Elize Hiiop näituse "Oleviku piiril" avamisel
Elize Hiiopi ehted
29.05-21.06 on Rakvere Teatrigaleriis avatud EKA keraamika magistrandi Elize Hiiopi ehtenäitus “Oleviku piiril”.
Näitusel on väljas Elize Hiiopi viimase poole aasta jooksul valminud ehted, mis on mahukad ja tihedad nii ajalises, ruumilises kui energeetilises plaanis. Puhtad kujundid mõjuvad rituaalsete sümbolitena, mis kannavad väge ja tähendusi. Erinevalt paljudes usundites levinud väljapoole kummardamist paigutab autor spirituaalsuse keskmesse inimese kui Looja, kes ei ole midagi eraldiseisvat kõiksusest ja Allikast. “Hetkel kui me hakkame iseennast nägema, oleme mingis mõttes jõudnud ristteele, kus tuleb otsustada, kas kummardada või tõusta, ennast ülendada või alandada, piirata või laiendada”, möönab kunstnik.
Väljapaneku värvikäsitlus on tagasihoidlik: tume ja tummisem, hele ja helgem – nii on tervikuks ühendatud valge ja must portselan, opaakne klaas, elevandiluu, hõbe. Autor on materjalist lähtuva disainiprotsessi usku. Hiiopi sõnul on oluline tunda ja tunnetada materjali, sest just nii avaldub seal varjul olev sisekosmos, mis on inspiratsiooniks iseenesest.
“Aeg tuleb ja siis on ta juba läinud – kuskil vahepeal on oleviku viiv. See on paik, kus võib kohata iseennast. Täielikus kohalolus sulanduvad minevik ja tulevik olevikuks. Keskendumine kõikide meeltega käesolevale laiendab aega ja ruumi luues justkui paralleelse ajaliini, kus maailm tiksub aeglasemas taktis. Piirid avarduvad ja kaovad. Nii eksisteerivad ruumis peale vaikuse veel kunstnik ja see tükk tulevasest ehtest tema käes. Ideede hägusad kontuurid puhastuvad ja tihenevad tund tunnilt materjaalseteks kooslusteks, kus igal detailil on oma osa ja tähendus. Aegamööda kaob vahe olemuse ja olemise vahel, tegija ja tehtava vahel, sest on saadud osaks protsessis, osaks esemes. Mida rohkem aega millelegi kulub, seda kauem kestab Dasein ja seda suurem on võimalus luua väärtust, mis ajas ei kahane. Seejuures esemeline väärtus ei ole esmane, vaid ese kui selline muutub vahendiks enesesse jõudmise teel. Nii nagu lõputul helmeste loendamisel ilmneb palvete kaal, mõtete helgus ja horisondi selgus, nii tekib ka enesest teadlikuks saamine katkematu tiirlemisena ümber oma tuuma.”
Elize Hiiop (1977) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti eriala ning Eestis üks väheseid ehtekunstnikke, kes on sedavõrd pikalt ja sügavuti pühendunud portselanile. Ta on õppinud kolm aastat klaasi, hetkel omandamas magistrikraadi keraamika erialal fookusega 3D paberportselani printimine, samuti on ta tunnustatud akvarellist. Hiiopi loomingut on eksponeeritud Itaalias, Prantsusmaal, Soomes, Lätis, Leedus, Poolas, Sloveenias, Lõuna-Ameerikas, Hiinas, Indoneesias. Tema teoseid on erakogudes maailma eri paigus. Loomingut iseloomustab ennekõike vormipuhtus ja lihtsuse otsingud tehniliselt väljakutseid esitavate materjalide kaudu.