi ei ole vorm lõpptulemus, vaid ajutine seisund: midagi, mis on alles kujunemas.

Skulptuuri- ja graafikaprotsesside kaudu näeme, kuidas vorm tekib seal, kus miski on katki või pooleli. Pragunemine, kuivamine, jäljendamine ja deformatsioon ei tähista katkestust, vaid loovat dünaamikat. Näitus räägib kahest kujunemisviisist, koorumisest ja haavast kui ühe ja sama protsessi erinevatest avaldumisvormidest.

Näituse taustal on maailm, kus kindlad piirid on hajumas. Inimene ei ole enam keskpunkt, vaid üks osaline kehade ja materjalide põimunud võrgustikus. Sellises maailmas muutub viljakus vastuvõtlikkuseks – võimeks jääda avatuks ka siis, kui tulemus pole ette teada. „Haavatav jäljend“ kutsub aeglustama ja märkama, kuidas elu sünnib just katkestuste kaudu.

Rohkem infot: