Foto: Raul Mee
Sel suvel viisid Eesti Kunstiakadeemia juhendajad oma tudengid suvepraktikale Kohtla-Järve tööstusmaastikele ja Viru Keemia Grupi tootmisterritooriumile ja -objektidele. Sellest inspireerivast ja intensiivsest suvepraktikast valmisid 100 tööstust mõtestavat kunstiteost, mida eksponeeritakse 11. novembrist avatud näitusel “Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele”.
Stsenograafia osakonna juhendaja Anita Kremm ning graafikaosakonna külalisdotsent Viktor Gurov jagavad oma kogemusi ja tähelepanekuid suuremahulisest koostööprojektist ning suvepraktika kogemusest.
Tööstus kui uutmoodi loovkeskkond
Külastus Ida-Virumaale ei olnud Anita Kremmile ega Viktor Gurovile esmakordne, kuid sedapuhku viibiti pikemalt nii Kohtla-Järve linnas kui ka Viru Keemia Grupi tootmisterritooriumil.
“Eriti jäi meelde külastus kaevandusse – pidev pimedus, mürafoon ning maa-aluste käikude mastaap,pani mõtlema, kui kiiresti suudab inimene kasutada ja töödelda looduslikku materjali, mis tegelikkuses ei kuulu meile. Kokkuvõttes annab see uue perspektiivi sellele, mida peame elumugavuseks,” meenutab Anita Kremm. Projekt on hea näide sellest, kuidas koostöö erasektoriga pakub tudengitele eriilmelisi, ühiskonda ja keskkonda puudutavaid teemasid, mida kunstis uurida ja tõlgendada.
Tööstuse ja kunsti puutepunktide otsimine oli nii juhendajatele kui ka tudengitele uutmoodi kogemus. Eesmärk oli vaadelda tööstusmaastikku värske pilguga ja mõtestada tänapäeva inimese suhet tööstusega. “Arvan, et suvepraktikad on olulised, et tudengid saaksid näha ja suhestuda uute kohtade, inimeste ja nähtustega. Teha midagi, mis on igapäevasest keskkonnast eemal, on väga inspireeriv ja loob hea pinnase uuteks mõteteks ning loominguks,” kirjeldab Viktor Gurov.
Kunstnike treeninglaager ja intensiivne tööprotsess
Stsenograafia osakonna juhendajate eesmärk oli luua keskkond, mis sarnaneks kunstnike treeninglaagriga. Päevakava oli range ja intensiivne: hommikul kell 10 sisenesid tudengid tehase territooriumile, kus töötati nii Nitroferdis kui VKG territooriumil. “Põhiline osa teostest valmiski just Nitroferdis, kuna sealne keskkond oli tudengite jaoks mitmekihilisem,” kirjeldab Kremm. Tudengid töötasid terve päeva oma ideede kallal – õhtul kell 19 oli päeval tehtud tööle ja ideedele tagasisidering. “Meie jaoks oli tähtis edasi anda tööeetikat, kus tudengid midagi tehes ei kahtle endas, vaid hoiavad oma meeled “objektil” ehk uuritaval maastikul avatuna, säilitades uudishimu ja erksuse käsiteldava teema suhtes.” rõhutab Kremm.
Viktori sõnul polnud enamik tudengeid varasemalt tööstuse ja kunstivahelistele teemadel mõelnud. “See oli hea võimalus tutvustada neile Eesti tööstuskunsti ajalugu. Kõik tudengid pidid tegema uurimustööd ja mõtlema teose ideid, hiljem tegema kavandeid, tehnikate ning materjalidega proove. Kuna ideid oli vaja esitada kuraatoritele siis tudengid pidid sõnastama ideed ja visualiseerima oma teose loomise protsessi. Nii mõnigi tudeng tegi enda isikliku loomingulise arengu vaates midagi uut.”
Praktika kui oluline arengu alustala
Praktikapäevade kestel tuli tudengitel suhestuda paralleelselt nii ajaloo hõlma vajunud Nitroferdi hoonetega ja sealse töökeskkonnaga kui aktiivsesse põlevkivi kaevandamise- ja töötlemiskultuuriga. “Praktika alguses ei teadnud nad midagi ei Kohtla-Järve linna ega VKG tööstuse kohta. Praktika lõpus vaatasid meile otsa inimesed, kes saavad nii inimlikul kui ühiskondlikul tasandil paremini aru, mida tähendab suurtööstus,” kirjeldab Kremm.
“Kui noortel kunstnikel on oskus töötada erinevate vahenditega, suudavad nad oma teadmisi palju kiiremini ja enesekindlamalt rakendada. Praktika on suur osa õppetööst, mille olulisust ei tasu alahinnata. Väljaspool kunsti seisvate inimeste jaoks on seda ehk esmapilgul keeruline mõista, kuid kunstnik oma loomult on alati eeskätt praktik, mitte teoreetik. Läbi reaalse kogemuse ja erinevate kehaliste impulsside toimub noore kunstniku ümberlülitus sisulisematele tasanditele. See on pidev protsess, mille kaudu ta õpib mõistma suuremaid küsimusi ümbritsevast maailmast. Muuhulgas ka seda, kes ta ise loovisikuna on ja millises kontekstis tegutseb,” lisab Kremm. Ka Viktor Gurovi sõnul on kõige olulisem on tudengite areng. “Kui näed, et keegi leiab tõelise huvi ja see kajastub tema tööprotsessis – see on õppejõuna suurim rõõm. Tänavuse suvepraktika puhul oli selliseid tudengeid võib-olla isegi rohkem kui tavaliselt,” rõhutab Gurov.
“Liigne kalkuleerimine ja ülemõtlemine ei ole loovpraktikas kasulik – see viib noore kunstniku sageli igas oma sammus kahtlemiseni, mispuhul on väga lihtne takerduda ja töövoog pidurdub. Seega antud võimalus pigem kinnitas, et sellise formaadiga praktikaid on õppetöös vaja, et tudengid saaksid panna end proovile teose loomisel võõras keskkonnas ning aja nappuses, “ räägib Kremm.
Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele
Praktika tulemusena valmis näitus “Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele”, mis avati 11. novembril 2025 Telliskivi Rohelises saalis. Teosed liiguvad poeetilisest maastikuvaatest intiimsete argilugudeni: põlevkivi muutub kord dekoratiivseks tapeedimustriks elutoas, kord ajakihistusi talletavaks katedraaliks, mille sees peitub töö, mälu ja energia. Hääbunud tehasehoonest saab küsimus puhkusest, automaatikat haldava spetsialisti kõrval helgib endine “töölis-kangelane”.
Põlevkivitööstus on olnud Eesti moderniseerumise üks tugisambaid, kuid samal ajal ka oluline keskkonna- ja eetiline proovikivi. Kuigi tööstus otsib viise oma mõju vähendamiseks, toodab see lisaks energiale endiselt küsimusi vastutuse ja kestlikkuse kohta. Näitus kutsub astuma dialoogi, et mõista, milliseid jälgi on töö, maastik ja inimene üksteise sisse jätnud ning kuidas siit edasi minna. Hariduslikust nurgast vaadatuna on sellised praktikad tudengitele äärmiselt rikastavad – võimalus õppida ja kogeda keskkondi, kuhu neil muidu ligipääsu ei oleks, avardab mõtlemist ja süvendab loomingulist mõtlemist. Samal ajal pakub see juhendajatele võimaluse õpetada kunsti ja selle ajalugu päriseluliste näidete kaudu, keskkondades, kus loovus ja tegelikkus kohtuvad.