“Plastiline arhiiv”, kuraator Marite Kuus-Hill

Tänapäeval sümboliseerivad kilekotid ületarbimist ja raiskamist, kuid just kilekoti seos lääneliku (üle)tarbimiskultuuriga muutis selle Nõukogude perioodil Eestis väärtuslikuks esemeks. Raudse eesriide taga oli ihaldusväärne kõik mis läänega seotud, sest see viitas modernsusele ja vabadusele. Nii sai kilekotist omamoodi valuuta, aksessuaar ja kollektsioneerimist väärt ese – nüüdseks on sellest saanud ühe möödunud ajastu tunnistaja.

Näitusel välja pandud kilekotid pärinevad algselt erakogudest ning enamik neist kuulub nüüd Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Kilekotid on näited Eesti tootedisainist ja tarbegraafikast, kuid nende kujundused peegeldavad ka nõukogudeaegse Eesti igapäevakultuuri. Kilekottidele omistatud väärtus oli oma aja peegeldus – aeg, millega kaasnevad mälestused defitsiidist ja repressioonist. See, kuidas me tänapäeval kilekotte kasutame peegeldab kui palju on meie elus ja ühiskonnas 1980. Aastatest muutunud, nii igapäevaelu korralduses kui ka poliitilises ideoloogias.

Plastikut iseloomustab plastilisus – võimekus ümberkehastuda ja kuju muuta. Ka kilekottide maine on plastiline: nad on muutunud revolutsioonilisest imematerjalist ja ihaldusväärsest esemest kasutuks ühekordseks prügiks, mida seostatakse üha süveneva ületootmisega. Mingis mõttes on iga arhiiv plastiline, sest viis, kuidas me esemeid vaatleme ja mõtestame, on pidevalt muutlik.

Näituse tekstid põhinevad näituse „Kile kotti! / Plastic into Bag!” taustamaterjalidel, mis oli eksponeeritud Eesti Rahva Muuseumis ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis aastatel 2004 ja 2005. Eelkõige on aluseks Kristi Kaljumägi läbi viidud intervjuud ning Pille-Triin Männiku kirjutatud näitusetekst.

Tänud: Helen Adamson, Kristi Kaljumägi, Marvi Meriniit, Anu Järs, Chloé Gourvennec, Eva Mahhov, Marit Hololei ja Katri Kuus. Uurimistööd on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Graafiline disain: Chloé Gourvennec