Kuidas avardada avalikku debatti riigi tulevikku suunamisel?

Elliott P. Montgomery ja Chris Woebken

 

Osalusdisaini põhimõtteid järgiv The Extrapolation Factory on praktika, mille me lõime 2012. aastal, eesmärgiga aidata tuua disain ühiskondlike arutelude keskmesse. Näiteks ühes oma esimeses avalikus töötoas tutvustasime me tulevikustsenaariume Brooklynis New Yorgis asuvas dollaripoes müügil olevate provokatiivsete laiatarbekaupade näitel. Hiljem oleme me võimalikest tulevikkudest rääkinud kasutades ära disaini kui visuaalset keelt, mida me kõik oleme harjunud igapäevaselt lugema. Nii oleme me tulevikustsenaariume kohaldanud näiteks tänavamärgistusele, laiatarbekaupadele, reklaamplakatitele, äriettevõtetele, rämpspostile, flaieritele ja paljule muule.

 

Taoline praktika saab alguse tuleviku-uuringute interdistsiplinaarsest valdkonnast. Kõige formatiivsemad on siin 1950. aastad ja Ameerika Ühendriikide mõttekoda RAND Corporation mängu- ja süsteemiteoreetilistel käsitlustel põhinevaid strateegiad, mida teoretiseeris eelkõige Herman Kahn. RAND Corporation uuris, kuidas luua erinevaid stsenaariume ja töötada siis neile vastavalt välja heidutusstrateegiaid, mis annaks poliitikaotsustajatele tegevusjuhised, kuidas ühe või teise stsenaariumi realiseerumise korral käituda.

 

Järgnenud kümnenditel kerkis esile terve rida uurimisrühmi, mis taolist lähenemist edasi arendasid, tegeledes süsteemi korraldamise stsenaariumite ümbermõtestamisega kogemuslikuks arusaamiseks tulevikust. Teedrajavad siin on Mānoa Hawai ülikooli alla kuuluv Tulevikuuringute Keskus ja Jim Datori töö selle juhina. Samuti Houstoni ülikool, mis ühena esimestest hakkas pakkuma arenguseire ja tuleviku-uuringute alastaridust.

 

Mis puudutab kommertssektorit ja vastavate poliitikate kujundamist, siis naftatootmiskontsern Royal Dutch Shell ja arvukad erahuvides tegutsevad mõttekojad hakkasid uurima tuleviku-uuringute võimalusi ja vahendama teadusuurimust alates disaini ja tehnoloogia tuleviku ühiskondlike tagajärgede üle debateerimisest kuni nende poliitikakujundamisse kaasamiseni välja. Taolised praktikad on praeguseks levinud üle maailma.

 

Disaineritena oleme me eelkõige huvitatud sellest, kuidas tulevikustsenaariumite koostamine saaks olla osaluspõhine ja avalikkusele kättesaadavam. Näiteks Robert Jungk viis juba 1970. aastatel läbi arengustsenaariumite-teemalisi töötubasid.

 

Töötame alati eelduselt, et me ei saa ette ennustada, mida tulevik toob. Mis tahes katse seda teha on tõenäoliselt mõnevõrra ekslik kui see just ei põhine statistikal. Tuleviku-uuringute keskmes olevad visioonid on enamasti hüpoteesil põhinevad, oletuslikud. Samas usume me, et ilma arengustsenaariume visualiseerimata on peaaegu võimatu teha plaane, ühe või teise tuleviku suunas töötada, luua konsensust, tuleviku üle arutleda või seda küsimuse alla seada.

 

Tuleviku-uuringud toetuvad lähiminevikus toimunud sündmustele, mis võivad anda meile aimu sellest, mis on tõenäoline tulevikus. Need sündmused või signaalid toimuva kohta võetakse kokku stsenaariumiteks, mis võimaldavad meil näha tulevikke, mis on tõenäolised, ent millele me veel ehk mõelnud ei ole. Ühtlasi eeldame me, et tulevik ei ole üks ja ainus – tulevik on alati mitmene. Seetõttu kasutame me ka sõna tulevik” alati mitmuses.

 

Me usume, et ühiskonna ootustest ülevaatlikuma arusaama omamiseks tuleb debatti tuleviku üle tuua sisse arengustsenaariumite mitmesus kui vajalik ja ülesehitav samm. Nii on meil võimalik võrrelda ja vastastikku seada erinevaid võimalusi, mil ühiskondlik meelsus saab aja jooksul muutuda.

 

The Extrapolation Factory on praeguseks läbi viinud sadu tuleviku-teemalisi töötubasid. Oleme tähele pannud, et osalejatel on kergem mõelda korraga mitmetele erinevatele tulevikustsenaariumitele. Samuti avardab selline lähenemine debatti, toetab dialoogi ja mõttevahetust. See mõjub osalejatele tavaliselt võimestavalt. Lahkutakse teadmisega, et võimaliku tuleviku suhtes on meil oluliselt rohkem agentsust ning et meetodid ja põhimõtted, millega töötoas eksperimenteeritakse, võivad olla ka igapäevaelus kasulikud.

 

Meie praktika jääb niisiis tuleviku-uuringute ja arenguseirele keskenduvate mõttekodade tegevuse ning disaini vahealasse. 2006. aastal panid Anthony Dunne ja Fiona Raby aluse Londoni Kuningliku Kunstikolledži magistriõppeprogrammile, mille lähtekohaks oli arusaam, et disain ei saa olla suunatud kitsalt probleemide lahendamisele või tarbimisele. Selle asemel tuleks disaini abil küsida kriitilisi küsimusi meid ümbritsevate süsteemide kohta. Esialgu nimetasid nad sellist lähenemist kriitiliseks disainiks. Hiljem uurisid nad nii spekulatiivse kui ka diskursiivse disaini raamistikke. Kõik need disainivaldkonnad liikusid eemale arusaamast, et disaini ülesandeks on probleemipõhine lahenduste pakkumine, viies nii tunduvalt laiema käsitluseni disainist.

 

Nii arenguseire kui ka tuleviku-uuringutega ühisosa omavast spekulatiivsest disainist on omakorda arenenud välja valdkond, mida me nimetame disainitulevikud. Lihtsustatult öeldes tegeleb see valdkond disaini abil võimalikest arengustsenaariumitest kohalolekutunde andvate kogemuste loomisega.

 

Eesti Kunstiakadeemias läbi viidud töötoas seadsime me üliõpilastele väljakutseks polemiseerida selle üle, kuidas toimub ühiskonna pikaajaliste arengute analüüsimine ning arengustsenaariumite koostamine mõttekodade poolt. Paljud neist on liikunud eemale erapooletu ekspertrühmana toimimise eeldusest ega ole huvitatud enda huvide ülesest poliitikakujundamisest. Viimastel kümnenditel on mitmed mõttekojad hakanud teenima väga mõjukate huvirühmade eesmärke. Nii seavad mõttekojad esikohale pigem kitsaid huvid ega võta endale enam neil varem olnud ülesannet saavutada hüvangu nimel konsensust.

 

Eesti Kunstiakadeemias läbi viidud töötuba oli eksperiment, mis seadis küsimuse alla ainult ekspertidest koosneva mõttekoja tegevuse. Kuigi ekspertidel on põhjalikud teadmised, ei esinda nad tingimata laiema avalikkuse huve. Tahtsime näha, kuidas saaks poliitikakujundamist mõjutada mõttekoda, mis on oma olemuselt kaasav.

 

Palusime üliõpilastel toimida kui omaalgatuslikud mõttekojad, mille töö põhineb Arenguseire Keskuse poolt hiljuti avaldatud Tööturg 2035 stsenaariumitel. Arenguseire keskuse esindajad liitusid meiega projekti alguses, et tutvustada ekspertide töörühma poolt koostatud nelja alternatiivset stsenaariumit tööturu arengute kohta aastani 2035. Seejärel tutvustasime me üliõpilastele enda meetodeid, töövõtteid ja lähenemist, et analüüsida tööturu tulevikusuundi. Palusime neil luua alternatiivsed Tööturg 2035 stsenaariumid.

Tõlkinud: Anna-Liisa Laarits

 

Artikkel on ilmunud lühikommentaarina ajalehes Sirp 20/9/2019.

Siin esitatud tulevikustsenaarium lähtub tootev tööstus vs tööstus 4.0 ja majanduskasv vs ökoloogiline teadlikkus polaarsusmaatriksist ning visualiseerib võimalikke ühiskondlike muutusi arvestades nelja võrdväärset alternatiivi tööturu arengute kohta aastal 2035.

Stsenaariumi on koostanud Ming Unn Andersen, Héctor Cabrera, Mõtus Lõmaš Kama, Mathilde Lemaire.

Oled sa mõelnud töökohale, mis aitab häkkida targemaks kalatööstust? Tulevikus on kalastus ja teised looduslikud ressursid AI poolt kontrollitud. Illegaalse ülekalastamiste ja toidu raiskamise vältimiseks toimub kalapüük ainult nõudepõhiselt.
Oled sa mõelnud töökohale andmevahetuse kriminaalses võrgustikus? Tulevikus saab isikuandmetest seoses privaatsuse väärtustamisega digimaailmas oluline ressurss, mille tulemusel laieneb digikaupade must turg ja küberkuritegevus.
Oled sa mõelnud töökohale loodusmeditsiini terapeudina?  Tulevikus pöördutakse CO2-jalajälje vähendamise eesmärgil ja läänemaailma ravimite puuduse tõttu tagasi taimse loodusmeditsiini juurde.
Oled sa mõelnud töökohale tselluloositööstuses?  Tulevikus on tselluloos kõrges nõudmises, sest majandust domineerib metsa- ja puidutööstus. Endised IT spetsialistid peavad tööpuuduse vältimiseks vastu võtma madalapalgalisi töökohti tooraine kogujatena tselluloositööstusele.
Jaga sõpradega:

Postitas EKA DT
Viimati muudetud

Disaini­­teaduskond