2025. aasta arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetajad. Foto Tiina Tammet
Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala magistritööde kaitsmised toimusid 5. ja 6. juunil 2025 endises Projekteerijate maja saalis, Rävala 8, Tallinn. Tänavu lõpetas 19 noort arhitekti.
Siin on nende magistritööd:
Lõputöö keskendub uusarenduste planeerimisele CO2 vaatenurgast, sidudes arhitektuuri ja keskkonna vahelise ruumiloome. Uurimistöö lähtub kahest suurest tänapäevast megatrendist – digitehnoloogiatest ja keskkonnakriisist – ning käsitleb nende ristumiskoha mõju uue planeerimisloogika kujunemisele. Fookuses on süsinikujalajälg kui mõõdetav ja kommunikatiivne instrument jätkusuutlikkuse hindamisel. Töö esitab metoodilise ja projektipõhise lähenemise, milles võrreldakse kahe planeerimisstsenaariumi (BAU vs ZEN) süsinikumõjusid nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt.
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann; retsensent Tõnis Arjus.
Kliimamuutused on väga drastilised ja CO2 emissioon kõrge, mistõttu linnade arengus peavad toimuma olulised muutused. Magistritöö teeb ettepaneku ökoloogilisema linna arendamiseks Tallinna kesklinna kontekstis. Teoreetilise tausta ja näidete varal annab autor ülevaate, millised saavad olla ökoloogia erinevad tähendused, milline on roheline linn, ökolinn ja ökoküla ning miks neid inimestele vaja on. Tallinna linnal on olemas arenguvisioon aastaks 2050, mil peaks saavutatama süsinikuneutraalse linna tase. Sellega kooskõlas püüab magistritöö muuta Tallinna kesklinna valitud ala olemasolevat linnaruumi rohelisemaks, kompaktsemaks, tihedamaks ja keskkonnasäästlikumaks.
Juhendajad Andres Ojari, Douglas Gordon, Andres Alver, Eik Hermann; retsensent Tiit Trummal.
Simon Eiland „Mustamäe elurajooni järgmine faas.“
Mustamäge käsitlev linnaehituslik magistritöö esitab stagnatsioonis vaevlevale elamurajoonile uue tulevikunägemuse. Väheldases täisehitatuses ja suures munitsipaalmaa osakaalus avaldub potentsiaal hoonestuse tihendamiseks. Endiste ABC-keskuste laiendamine segahoonestusega ning mikrorajooni ümberstruktureerimine aktiivsete liikumisviisidega ruudustikplaanile edendab piirkondlikku elamisviisi vastukaaluks autokesksele pendelrändele. Lisanduv elamufond võitleb valglinnastumise vastu. Näidislahendusena valminud IV mikrorajooni struktuuriplaanis joonistuvad modernistlikus vabaplaneeringus asetatud suurpaneelelamutest postmoderniseerimise tulemusel privaatsemad kvartalid, mis kultiveerib tugevamat kogukonnatunnet ning annab inimestele oma hoovi.
Juhendajad Andres Ojari, Douglas Gordon, Andres Alver, Eik Hermann; retsensent Endrik Mänd.
Helerin Talpsepp „Elamuala kui ökoton. Elupaiku säästev planeerimine Tartu linna näitel.“
Autor uurib magistritöös linna ja looduse koostoimimist ning toob esile vajaduse liigirikka ja mitmekesise elukeskkonna järele. Töö keskmes on kahe Tartu piirkonna – Kvissentali ja Ihaste – analüüs indikaatorliikide abil. Kvissentali näitel võrdleb ta arendaja planeeringut lõputöö visiooniga, mis keskendub looduslike elupaikade säästvale arendusele. Ihastes pakub välja lahendusi, kuidas siduda olemasolev elukeskkond ümbritseva looduskeskkonnaga. Eesmärk on näidata, kuidas teadliku planeerimise abil saab luua sidusaid keskkondi, kus on arvestatud nii inimeste kui ka teiste liikide vajadustega.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Merle Karro- Kalberg.
Evelyn Fridolin „Tallinna südalinn kui lõpetamata lause. „Rohelise risti“ lähilugemine.“
Magistritöö käsitleb linnaruumi tekstina ja autor kasutab selle analüüsimiseks muidu kirjandusele omast meetodit lähilugemist. Töö praktiline osa keskendub maastikuarhitekt Aleksander Niine loodud „rohelise risti“ tõlgendamisele ja edasiarendamisele linnas.
Töö teoreetiline osa annab ülevaate keelelisest pöördest ning sellest, kuidas ruumiteooriates on linnaruumi tekstina tõlgendatud. Kohapeatükk annab ülevaate „rohelise risti“ kujunemisest ning sellest praeguses olukorrast. Ruumi kirjutamise peatükis on välja toodud ruumiloomes kasutatud praktilised meetodid.
Nõnda avas ta linnaruumi ühe fragmendi tasandil ning lahendas läbi konkreetse koha Tallinnas. Samas, meetod ise on üldistatav ning kasutatav teistegi kohtade lähianalüüsiks ning ruumiloomeks.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Urmo Mets.
Kaari Maria Tirmaste „AVATUD! Feministlik ruumiloome Tartu Avaturu näitel.“
Õiglase ja kaasava linnaruumilise keskkonna loomine eeldab rikkalikku empaatiat ning arusaamist ruumikasutajate mitmekesistest soovidest ja vajadustest. See on potentsiaalne ruumidisaini tulevik, mille poole pürgib feministlik ruumiloome – lähenemine, mis seab planeerimisotsuste keskmesse kasutajate individuaalsed vajadused, ülima ligipääsetavuse ja sotsiaalse õigluse. Feministlik ruumiteooria on lai valdkond, millest on töös valitud just Eesti kontekstis asjakohased ja rakendatavad teemad ning selgitatud nende olulisust. Loodud on magistriprojekti konteksti arvestav käsiraamat, mis toimib praktilise tööriistana õiglasema ja inimkesksema linnaruumi loomisel.
Lähtudes teoreetilises osas kirjeldatud põhimõtetest, on magistritööpraktilises osas analüüsitud Tartu Avaturul ilmnevaid ruumilisi ja sotsiaalseid kitsaskohti ning pakutud välja lahendusi, kuidas neid feministlikust ruumikäsitlusest lähtuvalt parandada. Arhitektuurse sekkumisega on Tartu Avaturg päriselt avatud. „Avamine” viitab siin enamale kui ainult füüsilisele looduse ja linna poole avamisele, tähenduslikult on avatud ka turu sotsiaalne, majanduslik ja kogukondlik potentsiaal.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Elo Kiivet.
Töö juhib tähelepanu sotsiaalse eraldatuse ja omandihulluse poolt domineeritud ühiskonna ning selle poolt unarusse jäetud avalikule ruumile. Kasumile ja isoleerumisele üles ehitatud võõristust soosiv linnaruum on küll sümptom mineviku traumadest ja majanduslikest protsessidest, kuid võimendab käimasolevat üksilduse kriisi, selmet pakkuda leevendust ning turgutada sotsiaalset sidusust.
Magistritöö uurib, kuidas senisest eraldust soosivast mõtteviisist lahti öelda ning linnaruumi olulisus ühiskondliku sidususe jaoks taas igapäevaellu tuua.
Sääse mikrorajoonis avatakse hoovid inimestele senisest rohkem sotsiaalse taristu abil, mis töötab lõuendina erinevatele tegevustele ja samal ajal soodustab kokkupuudet seni võõraks jäänud naabritega. Sotsiaalne taristu aitab luua soodsa pinnase vastastikuse abi ja hoolivuse jaoks, mis on üksilduse kriisist väljumiseks hädavajalik.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Ann Kristiin Entson.
Patrick Liik „Autogeenne arhitektuur. Iseseisvalt arendatud linnaruum Paljassaare gaaziühistu näitel.“
Arhitekt ja arhitektuur – need kaks nähtust ei pruugigi niivõrd tihedalt seotud olla, kui esmapilgul tunduda võib. Arhitektuur on suur, see ulatub kaugemale majadest ja hõlmab endas kõike ja kõiki, kes siia ruumilisse maailma loodud on. Arhitekti kui inimese ruumilised ambitsioonid tunduvad see-eest jõuetud, arvestades ruumi totaalsust. Päris maailm, see indiviidide kooslus, mida kutsume ühiskonnaks, kujutab endast loomupäraselt keerulist, kirevat ning tihti ka räpast organismi, mis suudab ennast nii hävitada kui ka taasluua. Arhitektuur see-eest on puhas, lakooniline ning näiliselt harmooniline – vaid lihtsustus tegelikest protsessidest, mis ühiskonnas igapäevaselt aset leiavad.
“Oma magistritöö raames olen võtnud kahtlusaluseks staatilise arhitektuurikäsitluse, mis vaatleb ruumiloomet kui üksiksündmust, millel on oma algus ja lõpp. Tavapärase praktika kõrvale pakun alternatiivina autogeense arhitektuurikäsitluse, kus arhitekt ei loo mitte lõpetatud ruumilahendust, vaid vastava ruumisüsteemi, mis lubab ruumikasutajal oma enda ruumi iseseisvalt arendada ning kohandada. Autogeenne arhitektuurikäsitlus ei ole mõeldud kui asendus tavapärasele praktikale. Võtkem seda kui püüdlust leevendada aegruumilist lühinägelikkust, mis staatilise ruumiloomega paratamatult kaasneb.”
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann; retsensent Alvin Järving.
Valerii Krinberg „Anarhistlik arhitektuur. Anarhismi printsiipide rakendamine ruumiloomes Harku metsa ja Astangu näitel.“
Elame ühiskonnas, kus ruumilist keskkonda kujundavad võimustruktuurid—valitsused, suured korporatsioonid ja majandussüsteemid, kes määravad kuidas me maad kasutame, seal ehitame ja elame. Nende prioriteetide hulka kuuluvad efektiivsus, kasum ja kontroll, mis on sageli tehtud bioloogilise mitmekesisuse, kogukondliku elu ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse arvelt.
Valerii pakub magistritöös alternatiivse lähenemisega lahenduse, mille kaudu ruum tekib orgaaniliselt vastastikuse abi, iseorganiseerumise, otsese tegutsemise ja hierarhia puudumise ehk anarhismi printsiipide kaudu. Anarhismi mõistetakse sageli ekslikult kaosena, kuid see tähendab hoopis hierarhiavaba ühiskonnakorraldust, mis põhineb koostööl ja elul, mis on loodusega tasakaalus.
Pilootprojekti asukohaks on Harku mets, mida mõjutavad linna laienemine, ressursikasutus ja ülereguleeritus. Selle asemel, et allutada see eraomandile või riiklikule planeerimisele, võiks seda käsitleda “ühisomandina” (commons) — ruumina, mida haldab kogukond. See tugineb Public-Common Partnership’i kontseptsioonile, kus maa haldamine on detsentraliseeritud ja demokraatlik. Vastastikuse abi ja iseorganiseerumise kaudu saame luua linnmetsaliku suhte, kus loodus ei ole eraldiseisev, vaid elav osa linnakogukonna igapäevaelust.
Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann; retsensent Hasso Krull.
Johannes Madis Püttsepp „Linn tundlikule meelele.“
Lõputöö uurib Tallinna linnakeskkonda ning sensoorset üleküllust, mis selles võib aset leida. Autor püüab leida tihedas ning intensiivses linnaruumis lahendusi, ruume, mis mõjuksid tundlikule inimesele kui rahupaigad.
Üheks uuritavaks objektiks on Rävala puiestee ning Estonia puiestee vahel asuv sisekvartal. Sisekvartal, mis on valikusse tulnud just tema intensiivsete äärte, ümbritsevate tänavate tõttu.
Töös on otsitud Tallinna linna ning valitud sisekvartali olemust läbi eri meediumite: on nii joonistusi, kollaaže, makette, maketifotosid kui ka tekste. Projektiosa saadavad väljamõeldud lood, mis loodetavasti peegeldavad reaalsust, mida igapäevaelus linnas kohtame.
Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann; retsensent Malle Jürgenson.
Mathilda Viigimäe „Lõpetamata Lasnamäe. Pingeid täis ruum.“
Magistritöö uurib ruumis tekkivaid pingeid, nende ruumide võimalusi ning väärtustamise viise. Töö fookuses on Laagna tee vahetus läheduses asuvad alad, mis on ajapikku muutunud heitmaaks, jäänud tavakasutajale märkamatuks ja linnalises plaanis unarusse.
Töö uurib lähemalt viise, kuidas rõhutada ruumis leiduvaid pingeid nii, et nende olemasolevad väärtused ei väheneks. Ruumiliste pingete esiletoomise jaoks on üheks võimaluseks analüüsida radikaalseid pretsedente ning sekkuda ruumidesse neist tulenenud põhimõtete näol – radikaalselt, kuid samas poeetiliselt.
Teoreetilise baasi põhjal sekkub magistritöö radikaalselt kolme asukohta Laagna tee äärealadel. Kindlaid põhimõtteid järgivad sekkumised toovad esile ruumis leiduva pinge, pakkudes seeläbi alternatiivset ruumikogemust, tõstatades ruumi praegust olulisust, lisades sellele väärtust.
Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann; retsensent Paco Ulman.
Mikael Ristmets „Märkamata ruumid.“
Lõputöö otsib ja leiab väärtust Tallinna jääkruumides – ruumides, kuhu keegi pole kunagi midagi otsima läinud. Need on märkamata killud linnakoes, mis ei vaja lahendust, vaid väärtustamist sellisena, nagu nad on.
Töö päädib installatsiooniga, mis ei paku uut ettepanekut, vaid pausi. Dokumentatsioon loob vaate ruumidele, mis ei küsi midagi vastu – aga eksisteerivad vaikides, rahulikult.
Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann; retsensent Paco Ulman.
Vaatamata ühiselt vabas Eestis elatud ajale 90ndate algusest, ei ole eestlaste ja eestivenelaste vahel tekkinud piisavat integreeritust ning pigem on tunda aina süvenevat lõhestumist. Seda ei väljenda ainult eelmainitud pinged ajaloost ja ka haridussüsteemi puudujäägid, vaid ka olukorrad Tallinna linnaruumi suuremas skaalas. Ruumilised eraldumised linnaosade vahel on ka peamiseks põhjuseks, miks Tallinn on üks ebavõrdsemaid linnu Euroopas. Kas siinkohal saaks appi tulla ruumiloome, et leevendada suuri probleeme väiksemas skaalas?
Magistritöö käsitleb püstitatud teemat läbi ühenduslülide. Kohad, kus erinevad inimesed kohtuvad ning seeläbi teineteist esialgu märkavad, potentsiaalselt üksteisest huvituvad ning võib olla omavahel suhtlevad. Läbi ruumi tekib justkui sallivuse lüli, mis võiks olla samm lähemale intuitiivse sümpaatia kujunemisele.
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann; retsensent Kalle Komissarov.
Henry Artur Rikk „Tänavaruumi tuletamine kahemõõtmelisest andmestikust. Fotoanalüüsi meetod olemasoleva arhitektuurse keskkonna kujundamisel.“
Lõputöö käsitleb Tartu maantee lõiku Sikupilli keskusest Stockmanni ristmikuni. Töö mõõdab hoonete kooskõla ja rütmi võimalikult objektiivselt, tutvustades meetodit, mis võimaldab tagada linnaosa või tänava ilmet. Arhitektuuri analüüs on sooritatud tasapinnaliselt 360 kraadistest fotodest ja omalt poolt loodud Python programmist hoonete pindade salvestamiseks.
Kuigi töö põhifookus on analüüsi meetodis, käsitleb see ka kohalike rahulolu ja vastuseisu arhitektuursete projektide suhtes. Tuues paralleele muusika ja tootedisainiga, võib märgata arhitektuuri sarnasust teiste meediumidega, kuid samas suuremat vastutust. Kasutades tänavailme analüüsi meetodit, on võimalik suurendada teose vastuvõtlikkust, kuid samas säilitades loomingulist eripära piirkonna kontekstis.
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann; retsensent Kristjan Männigo.
Olga Krasnova „Vana ja uue arhitektuuri integreerimine arhitekti töövoos rakendades parameetrilise AI võimalusi.“
Autor uurib magistritöös, kuidas saab kaasaegseid parameetrilisi ja tehisintellektil (AI) põhinevaid tööriistu rakendada ehitatud keskkonna tundlikuks ja jätkusuutlikuks renoveerimiseks. Töö keskendub AI ja arhitekti sünergiale, AI rakendamisele arhitekti töövoos, kus loodud AI programm tuvastab fotodelt avatäiteid, määrates nende tüübi, stiili ja materjali. AI aitab avastada varjatud väärtusi, lihtsustab analüüsi ja toetab otsuste tegemist kogu projekteerimis- ja haldusprotsessi vältel, muutes töövoogu mitmekesisemaks ja paindlikumaks.
Töö katseobjektiks on endine Pärnu Kutsehariduskeskus, mille ümberkujundamisel ühendatakse ajalooline kihistus, ringdisaini põhimõtted ja kaasaegne tulevikku vaatav, ümberõppe võimalusi pakkuv ruumiprogramm.
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann; retsensent Maria Freimann.
Marta Elisabeth Tikman „Edasiarendatud vernakulaarsus. Ajalooliste võtete rakendamine kaasaegses arhitektuuris.“
Magistritöö kese on arendada edasi ajaloolisi vernakulaarsuseid võtteid ja seeläbi seada küsimuse alla praegused ehitustavad ja mugavusstandardid.
Töö lähtepunktiks on kliimamuutuste käsitlusviisid, mille tõttu hoone on muutunud tehnosüsteeme hoiustavaks kestaks. Tähelepanu alt on välja jäämas probleemi tähtsad tahud nagu tehnosüsteemide mõju kliimale ning inimeste ületarbiv eluviis. Need modernistlikud tavad on sisekliimat puudutava temaatika lükanud järk-järguliselt inseneride pärusmaale, jättes arhitektidele ainult hoone vormilisuse.
Vernakulaarsust uurides ei ole magistritöö eesmärk selle romantiseerimine, vaid sajandite jooksul välja arenenud tarkuse tõlgendamine. Edasiarendatud vernakulaarsus ei näe ette tehnoloogiate hülgamist, vaid pigem uue hierarhia loomist, mis seab esikohale passiivsed võtted – taastades sedasi arhitekti ajaloolise rolli sisekliima loojana.
Magistriprojektis rakendatakse neid võtteid Tallinnas asuva Mayeri kvartali näitel, kus käsitletakse põhjalikumalt kortermaja ja avaliku funktsiooniga hoonet.
Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann; retsensent Anni Martin.
Miko Vahane „Tühi kest, paindlik plaan – elanikke kaasav elamuehitus.“
Lõputöö uurib elanike endi poolt rahastatud elamuehitusmudeli rakendamise võimalusi Eesti kontekstis, pakkudes alternatiivi turupõhisele arendusloogikale. Töö keskendub professionaalselt juhitud ja teenuspõhisele arendusprotsessi toimimisele nii, et elanikud oleksid kaasatud juba planeerimise algfaasis. Tuginedes Baugruppen-mudelile ja Avatud Maja põhimõtetele, pakutakse välja erinevaid rakendusstsenaariume ning uudseid lahendusi elanike kaasamiseks ja kaasamist toetava disaini integreerimiseks arendusprotsessi.
Arhitektuuriosa illustreerivad Tallinna konteksti loodud näidisprojektid.
Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann; retsensent Helena Männa.
Liispet Viira „Rahvamaja kui mitmepalgeline kohaneja. Linda rahvamaja taasmõtestamine.“
Töö võtab luubi alla Eesti väikeasulate kultuuriruumi ehk üha nähtamatumaks muutuva lüli – rahvamajade loo. Põhifookuses on Toomas Reinu projekteeritud endine Linda kolhoosikeskus-klubi Antsla vallas, mille kaudu avaneb vastus küsimusele: milline võiks olla rahvamaja tähendus 21. sajandil? Lõplikke vastuseid ei pruugi olla – pigem tuleb mõista, et tänapäevane rahvamaja ei pea kõlama kõigis paikades ühtemoodi.
Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann; retsensent Karli Luik ja Johan Tali.
Cristin Marii Titma „Valuta BETOON: varet ehitades.“
Lõputöö keskendub betoonile kui materjalile, mille väärtus ei peitu uues valus, vaid juba olemasolevas – varemetes, tühjana seisvates hoonetes ja pooleliolevates ehitistes. Töö eesmärk on käsitleda ehitamist kui protsessi, mis ei lähtu alati uue loomisest, vaid olemasoleva ümbermõtestamisest ja väärtustamisest. Betooni käsitletakse mitte probleemi, vaid potentsiaalina – materjalina, mille tähendus sõltub kontekstist ja kasutusest. Teoreetiline osa avab betooni tootmise, tajumise ja tulevikuperspektiivid, põimides ringse ehituse põhimõtted, varemete käsitluse ja isiklikud kogemused.
Projekt keskendub kahele Pärnus paiknevale hoonele – doonor- ja siirdhoonele, mis seisavad justkui varena. Nende vaheline siirdeoperatsioon ei tähenda vaid materjalide liikumist, vaid ka tähenduse muutust – element, millel varem oli üks otstarve, hakkab kandma uut rolli. Töö näitab, et teadlik ja tundlik materjalikasutus suudab luua uusi ruume ja mõtteviise.
Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann; retsensent Andrea Tamm.