Parima aksessuaaridisaini tudengi stipendiumi laureaat 2025 Maria Rojko Nisu
Augustis intervjueerisime värsket aksessuaari ja köite osakonna lõpetajat Maria Rojko Nisu, uurisime tema teekonna ja tulevikuplaanide kohta.
1. Maria, sa oled EKA ja nahaosakonnaga seotud juba alates 2010. aastast, mil astusid bakalaureuseõppesse. Räägi, kuidas sattusid aksessuaaridisaini eriala juurde? Mis sind selle eriala juures kõige enam inspireerib?
Mind on alati aksessuaarid lummanud, peaasjalikult küll jalatsid. Juba väiksest saadik proovisin igal pool, ka külas käies, kõikide jalanõusid jalga ja tatsasin ringi. Silm jäi algselt peale kingade uhkele disainile, siis aga kasvas uudishimu nende funktsionaalsuse ja konstruktsiooni vastu. Minu teiseks magnetiks oli nahk kui materjal ja selle põhjalikum tundmaõppimine. Nõnda tunduski loomulik samm astuda 2010. aastal EKA-sse Nahakunsti, aksessuaari- ja köitedisaini erialale. See omakorda andis mulle võimaluse ERASMUSega õppida jalatsidisaini põhjalikumalt Tšehhis, kus tekkisid kontaktid, soodne pinnas ja võimalused edasiseks jalatsidisaineri karjääriks. Minu peamiseks huviobjektiks on nüüdseks kujunenud tossud kui vabaajajalatsid ja elu nende ümber: kui igapäevaseks ja tavaliseks on see moetarbeese kujunenud, ent kui palju on selle ümber keerulisi aspekte alates tootmisest kuni taasringluse võimalikkuseni.
2. Hiljuti pälvisid tunnustuse „Parim aksessuaaridisaini tudeng 2025“. Mida see stipendium ja tunnustus sinu jaoks isiklikult tähendavad?
Justkui elekter läbis mu keha, kui see moment aset leidis. See oli nagu äratuskell hommikul, mis hoiab endas palju emotsioone korraga: põnev päev uute toimetustega algab, aga samas jätkub rutiinne töö, mille puhul unustad ära, et millegi erilisega tegeled. Suurt au ja meeldetuletust kannab see tunnustus endas, see on edasiviiv tunne, et mul on alati toetav kogukond ja kaasamõtlejad, kes usuvad ning ühtlasi kokku hoiavad meie väikses, ent progressiivses osakonnas.
3. Kui vaatad tagasi oma õpingutele – mis sinu arvates eristab sind teistest tudengitest või milliseid erioskusi tahaksid enda puhul esile tõsta?
Igaüks on eriline oma kireva isiksuse ja töövõtetega. Minu puhul mängis kindlasti suurt rolli kraadide vaheline paus, kus pärast bakalaureusekraadi kolisin taas Tšehhi ja lõin oma aksessuaaristuudio, milles peamiselt disainisin kotte ja väiksemaid aksessuaare tehaste nahajääkidest.
See andis päris kogemuse ärilise poole pealt. Paar aastat hiljem sain turvajalatsite insener-disaineriks, kus õppisin palju töö käigus ja suurte koguste tootmise plussid ja enamjaolt miinused, hakkasid kohale jõudma. Lisaks kogemuste pagasile oli mul magistriõppesse astudes meeles tugev distsipliin bakalaureseaegsest õppest ja see aitas mul iseseisvalt palju ära teha ning kaugemale jõuda.
Disainerina iseloomustab minu tööd loominguline kaos, kus toimub pidev katsetamine(!) ja teinekord lausa väsitav täpsuse tagaajamine, seda eriti digivahendite ja -tehnoloogiaga töötamisel.
Suur osa minu tööst on jagamine teistega ja mõtete põrgatamine, teinekord ka tiimitöö. Ikka selleks, et teada saada, mis lahendus kannab vilja või kindlaks teha, mis üldse ei toimi. Kogu see teekond oli põnev ja kasulik.
Disainerina aga usun taasloovasse tulevikku, mida võimaldab vabavara laiem kasutuselevõtt ja isetegemise toetamine avalike töökodade toel. Mu teekond on alati “work in progress” režiimis, sest ükski töö pole kunagi lõplik. Alati on üks või mitu suunda, kuhu edasi liikuda, ja see mind käivitabki.
4. Kaitsesid hiljuti magistritöö teemal „OPEN FOOTWEAR: vabavara platvormi analüüs ja kontseptsiooni valmidus isetegemise kogukonnale“. Millist elu elab sinu töö tänasel päeval?
Magistrikraadi kaitsesin selle suve alguses, siis panin peakese veidikeseks puhkama, küll aga kandsin OPEN FOOTWEARi tosse kõikjal, kuhu jalad puhkuse ajal viisid. Osa tootearendusest on katsetamine ja just seda osa mu töö suvel tegi. Nüüd, augustikuu lõpus, kui on tunda uue õppeaasta ootusärevust ja sügise tulekut, on uued kohtumised ja koostöö plaanid peetud. Ehk saab sellest peatselt rohkem kuulda.
5. Kuidas plaanid stipendiumi kasutada – kas mõne konkreetse projekti, kursuse või isikliku arengu toetamiseks?
Planeerin sellega katta materjali ja töökulu, et läbi viia uued katsetused esimese prototüübi loomiseks probleemsetele jalgadele (vanusele 75+) – täpsemalt siis laiale jalale, millel on valuline jalanukk ehk hallux valgus ja kõrgem tallavõlv.
6. Millised projektid või tulevikuplaanid on sul aksessuaaridisainerina hetkel käsil?
Lisaks vabavara tossude arendamisele ja selle platvormi edendamisele on mul plaan süvitsi uurida ja õppida digilahenduste ning uute materjalide kohta. Soovin leida lahendusi tehnoloogia ja alternatiivsete materjalide võidukäigust, et sellele toetuda ja luua jätkusuutlikum jalanõu, mille tootmine ja taasringlusesse panemine ei oleks niivõrd keskkonda laastav. Järgmisel õppeaastal plaanin lisaks enesetäiendamisele võtta ka mentori rolli, mille läbi toimub sümbioosne vastastikune harimine – tulevaste disainerite põlvkonna suunamine, samal ajal ise õptamisest õppides.
Defineerin end pigem disainer-uurijana, sest tegelen mitmel rindel, aga aksessuaar on ja jääb alati minu fookuseks. (Aksessuaari)disainerina leian, et võlu peitub koostöös, kus erinevate alade eksperdid saavad tiimina luua paremaid disainiobjekte ja -teenuseid, mis aitavad kaasa puhtama maailma kujundamisel, soodustavad isetegemist ning on sõltumatud kiirmoe tootjatest.
Intervjueeris Sirle Rohusaar, teksti toimetas Eve Kaaret.