Taaniel Raudsepp. Foto: Joosep Kivimäe
Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaani rolli astub 2026/2027 akadeemilisest aastast Taaniel Raudsepp.
Raudsepp on varasemalt töötanud nii küberturbe valdkonnas riskijuhina, loovjuhina, kunstniku, Tallinna Kunstihoone juhataja, Kultuuriministeeriumi asekantsleri kui ka viimati Paide Arvamusfestivali eestvedajana. Dekaani ameti võtab Raudsepp üle Kirke Kangrolt, kes on EKA vabade kunstide teaduskonda juhtinud alates 2017. aastast.
Kuhu näed vabade kunstide teaduskonda arenemas?
Tulen väljast ja mul ei ole veel pilti sellest, mis toimub teaduskonna sees – millised on õppejõudude, tudengite ja kõigi teiste mured või rõõmud.
Väljast näen ma Eesti kunsti arenemas. See tulvab päris kenas osas ühest allikast – EKA vabade kunstide teaduskonnast. Minu meelest on meil loomingulise mõtte ja kunstiga pigem hästi: on nii huvitavaid uusi tulijaid kui ka aja pulssi täpselt tabavaid kogenud tegijaid. Rahvusvahelises pildis toimetamine on tänaseks kunstnikuks olemise üsna loomulik osa ja neid, kes seal kadestamisväärse enesestmõistetavusega liiguvad, on päris palju.
EKAlasena meeldiks mulle, et see seos värskeima loomingulise mõtte ja EKA vabade kunstide teaduskonna vahel oleks ka avalikkuses veelgi selgem ja kunsti olulisus üldiselt tajutavam.
Mida tahaksid esimese aasta jooksul dekaanina kindlasti ära teha?
Ma tahan selle aasta jooksul võimalikult palju näha ja kuulda, kuidas meie igapäevane töö päriselt käib. Ma arvan, et minu esimene aasta peaks olema ennekõike koostöö ja mõistmise ehitamise aasta. Ehk ma tahan, et selle aasta lõpuks oleks mul kolleegidega hea koostöö ja ühine arusaam sellest, mida meil tegelikult on vaja saavutada.
Teisisõnu, et oleksime pidanud hulga sisukaid vestlusi, seadnud ühiselt eesmärgid, mille poole liikuda, ja astunud ka esimesed sammud nende suunas. Kui võrrelda eesootavat aega näiteks ekspeditsiooniga, siis see aasta oleks põhiosas ettevalmistus. Piisav ettevalmistus, selge arusaam sihist ja heas sünergias töötav meeskond on aga teadupärast olulised eeldused õnnestumiseks.
Mis on see vabadus, mille vabad kunstid EKAsse toovad?
Vaba kunst on vabadus luua maailmu. See on vabadus mõista ennast ja seda maailma läbi loomise. Ehk teisisõnu: kunst ei kirjelda maailma, vaid aitab meil ette kujutada, milline see võiks olla. See vabadus on minu meelest fundamentaalne ja ma arvan, et mingis mõttes hakkab kogu muu inimlik vabadus sellest peale.
Usun, et Rancière’il on õigus, kui ta väidab, et esteetika ja poliitika määravad, mida saame üleüldse ette kujutada või millest kõnelda. Samuti Lotmanil, kui ta ütleb, et kunst loob uusi/teistsuguseid mudeleid maailmast, st modelleerib, mitte ei kirjelda seda.
Vabad kunstid on selles fundamentaalsuse mõttes ka (visuaal)kultuuri osakestekiirendi. Siin vermitakse loomingu algosakesi, võetakse neid lahti, põrgatatakse, avastatakse uusi, peegeldatakse maailmaga ja pannakse uuesti kokku. Ehk tegeletakse ühtaegu millegi väga fundamentaalse ja samal ajal ka millegi erakordselt palju praktilisi oskusi nõudvaga. Kiirendigi juures kohtub ju inseneriteaduste absoluutne tipp teooria viimase sõnaga.
Võid lisada ühe enda küsimuse ja sellele vastata.
Laenan küsimuse Taavi Varmilt, kes teaduskonnaga kohtumisel küsis minult doktorant-nooremteadurite nimel: „Kui sa oleksid loom, siis mis loom sa oleksid?“
Vastasin: ronk. Aga tegelikult olen sõltuvalt olukorrast vahel rohkem nagu hallvares ja vahel rohkem nagu hakk. Olen pisut fluidse identiteediga vareslane – Corvus cornix corax monedula. Või noh, vähemalt tahaksin olla – nad on targad loomad, kes oskavad muutuvas keskkonnas tegutseda nii üksi, grupis, paaris kui suure koostöise hõimuna; kui vaja, torgata silma ja kõrva, ja kui vaja, olla märkamatult oma tähelepanuga kohal