Õppimine

Viljandis avatud kolmiknäitusega “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” tähistatakse eesti esimese kutselise kunstniku 200. sünniaastapäeva.

Kondase keskuses saab näha Johann Köleri originaalteoseid, erinevas valmimisjärgus maale ja joonistusi. Näituse kuraator on Mari Vallikivi. Teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ja erakogust.

Viljandi muuseumis on väljas pea täielik valik Köleri säilinud loomingust. Näha saab 100 täissuuruses reproduktsiooni, esitatud nende loomise järjekorras. Kristjan Mändmaa kureeritud näitus tutvustab ka Köleri elulugu.

Rüki galeriis tõlgendavad Kölerit kaasaegsed kunstnikud Marge Monko, Tõnis Saadoja, Johanna Ulfsak, Mihkel Ilus ja Jass Kaselaan. Väljapanek kinnitab, et Köleri värvikas isiksus ja suure tahte ja töö tulemusel sündinud edu mõjub inspireerivalt ka praegu.

Kolmiknäitus “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” ootab külastajaid T-P kell 11-18.
Rüki galeriis on näitus avatud kuni 10.05, Kondase keskuses kuni 14.06 ja Viljandi muuseumis kuni 1.11.2026.

Johann Köleri juubeliaastat tähistatakse ka muuga. Juba 28. märtsil toimub Viljandi muuseumis Köleri konverents, kus uusi nurki kunstniku ja tema aja tundmisel avavad David Vseviov, Linda Kaljundi, Erki Tammiksaar, Andres Andresen, Tiina Abel, Alar Nurkse, Holger Loodus ja Mihkel Ilus. Kohti on piiratud arv, pileti saab soetada siit.

Johann Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal vaese suurpere seitsmenda lapsena. Kõigest 9-aastaselt kodust lahkunud noormees töötas seitse aastat Lätis ning leidis siis vastu ootusi võimaluse asuda õppima Peterburi kunstide akadeemias. Temast sai akadeemik ja Vene keisririigi üks esikunstnikke, mh oli ta pikalt keisri tütre kunstiõpetaja. Elades ja reisides välismaal, ei unustanud eesti maalikunsti rajaja siiski kunagi oma sünnimaad. Ta kasutas oma loodud tutvusi selleks, et leevendada mõisnike rõhumise all elavate eestlaste olukorda. Köleri rahvuslikule meelele viitab seegi, et kuni oma elu lõpuni identifitseeris ta end Viljandimaa kaudu, signeerides sageli teoseid viitega sünnikohale (Köler-Wiliandi).

Rohkem infot Köler 200 juubeliaasta ja kolmiknäituse kohta leiab lehtedelt www.koler200.ee ja linktr.ee/koler200.

Püsiviide

Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub tähistama sünnipäeva ning 30 aasta möödumist Rotermanni Soolalaos reedel, 29. mail algusega kell 17.00. 

Avame näituse „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku”, pakume torti ning tähistame Soolalao minevikku, tänast päeva ja tulevikku hea muusika saatel päikeseloojanguni! Jooki pakub Peninuki baar.

1996. aastal alustasid Rotermanni Soolalaos tegutsemist Eesti Arhitektuurimuuseum ja Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti osakond. Tekkis paik, kus hakati kujundama kaasaegse näituseruumi tähendust Eestis. Soolalaost sai oluline kunsti ja arhitektuuri kohtumispunkt.

Näitusel „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku“ kohtuvad erinevad fenomenikillud, mis on teinud Soolalaost Soolalao: 1990. ja 2000. aastate murrangulised kunstnikud, siin katsetatud meediumid ja ideed ning arhitektid, kelle loomingut on arhitektuurimuuseumi näituste kaudu järjepidevalt esile toodud. Tollased ideed ja praktikad kohtuvad kaasaegse loominguga.

Näitus „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku” jääb avatuks kuni 4. oktoobrini.

Kuraatorid: Grete Margna (Eesti Arhitektuurimuusuem), Eha Komissarov (Eesti Kunstimuuseum)

Arhitektid ja kunstnikud: Arnold Matteus, Anita Kremm, Ene-Liis Semper, Erika Nõva, Hanna-Eliise Kitter & Saskia Krautmann, Ilmar Malin, Kiwa, Kristel Zimmer, Liisamari Viik, Marko Mäetamm, Toomas Rein, Urmas Viik, Valve Pormeister

Näituse arhitektuur: Priit Põldme, Reet Sepp (Joonprojekt)

Graafiline disain: Mette-Mari Kaljas, Chloé Gourvennec

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Täname Eesti Kunstimuuseumi ja Floorini

Püsiviide

„Kromaatiline triiv“ loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse, mille keskmes on maalikunstnik Kristi Kongile omaselt värv. Viimase paari aasta jooksul spetsiaalselt selleks väljapanekuks valminud teosed ning ümbritsev installatiivne ruum viitavad ühtaegu nii värviküllasusele kui ka poeetilisele olemisviisile kaardistamata territooriumil.

Näitus loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse, mille keskmes on Kristi Kongile omaselt värv. Väljudes lõuendi piiridest, on värvid ja motiivid kandunud edasi põrandale, seintele, aknale ja väliruumi.

„Kromaatiline triiv“ peegeldab kunstniku sisemisi rännakuid viimase paari aasta jooksul, mil värv on teeninud nii meeleseisundite kui ka mälestuste kaardistamise ja talletamise eesmärki. Teostel korduvad avauste ja (läbi)käikude motiivid, mis kõnelevad tundmuslikust astumisest kuhugi mujale, paralleelmaailma. Trepp – nii kujutise kui ka objektina – annab suuna kas edasiliikumiseks või paigalejäämiseks. Need Kongi loodud tühjad maastikud ei räägi kohalejõudmisest, vaid pööravad tähelepanu seisundile, mis tekib vahealas viibijal.

Näitus on 25.05–30.09 avatud ka esmaspäevadel.

Näitus on avatud 11. oktoobrini 2026.

Kuraator: Ann Mirjam Vaikla
Näituse kujundus: Mari Hunt, Grete Daut (MARIHUNT arhitektid)
Graafiline disain: Brit Pavelson
Näitusekorraldaja: Tõnis Medri
Koordinaator: Anastassia Langinen

Püsiviide

11.07.2026–25.10.2026

Alates 11. juulist on Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis „Noor Tartu” näitusesarja raames avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne”.

Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne“ keskendub argistele, kuid ilusatele hetkedele, mida on kerge märkamata jätta. Need võivad olla juhuslik naeratus kahe võõra vahel, esimene päev pärast kuudepikkust talve, mil saabaste asemel saab jalga panna tennised, või vihmasabin aknaplekil, mis öösel korraks äratab ja seejärel uuesti uinutab. Maasiku teosed lähtuvad vaatlemisest ja märkamisest ning koondavad erinevate inimeste talletatud hetki ja argiseid tähelepanekuid.

Kiire infovoo ning pideva digitaalse tähelepanukonkurentsi taustal pakub näitus võimalust aeglustada pilku ja suunata tähelepanu sellele, mis tavaliselt jääb tagaplaanile – olukordadele, mis võivad juhtuda meie kõigiga ning mis tuletavad meelde, et elu koosneb suuresti just neist väikestest ehedatest kogemustest.

Näitusesari „Noor Tartu” sai alguse 2017. aastal eesmärgiga populariseerida ning toetada Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut. Varasemalt on „Noore Tartu“ näituseprogrammis esitletud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku, Mirjam Hinni, Siiri Jürise, Nele Marie Tiidelepa, Tõnis Jürgensi ja Viktoria Berezina loomingut.

Kaisa Maasiku näitus on Tartu Kunstimuuseumi 3. korruse projektiruumis avatud 11. juulist kuni 25. oktoobrini 2026.

Kaisa Maasik (1994) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kuraator. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2021) ja fotograafia osakonna (BA, 2017). 2019. aastal täiendas Maasik end Helsingi Kunstiülikooli Kunstiakadeemias Praxise kuraatoritele suunatud magistriprogrammis. Maasiku jaoks on oluline koostöine tegutsemine, ta töötab nii koos kui üksi projektide kallal, mis võtavad ruumilisi mõõtmeid. Ta keskendub juhuslike inimeste tunnetele ja kogetule, püüdes nende lugu edasi anda läbi esemete või mälestuste. Maasiku keskseks töövõtteks on kogumine, ammutades ainest eelkõige igapäevast. Ta on kuulunud Umbrella Grupi koosseisu (2016–2017) ning tegutsenud projektiruumi Vent Space (2018–2019) ja Tallinna Fotokuu biennaali (2017, 2019) korraldustiimides. 2020. aastal pälvis Maasik Wiiralti stipendiumi ning 2021. aasta kevadel osales ta FAIR residentuuris FABRIKKENis Kopenhaagenis. 2021. aastast on ta Fotokunstnike Ühenduse ja 2022. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik: Kaisa Maasik
Kuraator: Stella Mõttus
Graafiline disainer: Kersti Heile
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Ledzep OÜ
Näituse toimkond: Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Rene Kriisa, Katariina Leets, Katrin Lõoke, Anti Saar, Peeter Talvistu
Videoklippide autorid: Arvi Anderson, Jana Arendi, Katariina Aule, Andrus Avarand, Yvette Bathgate, Marleen Eino, Alexei Gordin, Yiheng Gu, Viktor Gurov, Liisa-Lota Jõeleht, Erik Jürmann, Pirke Kaljula, Piret Klea-Velleste, Karel Koplimets, Nele Kurvits, Epp Kuslap, Kadri Lind, Maria Luiga, Mariel Luuk, Heiki Maasik, Katariin Mudist, Stella Mõttus, Reigo Nahksepp, Urmet Piiling, Evelyn Raudsepp, Mari-Liis Rebane, Yiyang Sun, Maryliis Teinfeldt-Grins, Annika Toots, Tõnu Tunnel, Simona Tätte, Lotte Ugandi, Ruudu Ulas, Pille-Riin Valk, Eliisabet Valmas, Sten Vendik, Helen Västrik

Püsiviide

FOKU galeriis Hilla Kurki (FI) ja Taavi Rekkaro (EE) duonäitus „See, mida tuleks tunda“.

Ühisel näitusel uurivad kunstnikud isikliku mineviku, puudutuse ja lähedusega seotud teemasid, aga ka seda, kuidas me kujutistega suhestume. Mõlemad kunstnikud otsivad oma praktikas uusi lähenemisviise, liikudes muuhulgas tasapinnaliste kujutiste juurest suurema ruumilisuse poole. Koos loovad teosed dialoogi distantsi ja intiimsuse, kohalolu ja mäletamise vahel.

Seerias „Clay Diaries“ („Savi päevikud“) läheneb Hilla Kurki mälule läbi oma pere ajaloo, uurides, kuidas luua uusi viise traditsioonide ja pärandiga suhestumiseks. Kurki fotodel on kujutatud inimesi koos taimede ja teiste olenditega, kes sünnivad igal hooajal justkui muutumata kujul uuesti. Kutsudes oma esivanemate majja külla mitmeid kunstnikest sõpru ja kolleege loob ta jagatud hetkede kaudu elava arhiivi, kus sõprus on teose tulem, mitte ainult selle teema.

Taavi Rekkaro esitleb näitusel fotosid ja objekte, käsitledes fotot puudutatava ja kogemust talletava objektina, kus lähedusest saab kogemuse osa. Jäädvustatud kujutistel avanevad kaduvad hetked, sisemised kahtlused ning katsed mõista iseennast ja oma suhteid teistega. Vaadeldes igapäevaseid hetki, küsib kunstnik: kuidas olla kindel, et sa üldse seal olid, kas need momendid ka päriselt olid? Galerii seinale moodustub sulav hetk, mis koosneb teostest alates aastast 2023. Teosed ei ava üht kindlat lugu – tuleb võtta aega, et leida oma lugu.

Näitus jääb avatuks 26. septembrini 2026.

Hilla Kurki (snd 1985) on Soome kunstnik, kes on näidanud oma töid rahvusvaheliselt ja osalenud erinevatel kunstimessidel alates 2016. aastast. Tema esimene raamat „Almost All the Flowers in My Mother’s Garden“ („Peaaegu kõik lilled mu ema aias“) ilmus 2022. aastal (Khaos Publishing) ning on tänaseks läbi müünud juba kaks tiraaži. Raamatu kohandusi näituseks on hiljuti eksponeeritud näiteks Soome Instituudis Pariisis, Foto Arsenalis Viinis ja Genfi Fotograafiakeskuses. Kurki oli 2023. aasta Kopenhaageni fotofestivali üks peaesinejaid. 2018. aastal valiti tema tööd naisfotograafide ajaloole ja tulevikule keskenduvale Elles X Paris Photo näitusele. 2019. aastal pälvis ta 34. Hyères’i festivalil preemia vaikelude kategoorias. Ta on valitud Futures Photography platvormi kunstnike hulka.
Kurki lõpetas 2018. aastal Aalto Ülikooli kunsti-, disaini- ja arhitektuurikooli magistrikraadiga kunsti alal. Ta elab ja töötab Helsingis Soomes.
https://www.hillakurki.com/

Taavi Rekkaro (snd 1988) on segatehnikas töötav kunstnik, kelle looming peegeldab intuitiivset dialoogi kujutava kunsti ja fotograafia vahel. Ühendades pilte füüsiliste materjalidega, püüab ta jäädvustada põgusate hetkede energiat, hägustades piire mälestuste ja eneseleidmise vahel. Rekkaro on oma töid eksponeerinud rahvusvahelistel näitustel ja kunstimessidel ning tema töid on avaldatud korduvalt rahvusvahelistes väljaannetes.
https://taavirekkaro.com

FOKU galerii on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) galerii ja esitlusruum Tallinna vanalinnas.

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Soome Kultuurirahastu Kymenlaakso piirkondlik fond, Artproof

Avamisjookidega kostitavad:
Nudist Drinks, Põhjala Pruulikoda

Partner:
Rüki galerii

Tehniline tugi:
Karmo Migur, Paul Kobert

Hilla Kurki teose kalligraafia:
Adèle Zabé

Täname:
Albane, Alexis, Anne, Artproofi tiim, Celine, Daniel, EKA galerii, Elio, Ferdinand, Hikari, Hubert, Jack, Joosep, Kaisa Maasik, Margot, Mari-Leen Kiipli, Olari, Olivia, Oscar, Raphaël, Rasmus, Risako, Sheung, Thomas, Tor, Valter, Viivi, Woosung

FOKU galerii
Väike-Karja 10, Tallinn
N–L 12–18

Sissepääs tasuta

Püsiviide

27. augustil 2026 kell 17.00 avatakse HOP galeriis kaasaegse ehtekunsti grupinäitus „Sa oled eikeegi, kuniks keegi sind armastab“.

Me igatseme vaid armastust. Soovime olla hoitud, vajatud ja kaitstud. Me ihkame meeleheitlikult lähedust ja julgust olla teise ees haavatavad. Hetkedel, mil armastus on kingitud või võetud, keelatud või tõrjutud, leitud või kaotatud, muutub südamevalu põhjatuks. Just siis saavad ehetest kompromissitud armastuskirjad täis iha, kahetsust, rõõmu ja kaotust.

Üheksa kaasaegset naisehtekunstnikku said kutse tõlgendada näituse pealkirja läbi isiklike kogemuste ja luua uued ainulaadsed teosed- armastusega või armastuseta, sellest kantuna või sellest hüljatuna. Siit saab alguse näitus.

Kuraator: Erinn M. Cox

Näitusel osalevad kunstnikud: Erinn M. Cox, Piret Hirv, Katarina Kotselainen, Kristiina Laurits, Eve Margus, Erle Nemvalts, Pilvi Tammoja, Ketli Tiitsar, Hanna-Maria Vanaküla

Liitu meiega näitusetuuril koos kuraatori Erinn M. Coxiga neljapäeval, 3. septembril 2026 kell 17.00 [inglise keeles]

Liitu meiega ühisel EKL galeriide näitusetuuril neljapäeval, 10. septembril 2026 kell 17.00 [eesti keeles]

Näitus on avatud kuni 27. septembrini 2026.

Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Püsiviide

27.08 – 26.09.2026

Avamine neljapäeval 27.08. kell 18.00

„Saar ei ole saar. Tumeda pärandi varjundid“ on Urmo Vaikla loomepõhise doktoritöö esimene näitus, mis uurib militaarset arhitektuuripärandit Hiiumaa kontekstis ning selle mõju saare maastikule, kohalikule kogukonnale ja kollektiivsele mälule.

Eraldiseisva ja isoleerituna tunduv saar on globaalpoliitiliste protsesside mõjusfääris.  Hiiumaale on rajatud kaitseliine ja sõjalisi objekte nii Esimese kui ka Teise maailmasõja eel ja ajal. Rikkalik militaarpärand on 50 aasta pikkusest nõukogude okupatsiooniajast, kui saar oli Nõukogude impeeriumi läänepoolseim piiritsoon. Endiselt on tuntavad rannametsas vonklevad omal ajal ülesküntud ja rehitsetud piiriribad, kapillaarvõrgustikuna hargnevad kaitsekraavid ning siin-seal vedelev okastraat. Arvutud punkrid, rannapatareide laskeplatvormid, piirivalvetornid ning harjutusväljakud seisavad maastikus hüljatuna meenutades tumedat ajalugu saare looduses.

Urmo Vaikla uurimistöö keskendub ruumilistele olukordadele traumajärgsel ajal, käsitledes arhitektuuripärandi püsimist ja kohanemist sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste kontekstis. Eesmärk on kaardistada ning uurida ruumilisi väärtusi ning otsida vastust küsimusele kas ja kuidas mõtestada ning (taas)kasutada tumedat pärandit.

Metodoloogiliselt tugineb näituseprojekt kahele kureeritud rahvusvahelisele militaarpärandit käsitlevale loomeresidentuurile Time Lap  ja Pinhole, mis toimusid Kordoni loomeresidentuuris Hiiumaal 2024-2026. Residentuuriprogrammide eesmärk oli käsitleda poliitilist traumat (somaatilise) kogemuse ning isiklike esemete ja kogemuse kaudu. Näitus on visuaalne ja poeetiline kokkuvõte residentuuride käigus kogutud ja kogetud materjalist ning selle põhjal valminud loomeprojektidest.

Residentuuriprogrammis osalenud kunstnikud: Selina Bonelli, Thomas Reul , Alexander Petrounine, Anna Underowicz, Anu Pennanen, Kaisa Karvinen, Jona Kleinlein, Nelly Haag
Residentuuriprogrammi kuraatorid: Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Sisearhitektide Liit, ühendus Ruum ja Vorm

Püsiviide

28. august – 27. september 2026
Hobusepea galerii, Tallinn

27. augustil kell 18.30 avatakse Hobusepea galeriis kunstnik Andre Joosep Armingu esimene isikunäitus „Ahelreaktsioon“ pidulikult renessanssmotiividega maskiballiga. Avamisel toimuva lavastuse autoriks on Linda Mai Kari.

Näitus käsitleb inimese haprust, üksildust, kohanemisvõimet ja jätkamist, uurides elu lõppemise ja uute alguste vahelist pingevälja. „Ahelreaktsioon“ jääb publikule avatuks kuni 27. septembrini.

„Ahelreaktsioon“ on eelkõige näitus elurõõmust ja elamise privileegist. Armingu teosed tuletavad meelde, et elu tuleb elada just praeguses hetkes – selle täies intensiivsuses, hoolimata teadmatusest, mida tulevik endaga kaasa toob. Kunstnik lisab: „Tahaksin oma loominguga kõigile ühel ajal meelde tuletada ja tunnistada, et elu on raske, aga see on seda väärt.“

Näitus koondab kunstniku teoseid aastatest 2018–2025 ning esitleb ka kolme uut seeriat: „Don Quijote I“, „Eemaldumine ei eksisteeri“ ja „Episteemiline süda“. Armingu loomingulise käekirja keskmes on poeetiline autobiograafiline portree, mille kaudu ta avab oma keerulise meditsiinilise tausta ning sellest kasvanud elujaatava maailmatunnetuse. Tema teosed liiguvad isikliku ja universaalse piiril, põimides mälestusi, identiteeti, aega, armastust ja surelikkust.

Inspiratsiooni ammutab Arming nii popkultuurist, kui ka visuaalsest argikeskkonnast. Tema töödes avaldub maksimalism mitte üksnes esteetilise valikuna, vaid eluhoiaku ja vastupanuna lihtsustamisele. Näituse jooksul ärkab ellu ka kunstniku alter ego „Mitte Surm“, mis avab surma teema läbi mängulisuse, absurdi ja draama.

Andre Joosep Arming (snd 1995) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe (2018) ning kaasaegse kunsti magistriõppe (2024). Oma loomingus kasutab ta peamiselt polaroid- ja videomeediumi. Tema töödele on iseloomulik autobiograafilisus ning sündimise, suremise ja aja kulgemise käsitlemine. Arming kuulub Eesti Fotokunstnike Ühendusse ja Eesti Kunstnike Liitu ning on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal, sealhulgas Saksamaal ja Leedus. Ta on ka MTÜ Siirdatud Süda liige.

Näitusel aitavad sündida: Kleer Keret Tali, Helle Ly Tomberg, Karl-Christoph Rebane, Linda Mai Kari, Sirel Soans, Mio Kurm, Johanna Ruukholm, Reimo Võsa-Tangsoo, Hans-Otto Ojaste, Johannes Säre, Hugo Leinola ja Artproof.

Avamise ja lisainfo kohta leiab teavet Hobusepea galerii kanalitest.

Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS. Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

Püsiviide

29.08.2026 – 10.10.2026

Kaido Ole
„Allegory VI”
õli, akrüül, lõuend, 220 × 190 cm, 2026

Näitus on avatud: 29. august – 10. oktoober 2026
Asukoht: Temnikova & Kasela, Peetri 12, Tallinn 10415

Need maalid räägivad HALBADEST asjadest. Mitte lihtsalt sellistest halbadest asjadest nagu „täna oli halb päev”, vaid suurematest, universaalsematest asjadest, mis ei kao järgmise päeva ega isegi järgmise
kuu saabudes. Ma ei tea, kuidas või millal need HALVAD asjad mind haarasid, kuid juba mitu aastat olen püüdnud leida viisi, kuidas need endast välja ja maalidele kanda. Mõnevõrra see isegi toimis, kuid HALBUS kummitas mind ikka edasi. Nüüd, neid leekidest tulvil teoseid maalides, tundsin, et olukord muutub lõpuks veidi kergemaks. See ongi kunsti võlu, eks ole?

Teosed võivad küll rääkida HALBADEST asjadest, kuid kui teosed ise on HEAD, siis kuidagi on lõpuks kõik hästi. Halb taandub oma õigesse mõõtu ja maailm – minu maailm – on taas tasakaalus. Vähemalt ma loodan seda.

Püsiviide

Reimo Võsa-Tangsoo näituse „Ära talla konna!“* üheks lähtekohaks on Karel Čapeki „Aedniku aasta“. Čapeki teravad ja humoorikad tähelepanekud aedniku soovidest, rõõmudest, pettumustest ja lõputust vajadusest millegi eest hoolitseda tekitasid äratundmise.

Olles viimastel aastatel veetnud üha rohkem aega suvekodus, on tekkinud ka oma, endiselt üsna ähmane ettekujutus maaelust ja looduse rütmidest. Need rütmid võivad olla rahustavad ja külluslikud, aga samaaegselt halastamatud ja kargelt ükskõiksed.

Sügisõhtud maal on pimedad, kui just ei paista kuu. Kui linnas on helkuri kandmine soovituslik, siis maal on enese nähtavaks tegemine vältimatu.

Kena suvi on mõnus ja külluslik, kuid juba augustis hakkavad majast eemale hoidnud olendid end pragudest ja avadest uuesti sisse pressima. Piisab vaid ühest päevast eemalolekust, et linnud pistaksid nahka kõik põõsastel valmivad marjad või kaoksid ühe ööga viimased puu alla varisenud õunad.

On ebameeldivalt kainestav mõelda, kui habras on elu ning kui palju hoolt vajab see väike osa ümbrusest, mida inimene püüab „kodustada“ või kultiveerida. Isegi kui õnnestub vältida haigusi, seeni ja külma, võib ootamatult aeda kolinud mügri kogu senise korra hetkega küsimärgi alla seada.

Maal ei ole inimene tingimata peremees. Kõik võitlevad toidu, valguse ja koha pärast. Kui inimene arvab, et tal on selles võitluses eelis, siis üksnes seni, kuni ta ette vaatab ja „korda“ hoiab. Lõpuks on kõik kellelegi või millelegi toit.

Loomulikult võib võtta ülbe positsiooni – puistata mürki vasakule ja paremale, panna üles peleteid või betoneerida iga vaba pind. Aga vähemalt mina ei taha, et maal muutuks kõik liiga korrastatuks ja kontrollituks. Nii kaoks ära üks põhjus, miks seal üldse olla.

Sipelgal, herilasel ja teol on oma koht. Ka konnal.

Tänud: Eesti Kunstnike Liit, ARS Kunstikeskus, EKA Foto, EVA Lab, Katrin Koit, Lipuvabrik OÜ, Taavi Varm, abikaasa, ema.

01.09-30.09
Avatud E-R 12-18, L 12-16

Näituse finissaaž: 28.09 kell 18.00

* See üleskutse on jäänud meelde kunagi Kütiorus veedetud ajast, mis aitas oluliselt ümber kujundada arusaamu elust loodusega koos ning loodushoiust kui alternatiivsest maailmavaatest, kus esikohal ei ole loosungid ega radikaalsus, vaid kaine mõistus ja arusaam sellest, mis on võimalik ja mis mitte.

Püsiviide

Tänapäeval sümboliseerivad kilekotid ületarbimist ja raiskamist, kuid just kilekoti seos lääneliku (üle)tarbimiskultuuriga muutis selle Nõukogude perioodil Eestis väärtuslikuks esemeks. Raudse eesriide taga oli ihaldusväärne kõik mis läänega seotud, sest see viitas modernsusele ja vabadusele. Nii sai kilekotist omamoodi valuuta, aksessuaar ja kollektsioneerimist väärt ese – nüüdseks on sellest saanud ühe möödunud ajastu tunnistaja.

Näitusel välja pandud kilekotid pärinevad algselt erakogudest ning enamik neist kuulub nüüd Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Kilekotid on näited Eesti tootedisainist ja tarbegraafikast, kuid nende kujundused peegeldavad ka nõukogudeaegse Eesti igapäevakultuuri. Kilekottidele omistatud väärtus oli oma aja peegeldus – aeg, millega kaasnevad mälestused defitsiidist ja repressioonist. See, kuidas me tänapäeval kilekotte kasutame peegeldab kui palju on meie elus ja ühiskonnas 1980. Aastatest muutunud, nii igapäevaelu korralduses kui ka poliitilises ideoloogias.

Plastikut iseloomustab plastilisus – võimekus ümberkehastuda ja kuju muuta. Ka kilekottide maine on plastiline: nad on muutunud revolutsioonilisest imematerjalist ja ihaldusväärsest esemest kasutuks ühekordseks prügiks, mida seostatakse üha süveneva ületootmisega. Mingis mõttes on iga arhiiv plastiline, sest viis, kuidas me esemeid vaatleme ja mõtestame, on pidevalt muutlik.

Näituse tekstid põhinevad näituse „Kile kotti! / Plastic into Bag!” taustamaterjalidel, mis oli eksponeeritud Eesti Rahva Muuseumis ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis aastatel 2004 ja 2005. Eelkõige on aluseks Kristi Kaljumägi läbi viidud intervjuud ning Pille-Triin Männiku kirjutatud näitusetekst.

Tänud: Helen Adamson, Kristi Kaljumägi, Marvi Meriniit, Anu Järs, Chloé Gourvennec, Eva Mahhov, Marit Hololei ja Katri Kuus. Uurimistööd on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Graafiline disain: Chloé Gourvennec

Püsiviide

Põhja- ja Baltimaade koomiksinäitus „Mythbústers“
Eesti Kunstiakadeemia peahoone fuajees 03.09.–04.10.2026
Avatud E–P 8–23, sissepääs tasuta

Avamine: N 3.09.26 kell 17 EKA fuajees
Emmi Valve, Joonas Sildre ja David Schilteri vestlus: N 3.09.26 kell 17.30
Emmi Valve töötuba: R 4.09. kell 14–16

Mõeldes Põhja- ja Baltimaadele, võivad esimesed tekkivad seosed olla trollid ja viikingid, kesköine päike ja polaarööd, saunad ja talisuplus, hygge ja fika, Nokia ja IKEA. Ehk oled sa kuulnud ka nende riikide suurepärastest koolisüsteemidest ja tugevatest sotsiaalhoolekande mudelitest? Ent mis on nende müütide taga? 16 koomiksikunstnikku kõikjalt üle Põhja- ja Baltimaade lõid teosed, mis peegeldavad nende endi ainulaadseid vaatenurki elule selles piirkonnas.

Näitusega seoses ilmus ka Balti koomiksiajakirja „š!“ 57. number „Mythbústers“, mis sisaldab kõiki neid töid ja mida levitatakse ülemaailmselt.

Näituse raames toimub reedel, 4. septembril kell 14.00–16.00 tudengitele suunatud koomiksiteemaline töötuba, mida viib läbi Emmi Valve. Osavõtt on tasuta, kuid kohtade arv on piiratud. Töötuba viiakse läbi inglise keeles ning osa on oodatud võtma kõik tudengid. Pane end kirja siin.

Osalevad kunstnikud: Akvile Magicdusté (LT), Cecilia Vårhed (SE), Clara Jetsmark (DK), Disa Wallander (SE), Elín Elísabet (IS), Emmi Valve (FI), Ida Neverdahl (NO), Joonas Sildre (EE), Jurijs Tatarkins (LV), Laura Ķeniņš (CA), Liisa Kruusmägi (EE), Mari Ahokoivu (FI), Ona Kvašytė (LT), Søren Glosimodt Mosdal (DK), Tim Ng Tvedt (NO), Tommi Musturi (FI)
Kuraator: David Schilter (LV)

Näitust korraldab Kuš! koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindustega Lätis ja Eestis.
Näituse korraldamist toetasid Läti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused Lätis ja Eestis, Taani Kultuuri Instituut ning Rootsi Suursaatkond Riias.

Näituse korraldamist toetasid Läti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused Lätis ja Eestis, Taani Kultuuri Instituut ning Rootsi Suursaatkond Riias.

Püsiviide

Neljapäeval, 3. septembril kell 18.00 avatakse Pärnu Linnagalerii Projektiruumis Kertu Rannula ja Rebeca Žukovitši ühisnäitus „Digitydrukute dialoogid”. 

„Digitydrukute dialoogid“ on Kertu Rannula ja Rebeca Žukovitši esimene koostöönäitus, mille keskmes on digitaalne keha, minapilt ja enda terviku tajumine. 

Näitusel kohtuvad skulptuurid, videod, heli ja internetikultuur aeglaste käsitööprotsessidega, sidudes digitaalse kujutise isikliku mälu ja lapsepõlvega. Kunstnikke ühendab põlvkondlik kogemus kasvada paralleelselt internetikultuuriga – mäletades internetieelset lapsepõlve, kuid kujundades oma identiteeti järjest enam digitaalsete keskkondade kaudu. 

Näitus vaatleb, kuidas muutub arusaam kehast ja iseendast, kui identiteet eksisteerib korraga mitmes vormis – füüsilises ja digitaalses, idealiseeritud ja moonutatud – ning seda pidevalt ümberkujutatavana.

Kertu Rannula (1997) teisendab virtuaalseid kogemusi füüsilisse materjali, et uurida, kuidas reaalsust konstrueeritakse.Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas fotograafiat ning end täiendanud Islandi Kunstiülikooli vabade kunstide osakonnas ja Belgias PXL Rakendusteaduste ja Kunstide Ülikooli skulptuuri ja installatsiooni osakonnas. Praegu omandab ta Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti magistrikraadi. 

Rebeca Žukovitš-i (1999) digitaalset mõtlemist saadab pidev tung teha midagi aeglast ja käega katsutavat. Ta on õppinud audiovisuaalset kompositsiooni Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning meediakunsti Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias (KASK). 2026. aasta sügisel alustab ta magistriõpinguid Tartu Ülikoolis religiooniuuringute ja teoloogia erialal. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital. 

Külalisi toob Tallinnast avamisele näitusebuss!
Registreeri siin: https://forms.gle/en4PYxvdddLgKbSi6

Facebooki üritus: https://fb.me/e/80Mszy26N

Sissepääs Pärnu Linnagalerii näitustele on tasuta.
Pärnu Linnagalerii lahtiolekuajad: T-R 11-17, L 11-14

Püsiviide

Laura Põld avab Budapestis isikunäituse “Beautiful Pulsating Web”

3. septembril 2026 avab kunstnik Laura Põld Budapestis, Dr. Eva Kahan Foundation galeriiruumides isikunäituse „Beautiful Pulsating Web“, mis on jätk kevadel Viinis toimunud samanimelisele näitusele. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis. Budapestis saab näitust külastada kuni 31. oktoobirini 2026.

Näitusel esitleb Laura Põld uusi, spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud teoseid, mis hõlmab suuremõõtmelisi käsituftitud tekstiilitöid ning uut keraamiliste skulptuuride ansamblit. Oma loomingus lähtub kunstnik taimmõtlemise (plant-thinking) käsitlusest, nihutades tähelepanu inimesekeskselt mõtlemiselt vegetaalse meelemärkuse olemasolule ja selle olulisusele, olgugi et nende organismide loomus on radikaalselt erinev kõigest, mis on inimese mõõdu järgi mõõdetav. Põllu teosed annavad hääle organismidele, keda inimene on harjunud pidama liiga aeglaseks ja passiivseks nende lingvistilise väljendusvõime puudumise tõttu.

Düstoopilise maailmapildi asemel otsib kunstnik alternatiivseid viise, kuidas katkises ja inimese poolt räsitud keskkonnas võivad taimed ja teised elusorganismid leida ootamatuid võimalusi kohanemiseks, ellujäämiseks ja arenemiseks. Looduslikest ja sünteetilistest lõngadest loodud tekstiiliteosed ja elava vormikeelega keraamilised objektid moodustavad installatiivse terviku, mis kannab ideed vegetaalse maailma loovast vastupanuvõimest.

Eva Kahan Foundation on Viinis ja Budapestis tegutsev mittetulunduslik kunstifond, mis keskendub kaasaegse kunsti toetamisele, näituste korraldamisele ja rahvusvahelise kunstidialoogi edendamisele. Fondi programm hõlmab nii näitusi, akadeemilisi uurimisprojekte kui ka koostöövorme kunstnike, kuraatorite ja institutsioonidega ning keskendub kunstile, mis käsitleb aktuaalseid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi küsimusi. Sihtasutuse eesmärk on luua platvorm eksperimentaalsele ja kriitilisele kunstipraktikale ning toetada kunstnike rahvusvahelist nähtavust.

Fotodokumentatsioon Viinis toimunud näitusest “Beautiful Pulsating Web”. Fotode autor © kunstdokumentation / Manuel Carreron Lopez

Lisainfo: Lilian Hiob-Küttis, lilian@hiob.ee, +372 5272556

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Püsiviide

Pühalikkus kõlab tavaliselt millegi kindlana (uskumus, sümbol või koht), mis on muust maailmast eraldi. See näitus algab aga hapramast kohast – tundest, et miski muutub äkki oluliseks, laetuks, puutumatuks, isegi siis, kui see on argine või sõnadega kirjeldamatu.

Näitusel kogetav teravlikkus kujutab pühadust pigem esemete ümber liikuva väljana kui kindla määratlusena. Teoste väljaulatuvad osad viitavad ühtaegu kaitsvale soomusele kui ka energiaväljale. Iga vorm näib hoidvat või valvavat midagi (mälestust, keha, harjumust, fantaasiat), kuid see, mis on nende tegelik funktsioon, jääb lahtiseks.

Näitus kutsub külastajat mõtlema ning endale meelde tuletama, mis on tema jaoks püha (tunne). Mitte suurejoonelises või ametlikus tähenduses, vaid nendes väikestes asjades, kuidas teatud esemed, rutiinid ja lood meie küljes püsivad. Kas midagi püha saab olla ainult realistlik või eksisteerib ta ainult meie kujutluses?

* Paljud keraamilised tööd on valminud pea aastapikkuse keraamika ­praktika jooksul Berliinis – perioodil, mis on kujundanud teoste vorme ja pindu. Näitusel on need koondatud uude altarilaadsesse konstellatsiooni, mis hoiab ruumi nii realistlikele kui ka kujuteldavatele pühadele asjadele.

Cristopher Siniväli (s 1999) on keraamik, kes omandas 2025. aastal Eesti Kunstiakadeemias disaini- ja rakenduskunsti erialal magistrikraadi. Tema kunstipraktika keskmes on mittefunktsionaalsete keraamiliste kompositsioonide loomine, mis ammutavad sügavalt inspiratsiooni loodusest ja isiklikest emotsioonidest. Viimastel aastatel on ta uurinud ka inimkeha ja keraamika seoseid, käsitledes seda, kuidas vorm ja kohalolu mõjutavad vaataja kogemust, aga ka kandmiskogemust, olles loonud ühendusjooni keraamika, moe ja skulptuuri vahel.

Tänud: ARS Keraamikakeskus, Eesti Kunstnike Liit, Vivarec, Bildhauerwerkstatt, Karksi, Fazer

Püsiviide

4. septembril kell 18:00 avame Punctum galeriis Marge Monko isikunäituse “Suvi enne pimedust” 5.09 – 25.10.2026.

Suvine valgus muutub sügiseseks nii aeglaselt, et harva paneme tähele hetke, mil ta on kadunud ja väljas on täiesti pime. Marge Monko isikunäitus “Suvi enne pimedust” algabki sarnasest lättest: mitte pimedusest endast, vaid viimasest valgusest enne, kui teadvustame, et miski on juba möödunud ja meist läbi käinud.

Marge Monko (s. 1976) on Eesti kunstimaastikul tuttav nimi, kelle looming on aastate jooksul liikunud dokumentaalse ja kontseptuaalse foto piirimail, uurides järjekindlalt seda, kuidas isiklik ja poliitiline; intiimne ja ühiskondlik teineteist mõjutavad. Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal magistrikraadi omandanud ja hiljem sealsamas fotograafia osakonda aastaid juhtinud kunstnik on oma varasemas loomingus tegelenud naise kuvandi, töö ja keha representatsiooniga avalikus ruumis – sageli leitud materjali, arhiivi ja võõra pilgu kaudu iseenda või teiste naiste kogemust peegeldades. Käesolev näitus pöörab pilgu senisest otsesemalt kunstniku enda elu poole: kunstnik, kes on harjunud rohkem vaatama teisi, laseb siinkohal vaatajal näha tema enda sisemaailma. Näitusel eksponeeritud fotod tegelevad millegagi, mis on parasjagu muutumas, aga veel mitte päriselt kadunud.

Foto: Marge Monko

Püsiviide

Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis on avatud Loora Kaubi ja Erik Hõimu ühisnäitus „Klopsides ja komistades“.

Näituse lähtekohaks on mälestused erinevatest paikadest ja lugudest. Need lood räägivad vanast vajadusest – kuidas olla inimestega, kes enam meiega olla ei saa. Kuidas öelda sõnu, mis on jäänud hiljaks.

Me usume seda, mida loodame. Usume, et mäletame alati sama eredalt. Usume, et meil on igavesti koht kiiresti muutuvas, valutavas maailmas. Usk on väike ja kangekaelne asi. Koorem, mida me endaga kaasas kanname. Sellest võib saada kabelikujuline majake, mis ei ole ehitatud ühe inimese mälestuseks, vaid kõigi nende jaoks, kelle järele on kunagi igatsetud.

Sellele ei saa näppu peale panna, miks surelik inimene ehitab maju nendele, keda enam pole. Varjualuseid, kus uskuda edasi headuse võimalikkusesse. Lipp-lipi haaval, kõigest käepärasest kokku klopsitud vaikne ilm, mille alla on kokku kogutud väikesed žestid inimlikkusele. Ta ei püüa ilustada seda, mida me veel ei tea, ega tähendusi peale suruda. Kuid siiski – kivikesed, jooned, tükid tuttavatest kohtadest ütlevad: siin oli keegi. Ta oli päriselt olemas. Ja võib-olla tähendabki usk lõpuks lihtsalt seda: me loodame, et midagi jääb.

Loora Kaubi (s 1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Tema tööd uurivad une, isikliku ja kollektiivse mälu ning väsimuse teemasid. Kaubi on lõpetanud Brüsselis LUCA School Of Arts’i kaasaegse kunsti magistriprogrammi, Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna ning on end täiendanud Viini Kunstiakadeemias ja praktikal Mexico City’s.

Erik Hõim (s 2001) on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaosakonnas ja täiendanud ennast Prahas, FAMUs samal erialal. Ta on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu nädalapreemia, „Suvenäituse“ publikupreemia ja osalenud näitustel Tallinnas, Võrus, Urbinos ja Prahas. Ta on osa fiktiivsest kunstnikust Uru Valter ning kuulub Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liitu.

Graafiline disainer: Diandra Rebase

Tänud: Hanna Samoson, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, António Tainha, Mette Mari Kaljas, Deviis OÜ

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus jääb avatuks 4. oktoobrini.

Püsiviide

“vaikiv resonants” on näitus, kus keraamika ja heli kohtuvad mitte otseses “muusikalisuses”, vaid käitumises: kuidas keraamiline vorm, mass, pind ja tühimik mõjutavad tajutavat ruumi. Teos võib toimida nagu akustiline organism, kus mõni töö võtab heli endasse (matid, poorsed, pehmete servadega pinnad), teine peegeldab selle tagasi (läikiv glasuur, pingestatud kaared, kõvad tasapinnad), kolmas hajutab (rütmiline reljeef, killustatud geomeetria).

Teoste puhul on oluliseks omaduseks õhk: keraamika sees olev nähtamatu maht on nagu kops või kamber, mis annab esemele sisemise pinge ja kohalolu. Avad, kaelad, servad, kaaned ja suudmed loovad mulje, et objekt võiks resoneerida – ka siis, kui ta reaalselt ei kõla. Nii nihkub fookus helilt kui sisult (meloodia, salvestus, esitus) helile kui omadusele (resonants, vaikus, järelkaja, summutus).

Vaikusest saab näituse kandematerjal. “Vaikus” kui vormiline otsus (ära jäetud detail, katkestus mustris) ning “kuulamine” kui vaatamisviis. Vaataja ei pea midagi kuulama kõrvaga – piisab, kui teos paneb tajuma ruumi teistmoodi: aeglasemalt, lähemalt, tähelepanelikumalt.

“vaikiv resonants” ei ole tavapärane keraamika näitus, kus tuleb pealtnäha haprate teostega distantsi hoida. Vastupidi. Paljude teostega saab külastaja füüsiliselt suhelda: läheneda, vaadata erinevatest nurkadest, avastada detaile, mis muutuvad nähtavaks ainult lähedalt. Mitmeid töid võib isegi kergelt puudutada, liigutada ning heli tekitada. See interaktiivsus ei ole “mäng”, vaid viis kuulata ruumi ja teost kehaga: kuidas avauste suund, sisemiste tühimike sügavused, pinna karedused või glasuuriga kaetud alad muutuvad tajutavaks alles siis, kui nendega rohkem tutvuda.

Vaikne resonants sünnib siis, kui vaatamisest saab kuulamisele sarnane tähelepanu.

Näituse korraldaja: Eesti Keraamikute Liit

Näituse kuraator: Cristopher Siniväli

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Bellus Furniture OÜ, Nudist 

Osalevad kunstnikud: Mari Ait, Ingrid Allik, Kaja Altvee, Merike Hallik, Kadi Hektor, Elize Hiiop, Eve Hint, Jarõna Ilo, Sergei Isupov, Kadri Jäätma, Tiina Kaljuste, Karin Kalman, Üllo Karro, Kersti Karu, Lauri Kilusk, Milvi Korela, Jaana Kormashov, Külli Kõiv, Kristel Kärdi, Triinu Maide-Safin, Margit Mald, Maia Noorväli, Ann Nurga, Aigi Orav, Clelia Piirsoo, Urmas Puhkan, Rave Puhm, Kadri Pärnamets, Anne Pärtna, Rita Randma, Ene Raud-Mägi, Sander Raudsepp, Aino Saan, Maarika Saarelaht, Kärt Seppel, Marget Tafel-Vahtra, Katri Taklaja, Ene Tapfer, Annika Teder, Margit Terasmees, Helena Tuudelepp, Triin Türnpuu, Mart Vaarpuu, Helle Videvik

Püsiviide

Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastuses “Mis olnud on kirjas mu lihas” on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Õigupoolest ongi laval vaid üks oluline tegelane – Ruum. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida.

Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..

“Mis olnud on kirjas mu lihas” vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus – kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb.

Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios, Krulli majas.

Rohkem infot

Etenduses kõlab valjusid ja madalsageduslikke helisid/vibratsiooni ja on kiiresti muutuvat valgust.

Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega.

Püsiviide

Püsiviide

5. septembril kell 16.00 Narva Kunstiresidentuuris avatav näitus „Joonest trükikangani“ toob kokku Kreenholmi tekstiilikunstnike pärandmaterjalid ja Eesti Kunstiakadeemia tudengite tänased trükikangad.

Näitus keskendub trükikanga „köögipoolele“: kuidas sünnib mustrikordus ehk rapoor, millised tööetapid teevad kavandist trükikanga ning kuidas värv ja register kujundavad lõpptulemust.

Näitusel on väljas Kreenholmi tekstiilikunstnike tööd ja arhiivimaterjalid aastatest 1960-2000 – visandid, rapoorid, koloriidieskiisid, trükiproovid ja kangad. Nende kõrval on EKA tekstiiliosakonna tudengite suureformaadilised digitrükikangad, mis lähtuvad Kreenholmi ajaloolistest rapoorimõõtudest 640 ja 914 mm ning toovad sisse tänased teemad ja vaatenurgad.

Installatiivne trükilaud ja tehnikanäidised avavad siiditrüki protsessi ideest kuni trükikangani. Publikule on ka mänguline töölaud, kus saab ise mustreid luua ja kohe näha, kuidas need korduses tööle hakkavad.

Avamine: 5.09.2026
Näitus avatud: 6.09.2026–10.01.2027
Koht: Narva Kunstiresidentuur (NART)

Kuraator: Alyona Movko-Mägi
Näituse kujundus: Eva Reiska

Kreenholmi tekstiilikunstnike tööd ja arhiivimaterjalid, 1960–2000

Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakond:
Autorid: Rosena Marju Melvin, Annabel Mustasaar, Ethel Noortoots, Karin Sarv, Hannah Parman, Katriin Tammoja, Getlin Tammoja, Eliisa Leppik, Marta Velda Loos, Freia Mugra, Lisandra Murumets, Helena-Mai Posti

Juhendajad: Krista Leesi ja Piret Valk

Toetajad ja partnerid: Eesti Kunstiakadeemia, EKA tekstiilidisain, Eesti Kultuurkapital, Narva Kunstiresidentuur (NART) 

___________________________

От рисунка к печатной ткани
Совместная выставка текстильного отделения EKA и художников Кренгольма о процессе создания печатной ткани

Выставка «От рисунка к печатной ткани» в Нарвской художественной резиденции объединяет архивные материалы художников по текстилю Кренгольма и современные печатные ткани студентов Эстонской академии художеств.

Выставка показывает внутреннюю логику создания печатной ткани: как строится раппорт, как эскиз превращается в готовый для печати рисунок и как цветоделение и точность совмещения форм влияют на конечный результат.

В экспозиции представлены работы и архивные материалы художников по текстилю Кренгольма 1960–2000 годов: эскизы, раппорты, колористические разработки, пробные оттиски и ткани. Рядом с ними — крупноформатные цифровые ткани студентов текстильного отделения EKA, созданные с учётом исторических размеров раппорта Кренгольма — 640 и 914 мм — и обращённые к современным темам.

Инсталляционный печатный стол и технические образцы знакомят с процессом шелкотрафаретной печати от идеи до готовой ткани. Посетители также смогут сами создать узор и сразу увидеть, как он работает в повторе.

Открытие: 5 сентября 2026
Выставка: 6 сентября 2026 — 10 января 2027
Место: Нарвская арт-резиденция (NART)

Куратор: Алёна Мовко-Мяги
Дизайн выставки: Ева Рейска

Работы и архивные материалы художников по текстилю Кренгольма, 1960–2000

Отделение текстильного дизайна Эстонской академии художеств
Авторы: Rosena Marju Melvin, Annabel Mustasaar, Ethel Noortoots, Karin Sarv, Hannah Parman, Katriin Tammoja, Getlin Tammoja, Eliisa Leppik, Marta Velda Loos, Freia Mugra, Lisandra Murumets, Helena-Mai Posti

Руководители: Криста Леэси и Пирет Валк

Партнёры и поддержка: Эстонская академия художеств, отделение текстильного дизайна Эстонской академии художеств, Эстонский фонд культуры / Eesti Kultuurkapital, Нарвская художественная резиденция (NART)

Püsiviide

Delfti Tehnikaülikooli tudengite näituse “Mõõtkava küsimus: Tallinn” avamine toimub neljapäeval, 10. septembril kell 19.00 Arhitektuurimuuseumis.

Püsiviide

„STUUDIO: EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise lõputööd 2004–2026“
EKA Galeriis 12.09.–11.10.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 11.09. kell 18.00

Arhitektuur on üks erialadest, mille abil ühiskonnad kujutlevad alternatiive praegustele oludele. Ka Eestis on arhitektuuritudengid juba aastakümneid oma lõputöödes küsinud, millised saaksid meie elud veel olla. Erialale omaselt on vastust otsitud kujutluslike kujutiste – jooniste, makettide ja tekstide – abil.

Lõputöö – loomežanr, mille puhul kavandatu ei pea päriselt teostuma – on võimaldanud tudengitel ekselda ning maha märkida endale sobiva koha ses kummalises vahealas karmi tegelikkuse ja puhta kujutluse vahel, lähtudes küll olemasolevatest tingimustest, ent mängides vabamalt läbi võimalikkusi, mis vahel ulatuvad kaugele üle realistlikkuse piiride.

Aastatel 2004–2026 on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas seda tööd juhendatud stuudiovormis. Näitus „STUUDIO“ asetab selle vormi arhitektuuriõppe ja praktikapõhise uurimuse laiemasse ajalukku ning vaatab tagasi rikkalikule lõputöödest kogunenud arhiivile. Mida on senised lennud pidanud tähelepanemist, uurimist ja muutmist väärivaks? Milliseid arhitektuurseid vastuseid on nad ette kujutanud? Ja millist rolli on stuudio mänginud sellise uurimise vormumisel?

Kuraatorid: Eik Hermann, Andres Ojari, Toomas Tammis (EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond)
Näituse kujundus: Andres Ojari, Toomas Tammis
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Tehniline tugi: Ats Kruusing, Eugenio Marini, Éric-Olivier Thériault-Raymond
Valguslaudade disain: Raul Kalvo (InPhysica Technology)

Täname: kõik EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna juhendajad ja tudengid 2004–2026, Sander Haugas, Oliver Kanniste, Mikk-Mait Kivi, Jevgeni Krassi, Priit Kõiv, Tiina Tammet, Avo Tragel

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Püsiviide

Reedel, 11. septembril kell 18.00 avab Editorial (Latako 3, Vilnius) näituse „Tuttav võõras“, mille kuraator on Milda Januševičiūtė. Näitus on osa Vilniuse galerii nädalavahetuse programmist.

„Tuttav võõras“ koondab Zuza Banasińska, Loora Kaubi, Sarah Neumanni ja Milda Januševičiūtė teoseid, et vaadelda mälu kui ebastabiilset protsessi, mille kaudu isiklikke ja kollektiivseid identiteete pidevalt rekonstrueeritakse. Näitus liigub perekonnaajalugude, päritud piltide, kehamälu ja digitaalsete arhiivide vahel, küsides, mis juhtub, kui minevik ulatub meieni fragmentide kaudu: sugulaste korduv lugu, pilt, mille detailid enam ei ühti, selgituseta päritud žest või kuskil pilvedes talletatud fail. Mälu on siin vähem juhtunu arhiiv ja pigem pidev läbirääkimised mäletatava, unustatava, muudetava ja edasiantava vahel.

Näitust huvitab nihe kehastunud ja eksternaliseeritud mälu vahel. See, mis kunagi oli hoitud lugudes, objektides ja kehades, eksisteerib üha enam ka ettevõtete serverites, millele pääseb ligi paroolide, tellimuste ja infrastruktuuride kaudu, mida me harva näeme. Unustamine võib olla inimlikuks olemise põhitingimus; andmete salvestamine on sellest teinud teenuse.

Selle asemel, et käsitleda mälu usaldusväärse tõendina, uurib „Tuttav võõras“, kuidas mäletamist kujundavad kordus, tegematajätmine, tehnoloogia ja hetk, millest alates see tagasi vaatab. Tuttav võib naasta veidi muutununa; kellegi teise mälu võib vaikselt meie omasse siseneda; päritud lugu võib tunduda samaaegselt intiimne ja kummaliselt võõras. Näitus ei paku välja algse, puutumata mineviku taastamist. Selle asemel küsib see, kuidas elada sellega, mis on alles, mis on juba ümber kirjutatud ja mida me valime või lubame teistel süsteemidel meie eest mäletada.

Näitust saab Editorialis (Latako 3, Vilnius) vaadata kuni 24. oktoobrini.

Tuttav võõras

Kunstnikud: Zuza Banasińska, Milda Januševičiūtė, Loora Kaubi, Sarah Neumann

Kuraator: Milda Januševičiūtė

Arhitekt: Ona Juciūtė

Kujundaja: Monika Janulevičiūtė

Keeletoimetaja: Joseph Everatt

Näitust rahastab Leedu Kultuurinõukogu

Näitusega kaasneb ürituste programm: jälgige meid värskenduste saamiseks aadressil www.editorial.lt.

Püsiviide

12.09–27.09.2026

Baltimaade suurima noorte kunstnike konkursi „Noore Maalikunstniku Auhind“ (YPP) finalistide näitus jõuab esimest korda Tallinna. Näitus on Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis avatud 27. septembrini 2026.



YPP 2026 auhinnatseremoonia toimub reedel, 18. septembril kell 18.00, mil kuulutatakse välja peaauhinna ja mitme lisaauhinna võitjad.



Näitus toob kokku 25 finalisti Eestist, Leedust, Lätist ja Ukrainast. „Kuigi Baltimaad on geograafiliselt lähedal, ei tunne meie kunstimaastikud teineteist nii hästi, kui võiksid. Üks YPP eesmärkidest on luua tugevam side kunstnike, kuraatorite, institutsioonide, kollektsionääride ja publiku vahel ning anda noortele kunstnikele rahvusvahelist nähtavust,“ ütles YPP korraldaja Giedre Miller. „Meile on oluline tuua YPP esimest korda Tallinna ja oleme väga tänulikud, et Kaido Ole on YPP suursaadik Eestis. Tema side kohaliku kunstikogukonnaga aitab luua tugevamat dialoogi kunstnike ja publiku vahel Balti riikides.“

Milleri sõnul näitavad YPP näitused, et ühtset ja kindlapiirilist „Balti stiili“ pole olemas. „Noored kunstnikud kasutavad maalikunsti väga erinevalt ja just see mitmekesisus näitab, kui elav ja pidevalt muutuv on Balti maalikunstimaastik,“ lisas Giedre Miller.

YPP käivitas 2009. aastal Leedu maalikunstnik Vilmantas Marcinkevičius. Sellest ajast alates on ettevõtmine kasvanud üleriigilisest algatusest platvormiks, mis ühendab piirkonna uue põlvkonna maalikunstnikke. „YPP kaudu saame mitte ainult avastada uusi talente, vaid ka jälgida, kuidas Balti maalikunst muutub ning millised uued teemad ja maalikeeled esile kerkivad,“ ütles Vilmantas Marcinkevičius.
YPP 2026 finalistid

Adriana Shportan (Ukraina), Alise Gaile (Läti), Andris Kaļiņins (Läti), Anna Savvi (Ukraina / Eesti), Armine Hayk (Leedu / Armeenia), Augustė Santockytė (Leedu), Brenda Purtsak (Eesti), Dzimstna Bērziņa (Läti), Eglė Marcinkevičiūtė (Leedu), Elīna Sanda Zaķe (Läti), Enrika Paulikaitė (Leedu), Gerda Grigaliūnaitė (Leedu), Katrīna Levāne (Läti), Kirke Kits (Eesti), Kristiāna Poce (Läti), Ligita Grigorjeva (Läti), Liisa Nurklik (Eesti), Mantas Kresninkevičius (Leedu), Marleen Suvi (Eesti), Natallia Brichuk (Ukraina), Nele Must (Eesti), Rasmus Marks (Läti), Valerija Oja (Eesti), Veronika Synenka (Ukraina), Vladyslav Riaboshtan (Ukraina).

Rahvusvaheline žürii hindas konkursitöid anonüümselt. Esialgse hindamise käigus nägi žürii teoseid ja nende kirjeldusi, kuid mitte kunstnike nimesid. Nii sai teos kõneleda enda eest enne autori CV-d või mainet.

YPP 2026 rahvusvaheline žürii
Ásta Fanney Sigurðardóttir (Island), Heske ten Cate (Holland), Paul Smulders (Holland), Ruta Franke (Luksemburg), Vilmantas Marcinkevičius (Leedu).

Tallinnast algab YPP 2026 finalistide näituse ringreis kõigis kolmes Balti riigis. Oktoobris rändab näitus Riiga Läti Kunstiakadeemiasse. Detsembrist jaanuarini on näitus avatud Klaipėda Kultuurikommunikatsiooni Keskuses.

Külastusinfo

Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
Näitus on avatud 11.–27. septembrini 2026
kolmapäevast pühapäevani kell 12.00–18.00

Näitus on avatud 27. septembrini 2026.

Sissepääs tasuta.

https://www.kunstihoone.ee/programm/noore-maalikunstniku-preemia-2026-aasta-finalistide-naitus/

Püsiviide

Näituse „Mõõt ja mõte. Constantin Brâncuși ja EKA noorte skulptorite dialoog“ avamine 15. septembril kell 17.00 Tallinna Teletornis.

Palun andke oma osalemisvõimalusest teada hiljemalt 8. septembriks vastates sellele meilile või aadressil kertu.saks@teletorn.ee. Palun kirjutage ka, mitmekesi te tulete.

Teletorn on ühe Eesti olulisima sümbolasutusena arhitektuurikontseptsioonilt kui 1980ndate aastate monumentaalkunstiteos. „Mõõt ja mõte“ on pop-up näitus, kus paneme maailmakuulsa moodsa skulptuuri isa, Rumeenia skulptori Constantin Brâncuși, monumentaalkunsti dialoogi Eesti Kunstiakadeemia skulptorite töödega.

Constantin Brâncuși (1876–1957) oli üks 20. sajandi mõjukamaid skulptoreid. Tutvustame plakatinäitusega tema aastatel 1937–1938 Rumeenias loodud Târgu Jiu monumentaalansamblit, mis kuulub alates 2024. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Eesti Kunstiakadeemiast toovad oma tööd näitusele Lotta Karoliina Räsänen, Ivor Mikker ja Daniil Musesovs. Târgu Jiu monumentaalansambli valmimise ja noorte Eesti kunstnike tööde loomise vahel on peaaegu 90 aastat. Muutunud on maailm, kunst ja materjalid, aga jätkuvalt on huvitav näha, kuidas ja mis materjalidega saab mõttest vorm. Näitus ärgitab mõtisklema ka selle üle, mis teeb skulptuurist monumentaalkunsti ja kas suur vorm aitab kanda ka suuremat mõtet?

Constantin Brâncuși näituse on Teletorni toonud Rumeenia suursaatkond. Noorte kunstnike tööd on jõudnud Teletorni koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.

Püsiviide

Anne-Solène Rolland on Pariisis asuva Prantsusmaa riikliku kunstiajaloo instituudi (Institut national d’histoire de l’art, INHA) peadirektor. Varem on ta töötanud Prantsusmaa kultuuriministeeriumi muuseumiosakonna juhatajana ning Musée du quai Branly – Jacques Chiraci teadusdirektorina. Mõlemas ametis tegeles ta muuseumiesemete tagastamise ja provenientsiuuringutega. Tuginedes neile kogemustele ning praegu INHA-s tehtavale uurimistööle, annab ta ülevaate sellest, kuidas Prantsusmaa institutsioonid ja erialaspetsialistid on nende küsimustega tegelenud.

Üritus on inglise keeles.

Püsiviide

Anne-Solène Rolland on Pariisis asuva Prantsusmaa riikliku kunstiajaloo instituudi (Institut national d’histoire de l’art, INHA) peadirektor. Varem on ta töötanud Prantsusmaa kultuuriministeeriumi muuseumiosakonna juhatajana ning Musée du quai Branly – Jacques Chiraci teadusdirektorina. Mõlemas ametis tegeles ta muuseumiesemete tagastamise ja provenientsiuuringutega. Tuginedes neile kogemustele ning praegu INHA-s tehtavale uurimistööle, annab ta ülevaate sellest, kuidas Prantsusmaa institutsioonid ja erialaspetsialistid on nende küsimustega tegelenud.

Üritus on inglise keeles.

Püsiviide

„Järeldused” on Asmus Soodla viies isikunäitus ja teine kord, mil ta eksponeerib Uus Rada Galeriis. Uus väljapanek haakub epiloogina tema varasema Raja näitusega „Standardne puitmaterjal” (2023), mille keskmeks oli inimese suhe puidu kui materjali ja puidutoodetega.

Uuel näitusel lisandub sellele suhtele ka ajaline mõõde ja tõsiasi, et kolme aasta eest eksponeeritud materjal omandas eelmise näituse avamisega ühtlasi kunstiteoselise staatuse. „Järeldused” pöördub selle materjali juurde tagasi, dekonstrueerides seda ja täpsustades varasemaid kontseptuaalseid lähtekohti. Nii tõuseb „Järeldustes” temaatikana esile ka kunstiteose järelelu peale näituse toimumist.

Projekti raames ilmub samuti „Standardse puitmaterjali” kataloog.

Näituse avamine toimub reedel, 18. septembril kell 19.

Näituse lahtiolekuajad:

E–R 16–20
L–P 12–20

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Asmus Soodla (s. 2003) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja installeerija. Ta on omandanud bakalaureusekraadi installatsiooni ja skulptuuri erialal (2025) Eesti Kunstiakadeemias ning täiendanud end kunstnik Simon Starlingu stuudios Kopenhaagenis.

Uus Rada Galerii on Eesti Kunstiakadeemia magistrantide juhitud näitusepind Mustamäel, Raja monumentaalskulptuuri majas aadressil Raja 11a.

Püsiviide

Kuidas panna robotid lahendama merenduse väljakutseid? Millest sünnib kestlik mood? Kuidas materjale paremini mõista? Ja mis teeb väliruumist koha, kus päriselt tahaks olla?

Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Tehnikaülikooli ühine Tuleviku Insener-Disainer kutsub taas 9.–12. klasside noori avastama, kuidas saavad disain, inseneeria ja tehnoloogia koos aidata lahendada tänapäeva maailma väljakutseid.

Uuel hooajal ootab osalejaid 10 praktilist laupäeva septembrist maini, mil EKA ja TalTechi laborites ning stuudiotes saab õppejõudude juhendamisel katsetada, ehitada, disainida ja oma ideid päriselt ellu viia.

Neli moodulit, neli väljakutset

🤖 Kuidas panna robotid merenduse väljakutseid lahendama?
🧪 Kuidas mõista materjale?
👗 Kuidas disainida kestlikku moodi?
🌿 Kuidas luua kutsuv ja mugav väliruum?

Sel hooajal jätkuvad populaarsed robootika-, materjali- ja moemoodulid ning programmi lisandub täiesti uus väliruumi moodul. Seal uuritakse, kuidas kujundada meie ühist ruumi nii, et see oleks inimestele kutsuv, mugav ja hästi toimiv.

Tuleviku Insener-Disainer on võimalus vaadata tulevikku korraga nii disaineri kui ka inseneri pilguga – küsida „miks?“, katsetada „mis siis, kui?“ ja jõuda ideest toimiva lahenduseni.

Programmi toetab Haridus-ja Teadusministeerium.

Registreerumine on avatud kuni 20. septembrini 2026.

Esimene kohtumine 26.septembril Eesti Kunstiakadeemias!

👉 Lisainfo ja registreerimine:
https://taltech.ee/tehnoloogiakool/tuleviku-insener-disainer#p2519280

Püsiviide

Kolmapäeval, 23. septembril kell 15.30-17.00 toimub muinsuskaitse ja konserveerimise doktorant-nooremteaduri Urmo Vaikla esimese loovuurimusliku näituse “Saar ei ole saar. Tumeda pärandi varjundid” avalik eelretsenseerimine Draakoni galerii kõhus (Pikk 18, Tallinn).

Eelretsensendid on Taru Elfving. PhD (Helsinki, Soome) ja Kristo Nurmis, PhD (Tallinna Ülikool).
Doktoritöö juhendaja on prof Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia).

„Saar ei ole saar. Tumeda pärandi varjundid“ on Urmo Vaikla loomepõhise doktoritöö esimene näitus, mis uurib militaarset arhitektuuripärandit Hiiumaa kontekstis ning selle mõju saare maastikule, kohalikule kogukonnale ning isiklikule ja kollektiivsele mälule.
Eraldiseisva ja isoleerituna tunduv saar on globaalpoliitiliste protsesside mõjusfääris. Hiiumaale on rajatud kaitseliine ja sõjalisi objekte nii Esimese kui ka Teise maailmasõja eel ja ajal. Rikkalik militaarpärand on 50 aasta pikkusest nõukogude okupatsiooniajast, kui saar oli Nõukogude impeeriumi läänepoolseim piiritsoon. Endiselt on tuntavad rannametsas vonklevad omal ajal ülesküntud ja rehitsetud piiriribad, kapillaarvõrgustikuna hargnevad kaitsekraavid ning siin-seal vedelev okastraat. Arvutud punkrid, rannapatareide laskeplatvormid, piirivalvetornid ning harjutusväljakud seisavad maastikus hüljatuna meenutades tumedat ajalugu saare looduses.
Uurimistöö keskendub ruumilistele olukordadele traumajärgsel ajal, käsitledes arhitektuuripärandi püsimist ja kohanemist sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste kontekstis. Eesmärk on kaardistada ning uurida ruumilisi väärtusi ning otsida vastust küsimusele kas ja kuidas mõtestada ning (taas)kasutada tumedat pärandit.
Metodoloogiliselt tugineb näituseprojekt kahele kureeritud rahvusvahelisele militaarpärandit käsitlevale loomeresidentuurile Time Lap ja Pinhole, mis toimusid Kordoni loomeresidentuuris Hiiumaal 2024-2026. Residentuuriprogrammide eesmärk oli käsitleda poliitilist traumat (somaatilise) kogemuse ning isiklike esemete ja kogemuste kaudu. Näitus on visuaalne ja poeetiline kokkuvõte residentuuride käigus kogutud ja kogetud materjalist ning selle põhjal valminud loomeprojektidest.
Näitus on avatud kuni 26.09.

Püsiviide

25. septembril 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Sofja Hallik doktoritööd „Ehtekunst füüsilise ja digitaalse puudutuse vahel“ („Crafting Touch: Physical and Digital Approaches in Jewellery “). Avalik kaitsmine toimub algusega kell 14.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101. Kaitsmine toimub inglise keeles. 

Doktoritöö juhendajad:
prof Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool), prof Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)

Eelretsensendid:
dr Katharina Vones (Royal College of Art)
dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Oponent: dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Töö lühitutvustus

Mis juhtub käsitööga siis, kui käsi ei ole enam ainus tegija?

Digitaalsed tehnoloogiad on muutnud viise, kuidas ehteid kavandatakse, kujundatakse ja valmistatakse. 3D-modelleerimine, 3D-printimine, simulatsioonipõhine disain ja viimasel ajal ka tehisintellekt on laiendanud loomingulise praktika võimalusi. Samal ajal tõstatavad need küsimusi puudutuse, vaiketeadmise, materiaalsuse, autorluse ja loovagentsuse kohta. Ehtekunsti puhul on need küsimused eriti olulised, kuna valdkond on ajalooliselt tihedalt seotud käsitsi loomise, kehaliste oskuste ja vahetu materiaalse kogemusega.

Kunstnik ja ehtelooja Sofja Hallik uurib oma doktoritöös, kuidas digitaalsed tehnoloogiad suhestuvad kaasaegse ehtepraktikaga ning kuidas need muudavad ehtekunstniku rolli. Ligikaudu kümne aasta jooksul arenenud uurimus hõlmab perioodi, mida iseloomustavad kiired tehnoloogilised muutused ja digitaalsete tehnoloogiate üha ulatuslikum lõimumine loomingulisse praktikasse.

Praktikapõhine uurimus keskendub kolmele juhtumiuuringule: käsitsi loomisele, hübriidsele tööprotsessile ja masinvahendatud loomisele. Kolme ehtekollektsiooni ja nendega seotud näituste kaudu käsitleb Hallik erinevaid suhteid käe, tööriistade ja materjalide vahel. Neid kolme lähenemist ei vaadelda fikseeritud kategooriatena, vaid kontiinumina, mida kujundavad käsitsi töö ja tehnoloogilise sekkumise erinevad osakaalud.

Uurimistulemused näitavad, et digitaalseid ja käsitsi toimuvaid protsesse ei tule käsitleda vastanditena, vaid kaasaegse ehtepraktika vastastikku mõjutavate osadena. Digitaalsed tehnoloogiad ei asenda lihtsalt traditsioonilist käsitööd. Need muudavad loomise tingimusi ning võimaldavad uusi eksperimente, keerukust ja täpsust. Hübriidne loomine kujuneb metodoloogiliseks lähenemiseks, milles käsitsi loomine ja digitaalsed protsessid üksteist pidevalt mõjutavad ja ümber kujundavad.

Uurimus näitab ka, et digitaalsed tehnoloogiad ei kaota puudutust ega vaiketeadmist, vaid muudavad nende toimimisviise. Otsene taktiilne kontakt võib tehnoloogilise sekkumise suurenedes väheneda, kuid kehaline teadmine mõjutab jätkuvalt digitaalseid otsuseid parameetrite, käskude, valikute ja kohanduste kaudu. Puudutuse mõistmist laiendavad seejuures digitaalse puudutuse ja spekulatiivse taktiilsuse mõisted.

Üks keskseid uurimistulemusi puudutab tööriista muutuvaid rolle. Hallik eristab kolme rolli: tööriist kui tööriist, tööriist kui partner ja tööriist kui looja. Need tähistavad loovagentsuse ja autorluse erinevaid astmeid. Tehnoloogilise sekkumise suurenedes võib tööriist liikuda kunstniku kavatsuste täitmisest vormi aktiivse mõjutamise või genereerimise suunas. Kunstnik jääb protsessi osaliseks, määrates parameetreid, hinnates võimalusi, valides tulemusi ning viies digitaalseid vorme füüsiliste objektideni. Autorlus võib seega muutuda individuaalsest jagatud autorluseks.

Uurimus näitab, et traditsiooniline käsitöö ja digitaalne tootmine ei ole vastandlikud lähenemised, vaid eksisteerivad keerukas ja muutuvas suhtes. Digitaalsed tehnoloogiad võivad laiendada ehtepraktikat, muutmata seejuures kehalisi oskusi, materiaalset suhestumist ega kunstnikku ebaoluliseks. Tehisintellekti ja generatiivsete süsteemide kasvav roll loomingulises praktikas tõstatab omakorda laiema küsimuse sellest, kuidas võivad tulevikus muutuda autorlus ja loovagentsus.

Püsiviide

Seminaripäev tõstatab küsimuse, kuidas mälestada tänases Eesti linnaruumis koonduslaagrit ja selle ohvreid. Tartu koonduslaagris hukati Saksa okupatsiooni ajal 3500–4000 inimest. Nende hulgas oli nii Nõukogude võimuga koostööd teinud isikuid kui ka Tartu juudi- ja roma perekondi ning Lätist toodud juudi mehi, naisi ja lapsi. Täna on ainsad koonduslaagrile viitavad märgid Tartu lähedal Lemmatsis asuv nõukogudeaegne memoriaal (1964, autorid Elmar Rebane ja Väino Tamm) ning kaks väiksemat mälestuskivi Lohkva juudi kalmistul. Ometi kattis koonduslaagri võrgustik kogu linna. Koonduslaagri mälestamine iseseisvas Eestis on jäänud värskemate uuringute valguses uuendamata nii kultuurimälus kui avalikus ruumis.

Seminaril esinevad ajaloolased, mälu- ja linnaruumi eksperdid ning kunstnikud, et mõtestada koonduslaagri ajalugu ning kohta Tartu ja Eesti mälumaastikul. Laiem eesmärk on leida lahendus, mis seoks erinevad koonduslaagriga seotud paigad linnaruumis ühtseks, nii sisuliselt kui ruumiliselt terviklikuks lahenduseks. Esimese sammuna soovime luua eri valdkondade ekspertide ja linnakodanike vahel aruteluruumi, mis oleks aluseks edasistele otsustele ja algatustele Tartu koonduslaagri ajaloo nähtavamaks muutmisel. Küsime, kuidas suhestuda nõukogudeaegsete mälestuspaikadega ning esitada ajalugu avalikus ruumis viisil, mis arvestab uuemate ajalooteadmiste ning muutunud ühiskondliku ja kultuurilise kontekstiga.

Lisaks ettekannetele ja arutelule toimub seminaripäeva raames bussiekskursioon koonduslaagriga seotud paikadesse ja Lemmatsi memoriaali juurde.

AJAKAVA

11:15
Sissejuhatus ja avasõnad – Risto Lehiste (Tartu Linnamuuseum), Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool)

I sessioon – Koonduslaagri ajalugu Tartus

11:30–11:50
Riho Västrik (Tallinna Ülikool) – Koonduslaagrite süsteem Eestis Saksa okupatsiooni ajal

11:50–12:10
Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool) – Koonduslaager ja kogukondlik vägivald Saksa okupatsiooni aegses Tartus

12:10–12:30
Meelis Maripuu (Eesti Mälu Instituut) – Nõukogude võim ja Tartu koonduslaager

12:30–12:45
Arutelu – modereerib David Ilmar Lepasaar Beecher (Tartu Ülikool)

12:45–13:30 Lõuna

II sessioon – Koonduslaagri mälestamine – võrdlev vaade

13:30–13:50
Kädi Talvoja (Eesti Kunstiakadeemia) – Lemmatsi memoriaal – kunstiajalooline vaade

13:50–14:10
Eneken Laanes (Tallinna Ülikool) – Kultuurimälu kontseptuaalsed võimalused Saksa okupatsiooni mälestamiseks

14:10–14:30
Hellar Lill (Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum) – Teise maailmasõja ohvrite väljakaevamised ja ümbermatmised

14:30–14:45
Arutelu – modereerib Gregor Taul (Eesti Kunstiakadeemia)

14:45–15:00 Kohvipaus

III sessioon

15:00–16:00
Arutelu – Kuidas mälestada Tartu koonduslaagrit avalikus ruumis? Modereerib Mariann Raisma (Tartu Ülikooli Muuseum)

Osalejad: Ants Siim (Tartu Linnamuuseum), Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid), Kertu Vuks (Tartu Linnavalitsus), Gennadi Gramberg (Eesti Juudi Muuseum), Taavi Piibemann (Kõrgem Kunstikool Pallas)

16:15–18:00
Ringsõit bussiga Tartu koonduslaagriga seotud paikades ning Lemmatsi memoriaali külastus. Ringsõitu juhib Indrek Mustimets. Algus ja lõpp Tartu Linnamuuseumi juures.

Seminaripäeval osalemine on tasuta, kuid palume registreeruda SIIN hiljemalt 20. septembril.

Sündmust korraldavad Tartu Linnamuuseum, Tartu Linnavalitsus ning Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisprojekt „Monumendi uued raamid“.

Püsiviide

Tartu Illustratsioonifestival (TIF) toimub tänavu juba kolmandat korda ning esmakordselt kahepäevasena, 25.-26. septembril Tartus, Aparaaditehases.

Festival toob kokku illustratsiooni, disaini ja visuaalse kunsti loojad Eestist ja mujalt Euroopast ning kutsub osalema nii professionaale, tudengeid kui ka kõiki illustratsioonihuvilisi. TIF 2026 keskendub mängulistele mustritele, uurides tekstuure, kordusi ja rütme ning julgustades eksperimenteerima erinevate tehnikate, materjalide ja lähenemistega.

Kahe päeva jooksul toimuvad praktilised töötoad, ettekanded ja paneelarutelu, kus saab muu hulgas katsetada siiditrükitehnikas lauamängu loomist, Annelinna arhiktuurist inspireeritud kollaažiloomet, krokiitöötuba koertega ning osaleda kirjanike ja illustraatorite kiirkohtumisel. Lisaks saab külastada rahvusvahelist näitust „Helge mälestus“ ja illustraatorite turgu.

Festival toob Tartusse teiste seas mustridisainer Lotta Maija Soomest, Briti illustraatori ja disaineri Ryan Chapmani ning Sloveenia raamatuillustraatori Damijan Stepančiči.

TIF on kohtumispaik, kus professionaalid ja uudishimulikud huvilised saavad koos avastada visuaalse loojutustamise ja illustratsiooni võimalusi.

Täpsem info kodulehel: illustrationfestival.com

Püsiviide

Disainiöö algab Solaris Keskuses viie Eesti moekunstniku näituse ja pop-up`iga “MOEETENDUS”. 

Septembri lõpus avab Eesti moekunstnike uus põlvkond uksed enda kureeritud maailma. 28.09 – 04.10 kestval “MOEETENDUS” pop-up`il esitlevad EKA moeosakonna 74. lennu lõpetajad Ron Verlin, Maria Roosiaas, Jaagup Kaiv, Kristiina Tali ja Hanna Tiina Pekk oma loomingut.

Kureeritud müügiala täidab ajutise showroom`i rolli, kus iga riideese on kui eraldiseisev kunstiline installatsioon, mida soovi korral selga proovida ja oma riidekappi soetada saab.

Müügistangedelt leiab kunstnike omanimelise brändi tootevalikut, eriilmelisi katsetusi ja isiklikku arhiivi kuuluvaid teoseid. Pop-up`ilt leiab ka teise ringi rõivaid ja aksessuaare.

Pop-up “MOEETENDUS” on jätk 2025. aasta autorietendusele “Finiśage”. 25.08.25 hõivas Sakala 3 Teatrimaja lava moeetendus “Finiśage”. EKA moeosakonna 74. lennu lõpetajad esitlesid oma lõpukollektsioone tervikliku lavastusena. Lavale jõudsid religioossed sümbolid, lapsepõlvenostalgia, totalitarismikriitika, naeru vabastav jõud ja igaviku mõtestamine.

Nende ühisest finišijoone ületamisest on möödunud aasta. Nad astuvad jälle rajale!

Näitus ja müügiala on avatud 11 – 19
Solaris Keskuse II korrusel, Estonia pst 9
Sissepääs kino Artise trepist.

Näituse lisainfot ja pop-up`i ettevalmistusi saab jälgida Instagrami-kontol @moeetendus. Hoia nende tegemistel silm peal, et kogu tulevase programmiga tutvuda.

“MOEETENDUS” pop-up`i stardipauk kõlab 28. septembril. Kinos Artis esietendub moeetenduse “Finiśage” täispikk salvestis.

Sündmusele on võimalik tasuta eelregistreerida Fientas https://fienta.com/et/moeetendus-finisage-linastus.

Kohtume stardijoonel!

Püsiviide

30. september kell 18.00
Kai kinosaal, Peetri 12, Noblessner

EKA Nõukogu liige Kaido Ole isikunäitus „Krt“ on Temnikova & Kasela galeriis avatud 10. oktoobrini. Seoses näitusega kutsume Kaido üheks õhtuks maalide vahelt välja Kai kinosaali, et rääkida sellest, mis piltide sisse ära ei mahu.
Kaidoga vestleb filmirežissöör ja produtsent Jaan Tootsen, kes on viimased kuud teda kaameraga jälitanud – vaadanud kõrvalt Kaido tööprotsessi, mõtteid ja sõna otseses mõttes ka piltide põlemist.

Jaan arvab, et räägitakse elust ja surmast, loojast ja loomingust, tulest ja veest. Armastusest ja eluvaimustusest. Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest. Hetkest ja igavesest ning nende kokkupuutepunktidest.
Kaido arvab, et vähemalt 50% sellest, millest räägitakse, selgub niikuinii alles vestluse käigus. Ja tegelikult on veel olulisem kui millest see, kuidas räägitakse. Seda ei saa ette lubada parimagi tahtmise juures.

Eks vaatame, mis saab. Kõike elus ei saa kontrollida, isegi kui väga tahame.

Püsiviide

KUTSE seminarile 01.10, 15.00: kuidas jõuab EKA ringdisaini teadus- ja arendustöö praktikasse?

EKA-lased on oodatud 1. oktoobril kell 15.00 EKA fujaeesse  kuulama, kuidas EKA ringdisaini ja -materjalide uurimisrühm DiMa alguse sai, mida tänaseks teinud on, millised projektid on käimas ning mida tulevik toob.

Vaatame, millist mõju on DiMa teadus- ja arendustöö aastate jooksul loonud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Tutvustame lähemalt ka UPMADE-i teekonda. UPMADE on DiMa teadus- ja arendustööst välja kasvanud platvorm, mis on astumas esimesi suuremaid samme rahvusvahelisel turul. 

Uurimisrühma tööst ja kogemustest räägivad DiMa vanemteadur Margaret Aus ja projektijuht Triin Siimer ning World Collective’i asutaja ja UPMADE-i ärimudeli nõustaja Jeanine Ballone.

Sündmus toimub inglise keeles.

Kava:
15.00 Tervitus
15.05 DiMa – kes me oleme, mida oleme siiani teinud ja kuhu liigume?
15.30 UPMADE platvormi ja plaanide tutvustus
16.00 Arutelu ja küsimused
16.30 Lõpp

Rohkem infot: https://dima.artun.ee/uudised/kutse-seminarile-01-10-kuidas-jouab-eka-ringdisaini-teadus-ja-arendustoo-praktikasse

Püsiviide

02.10.2026 kell 12
Põhjala tehas

 Milline on tootedisain maailmas, kus „tooda–tarbi–viska ära“ mudel enam ei tööta? Arutleme, kuidas disainida tooteid, valida materjale ja üles ehitada tarneahelaid nõnda, et tooted kestaksid kauem ning materjale saaks võimalikult kaua ringluses hoida. Mida tähendab ringmajandus disainerile, tootjale ja kogu tarneahelale ning milliseid muutusi on selleks vaja?

Arutelus osalevad EKA ringdisaini vanemteadur, UPMADE® looja ja moedisainer Margaret Aus, PhD, ning World Collective’i asutaja ja globaalse moetööstuse tarneahela ekspert Jeanine Ballone.

Püsiviide

2. oktoobril kell 13.00–15.00 toimub Põhjala tehases Disainiöö programmis sündmus „Jätkusuutliku tekstiili nõustaja: uus õpivõimalus tekstiilivaldkonnas“, kus tutvustatakse värsket rahvusvahelist haridusalgatust Sustainable Textile Counselor (STC).

Tekstiilisektor seisab silmitsi kasvava vajadusega muuta oma tootmis- ja tarbimisharjumusi kestlikumaks. Algatus pakub selleks praktilisi teadmisi ja uusi õppimisvõimalusi, aidates kujundada tekstiilivaldkonna spetsialiste, kes oskavad toetada ettevõtteid ja organisatsioone nende teekonnal jätkusuutlikuma tegutsemise poole.

Sündmusel tutvustatakse STC projekti ja iseseisva õppe võimalusi ning räägitakse lähemalt sellest, mida tähendab töötada jätkusuutliku tekstiilivaldkonna nõustajana. Erilise tähenduse annab sündmusele Eesti esimese STC pilootprogrammi lõpetamine – tähistame värskelt koolitatud nõustajaid ning anname neile üle diplomid.

Päeva lõpetab praktiline töötuba, mille viivad läbi uued jätkusuutliku tekstiili nõustajad. Töötoas saavad osalejad praktiliselt katsetada ja kogeda teadmisi ning meetodeid, mida pilootprogrammi jooksul õpiti.

Sündmus on tasuta ja avatud kõigile huvilistele.

Põhjala tehas
2. oktoober
13.00–15.00

Sündmust korraldab Eesti Kunstiakadeemia ringdisaini ja -materjalide uurimisrühm DiMa.

Lisainfo algatuse kohta: https://www.sustainabletextilecounselor.com/

Püsiviide

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 13.10.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta

NB! Ettevalmistuse eesmärgil palume registreeruda hiljemalt kohtumisele eelneval päeval kell 17.00 järgneval lingil:
https://forms.gle/eAusyFTSmB7mU5DA7
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.

Püsiviide

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 15.09.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta

NB! Ettevalmistuse eesmärgil palume registreeruda hiljemalt kohtumisele eelneval päeval kell 17.00 järgneval lingil:
https://forms.gle/eAusyFTSmB7mU5DA7
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.

Püsiviide

Püsiviide