2026. arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistrandid.
EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistritööde kaitsmised toimusid 8. ja 9. juunil 2026 EKA valges majas Kotzebue 10.
Tänavu lõpetas 24 noort arhitekti!
Siin on nende magistritööd:
Sander Haugas „Boilerjaam“
Töö käsitleb modernistlike vabaplaneeringualade ruumilist ja programmilist segregeeritust ning sellega seonduvaid probleeme Lasnamäe kontekstis. Fookuspunktiks on taktiilsete tegevuste tõrjutus modernistlike elamualade territooriumilt. Projekt „Boilerjaam“ avab nimetatud probleemistiku ajaloolised põhjused, vaatleb probleemistiku eripärasid Lasnamäe kontekstis ning pakub täna suuremalt jaolt kasutuseta seisvate boiler-trafojaamade rekonstrueerimise paindliku ruumiprogrammiga kogukondlikeks hooneteks. Rekonstrueeritud boilerjaamad on kohaks, kus taktiilsed tegevused on taas olulised ja võimalikud.
Juhendajad Andres Ojari Toomas Tammis, Eik Hermann; retsensent Merilin Kaup
Mia uurib ehituskultuuri ning ehitustegevuse avamist linnakeskonnas hariduslikel ning sotsiaalset sidusust loovatel eesmärkidel. Paigutades projekti Hipodroomi ehitusplatsile, soovin tuua esile arenguala potentsiaali, suhestudes nii Põhja-Tallinna üldplaneeringuga. Põhja-Tallinn on viimaste aastate jooksul läbinud suuri muutusi, endised tööstuspiirkonnad on saanud uue ilme trendikate ning moodsate elamu- ning äripiirkondadena. Kuna ehitamise lõppu ei paista ning, pakun välja variandi mis erineb tänasest ehituspraktikast. Töö kulmineerub ehituskooliga Hipodroomi arengualal, muutes olemasoleva tallihoone õppeobjektiks ning tekitades vaheala avaliku ruumi ning ehitusplatsi vahel. Isegi kui ehitusplats on oma olemuselt suletud ja kontrollitud ruum, on ikkagi võimalik spekuleerida tuleviku üle, mis on kultuuri ja teadmist loov.
Juhendajad Roland Reemaa, Laura Linsi, Eik Hermann; retsensent Eneli Kleemann
Rasmus Roosileht „Vahejaam: materjalikeskus. Materjalide vahepealne peatuspaik ringluses.“
Magistritöö käsitleb ehitusmaterjalide ringse kasutuse võimalusi ning käsitleb ehitussektorit süsteemina, kus materjalide elukaar lõpeb enamasti lammutamise hetkega. Ta väidab, et üleminek ringsele materjaliahelale eeldab uue vaheinfrastruktuuri tekkimist lammutuse ja uue ehituse vahel.
Praktilise osa raames on kavandatud Tallinna lähistele materjalikeskuse, kus lammutusest pärinevaid ehitusmaterjale säilitatakse, sorteeritakse ja valmistatakse ette uueks kasutuseks. Projekt tugineb olemasolevale betoonpostide väljale, mida täiendab kasutusest väljalangenud elektrimastidest loodud modulaarne terasstruktuur.
Juhendajad Roland Reemaa, Laura Linsi, Eik Hermann; retsensent Mariann Drell
Janely Järv „Liiklusväilast liikuvusväljaks. Autokeskse linnapiiri ümbermõtestamine“
Autokeskne linnaplaneerimine peab jääma minevikku. Tallinna linnapiir, mis peaks toimima üleminekuruumina linna ja hajaasustuse vahel, on muutunud liiklusväilaks, kus eesmärgiks on võimalikult suure hulga autode läbilaskmine. Ruumis domineerivad tohutud parklad, hajus hoonestus ning katkestatud liikumisvõrgustikud. Selline keskkond põhjustab sõltuvust isiklikust autost, süvendades valglinnastumist, pendelrännet ja ruumilist killustatust. Tallinna linnapiiri ümbermõtestamine on vältimatu. Ilma selleta ei saa muutuda ka linn tervikuna. Liikuvusväli pakub selleks ruumilist mudelit, mis võimaldab vähendada autost sõltumist ning loob eeldused sidusama ja jätkusuutlikuma linnaregiooni kujunemise
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann; retsensent Jaak-Adam Looveer
Kristina Lillepea „Kesklinlik tänavaruum“
Töö keskendub sellele, kuidas tänav saaks lisaks liikumisele toetada ka peatumist, suhtlemist ja luua hoonete vahel sotsiaalseid tegevusi võimaldavat ruumi. Teooria käsitleb elatava linna põhimõtteid, tänavaruumi mõju kogukonnatunnetusele ning avaliku ruumi ligipääsetavust. Analüüs põhineb linnavaatlustel, käitumusliku kaardistamisel ja GIS-uuringutel. Praktiline osa pakub Viru Keskuse ja Tallinna Ülikooli vahelisele Narva maantee lõigule ruumilisi lahendusi, mis vähendavad autokesksust ning loovad rohelisema, rahulikuma ja elavama tänavaruumi.
Juhendajad Andres Ojari, Toomas Tammis, Eik Hermann; retsensent Paco Ulman
Elisabet Võrk „Poeetilis-hügieeniline linn: avalikud tualetid Tallinnas“
Töö fookuses on avalik tualett kui üksus, mis ei ole pelgalt tehniline rajatis, vaid ruumiline, sotsiaalne ja kultuuriline sõlmpunkt, ühtaegu kõige privaatsem ja kõige avalikum paik linnas. Selle kaudu avalduvad küsimused ligipääsetavusest, väärikusest, hügieenist ja ruumikogemusest.
„Poeetilis-hügieenilise linna“ mõiste ühendab kaks näiliselt vastandlikku kvaliteeti, praktilise hügieeni ja kogemusliku poeesia. Kui pragmaatilised vajadused on lahendatud, avaneb võimalus linnaruumi vabamaks kasutamiseks, uitamiseks ja kogemiseks.
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann; retsensent Hasso Krull
Robert Kiisler „Lõpetamata utoopia: visioon paneelelamurajoonide taaselustamiseks Lasnamäe näitel“
Eluasemete erastamisprotsessi algusest on möödunud enam kui 30 aastat. Lasnamäe kortermajad on amortiseerunud ning lähenemas planeeritud eluea lõpule. Nende energiatõhusus, ligipääsetavus ning ümbritsev linnaruum ei vasta tänapäevastele standarditele ega konkureeri äärelinnade mugavustega uusarendustega. Lisaks füüsilisele keskkonnale vaevavad Lasnamäed sotsiaalprobleemid, sealhulgas rahvus-, haridus- ja klassipõhine segregatsioon. Kuidas renoveerida varsti poole sajandi vanust paneelmajarajooni viisil, mis parendaks ka ümbritsevat linnaruumi, kuid säilitaks Lasnamäe taskukohasuse süveneva eluasemekriisi valguses? Magistritöö eesmärk on töötada Lasnamäe näitel välja arengustrateegia, mille metoodika alusel saab kaasajastada teisi nõukogudeaegseid paneelelamurajoone. Kaasajastamise mõiste hõlmab siinkohal nii Lasnamäe füüsilise kui sotsiaalse keskkonna probleemkohtade käsitlemist läbi ruumiliste ja linnastrateegiliste sekkumiste.
Juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon, Eik Hermann; retsensent Jüri Soolep
Anneli Virts „Lasnamäe – aedlinn? Kuidas ehitada üles kogukond modernistlikus elamurajoonis?“
Magistritöö pakub välja aedlinna idee, kuid mitte valmis mudeli, vaid metafoorina – linn, kus on ruumi kohtumisteks, suhtlemiseks ja ühiseks eluks väljaspool igapäevast rutiini. Tänane Lasnamäe ja aedlinn on kaks poolikut kihti. Lasnamäel on olemas palju ruumi, loodust, mitmekesisust, ajalugu. Aedlinna idee lisab seda, millest puudus on: ühtekuuluvustunne, identiteet, tõmbekohad. Nende kihtide ühendamine loob aluse uuele linnaelule. Töö põhineb vestlusel arhitektide, linna esindajate, õpetajate, noorsootöötajate, elanike ja lastega. Nendest dialoogidest kujunesid välja disainipõhimõtted ja ruumilised sekkumised Mustakivi linnaosa jaoks. Arhitektuur võib olla algus, aga kogukond tekib ainult inimestega koos. Arhitekt suudab protsessi käivitada, kuid ei saa olla selle ainus autor.
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann, retsensent Karina Vabson
Andreas Ignacio Hinojosa „Elurikka vööndi planeerimine Tallinnas: Ülemiste-Mere visioon“
Kristiine on Kopli lahe ja Ülemiste järve vahele jääv madal linnaosa, kuhu kõrgematest linnaosadest voolavad liigveed. Ala, kus kunagi peeti mõisaid ja rajati aedlinlikel põhimõtetel eramaju, on eraomandis arenenud privaatselt looduslikuks ning sotsiaalselt eraldatuks, kuid arendussurve tõttu ehitustihedaks keskkonnaks. Ühiskasutuses alad on aga kujunenud looduslikult hõredaks ja tehislikuks läbisõiduhooviks teistele linnaosa elanikele. Töö eesmärk on luua looduslik väil, mis ühendaks Ülemiste järve ja Kopli lahe ökosüsteemid. Sekkudes tänavaehituse põhimõtetesse ja eraomandi õigustesse on võimalik luua sidus sini- ja rohevöönd, kus inimeste ja teiste elusolendite kodud saavad sümbioosis areneda.
Juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon, Eik Hermann; retsensent Kristi Grišakov
Laura Susanna Lätte „Mida jõgi tahab? Jõest lähtuva ruumiloome võimalused Pärnu jõe näitel“
käsitleb Pärnu jõge kui midagi enamat kui lihtsalt linna läbivat veekogu. Autor uurib, kuidas saaks jõest lähtudes kujundada avalikku ruumi viisil, mis toetab nii inimeste heaolu kui ka jõe enda tervist ja toimimist. Töö ühendab maastikuarhitektuuri, linnaruumi ja keskkonnamõtlemise ning pakub välja ruumilisi sekkumisi, mis aitavad tuua inimesed jõele lähemale ja tugevdada Pärnu identiteeti jõelinnana.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Karri Tiigisoon
Erik Sammel „Vesivare“
Töö keskendub Tartu Anne kanalile kui „vesivarele“ – pooleli jäänud ja ümbertõlgendamist ootavale ruumiseisundile, käsitledes seda mitte probleemi, vaid võimalusena luua uusi ruumilisi ja ökoloogilisi seoseid. Projekti arhitektuurne osa pakub välja relokatsiooni strateegia, kus lammutamise käigus vabanevad Annelinna paneelmajade materjalid suunatakse tagasi Anne kanali piirkonda, et kujundada uus avalik ruum. Arhitektuuri käsitletakse pideva muutumise protsessina, milles materjalide liikumine, ökoloogia ja linnaruumi kihistused moodustavad ühtse dünaamilise süsteemi.
Juhendajad Roland Reemaa, Laura Linsi, Eik Hermann; retsensent Merle Karro-Kalberg
Triinu Lamp „Amfiibne maastik. Ihaste luht kui ligipääsetav ja aktiivset liikumist soosiv looduskeskkond“
Linnad ning linnalised piirkonnad on kaasajal inimese peamiseks elupaigaks, millest tingitud elustiili muutuste puhul on täheldatud elanikkonna süvenevaid vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Töö pakub ülevaate linna- ja loodusmaastike kujunemisest, vaatleb linnalooduse olulisust ja selle mõju inimese heaolule ning analüüsib võimalusi, kuidas roheala saab aktiivse liikumise käivitajana inimese vaimset ja füüsilist heaolu parandada. Kombineerides liikumisharrastuste võimaluse ja linlike loodusalade väärtustamise, käsitleb magistritöö Emajõe kaldal paikenva Ihaste luha potentsiaali pakkuda keskkonnahoidlikku ja inspireerivat maastikku liikumiseks, avastamiseks, uurimiseks ja loodushariduseks.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Mirko Traks
Helle-triin Hansumäe „Kureeritud hääbumine“
Töö käsitleb Sindi kalevivabriku varemeid kui tööstuspärandi, linnaruumi ja elurikkuse põimunud maastikku. Ta otsib alternatiivi tavapärasele vastandusele, kus laguneva pärandi tulevikuna nähakse kas täielikku taastamist või lammutamist. Selle asemel uurib ta töös võimalust käsitleda varemeid ajas muutuvate ruumidena, mille väärtus seisneb nii ajaloolistes kihtides, materiaalses kulumises, kogukondlikus mälus kui ka uutes ökoloogilistes kooslustes.
Sindi näitel ühendab ruumiline strateegia pärandi säilitamise, kontrollitud ligipääsu, ohutuse, jõeäärse avaliku ruumi avamise ning varemete järkjärgulise muutumise teadliku suunamise. Eesmärk ei ole varemeid külmutada ega nende lagunemist romantiseerida, vaid leida viis, kuidas muuta seni suletud ja ohtlik tööstusmaastik loetavaks, turvaliseks ja linnale uuesti tähenduslikuks paigaks.
Juhendajad Andres Ojari, Toomas Tammis, Eik Hermann; retsensent Madli Kaljuste
Katriin Maitsalu „Kõik kindel haihtub õhku: Öö, müra ja vahepealne linn“
Ajutine eraldatus loob võimaluse alternatiivsete praktikate, eriti öökultuuri ja loomeprotsesside tekkeks. Ööd käsitletakse mitte ainult päeva puudumisena, vaid heterogeense aegruumina, mida kujundavad pidevalt muutuvad sotsiaalsed ja kultuurilised protsessid. Üha enam võib märgata tendentsi, kus päevase linna produktiivsus laieneb ka öösse. Seetõttu on oluline kaitsta ööd ülevalgustuse eest ning teadvustada seda protestina kapitalistliku produktiivsuse ja puhkuse definitsioonidele. Töö lähtub vajadusest leida viise, kuidas tegeleda unarusse jäetud industriaalaladega ilma nende ajaloolisust kustutamata või fetišeerimata. Tulemuseks on Polümeeri kvartali skaalal ajutised autonoomsed tsoonid – palavikulised visioonid võimalikust olevikust ning öisest linnast.
Juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon, Eik Hermann; retsensent Jaan Elken
Yelyzaveta Peresada „Reason to Stay. Reason to Return. Architecture of resistance. How can skeletons return the sense of homecommunity affected by war“
uurib, kuidas linnalised skeletid võivad aidata taastada sõjast mõjutatud kogukondade kodutunnet. Töös käsitletakse kodu mitte üksnes füüsilise paigana, vaid turvalisuse, sotsiaalsete sidemete, mälestuste ja tuleviku kujutlemise võimaluse koosmõjuna.
Teoreetiline osa käsitleb kodu mõiste muutumist Ukraina kontekstis, sõja ja sunniviisilise ümberasumise mõju ruumilisele identiteedile ning keerulise pärandi ja linnaliste skelettide potentsiaali tulevase ülesehitamise ressursina. Praktiline osa keskendub Kiievis asuvale Lvivska väljakule ning kahele omavahel seotud lõpetamata „skeletile“: Ivan Karpenko-Karõi nimelise Kiievi Riikliku Teatri-, Kino- ja Televisiooniülikooli hoonele ning Lvivska Brama metroojaamale. Projekt pakub välja mitmetasandilise sekkumiste süsteemi, mis taasühendab maapealse ja maa-aluse taristu, aktiveerib kasutuseta ruumid ning loob uusi võimalusi õppimiseks, töötamiseks, puhkamiseks ja sotsiaalseks suhtluseks.
Selle asemel, et käsitleda hooneskelette ebaõnnestumise sümbolitena, mõtestatakse need ümber avatud struktuuridena, millel on potentsiaal luua uusi põhjuseid jääda ja põhjuseid tagasi pöörduda.
Juhendajad Andres Ojari, Toomas Tammis, Eik Hermann; retsensent Andriy Golovchenko
Miia Laur „Hübriidsus tööstuspärandi teisenemises.Arhitekti roll siduja ja protsessi kujundajana“
Tööstuspärandi teisenemine on täna aktiivne protsess. Samaaegselt ellu viidavad projektid koonduvad ruumiliselt linnaosades. Majanduslikud ja institutsionaalsed jõud suunavad arenguid nii programmilises, ruumilises kui ka sotsiaalses plaanis sageli ühekülgsete ja lõplike lahendusteni.
Töö käsitleb pehmevara tasandil majandusliku, poliitilise ja regulatiivse ruumiga seotud töövahendeid ning kõvavara tasandil füüsilise ruumi kujundamise töövahendeid. Hübriidse lähenemise osana näeb autor arhitekti ka protsessi kujundajana. Orgvara tasandil seotakse eelnevad kaks tasandit omavahel. Protsessi kujundamise töövahenditena käsitletakse etapilist lähenemist ja programmi kureerimist.
Loodud hübriidset taktikat rakendatakse kahel uurimisobjektil: Põhjala tehase angaaridel Tallinnas ja Veldze tehase maa-alusel korrusel Riias. Objektid on sarnases seisukorras ja väljakutsetega, kuid eri mõjuväljades. Kahe objekti võrdlus aitab hinnata loodud taktika kohaspetsiifilisust.
Juhendajad Andres Ojari, Toomas Tammis, Eik Hermann; retsensent Helena Männa
Triin Vaino „Seenioride kodu: väärikas ning iseseisev vanaduspõlv Eesti väikelinnades Põltsamaa näitel“
Töö pakub eakatele uut moodi elamist eluetapil, kui keha ja vaim lubaks iseseisvalt elada, kuid kodu seda ei võimalda. Projekti keskmes on kogukondlik elamine ja tugi.
Põltsamaa südames asuv ajalooline tütarlastekool muutub päevakeskuseks kogu valla eakatele, kus saab võtta osa huviringidest, korraldada üritusi ning luua sotsiaalseid sidemeid.
Keskuse juurde jõe äärde luuakse eakatele uued kodud, mis arvestavad erinevate kehaliste piirangutega ning loovad õdusa kogukonna pargipuude all.
Juhendajad Andres Ojari, Toomas Tammis, Eik Hermann; retsensent Margit Mutso
Ingrid Nõmme „Seewaldi avanemine. Psühhiaatriakliinikust tervendavaks linnaruumiks“
Töö lähtub vajadusest leevendada Põhja-Tallinnas asuva 20. sajandi psühhiaatriahaiglaga seotud stigmat ja ruumilist eraldatust. Elame ajastul, kus vaimse tervise probleemid on kasvutrendis ning vastavad teenused Eestis nii organisatoorselt kui ka ruumiliselt killustunud. Linna arengu kõrval oleme olukorras kus hoolt vajavad ühtaegu nii ajaloolised hooned kui ka nende kasutajad. Asukohast lähtuvana pakub Merimets haruldast võimalust siduda ennetus ja tugi olemasoleva looduskeskkonnaga. Töö strateegiana ühendatakse Seewaldi ala linna ja merega, katsetades seejuures uut kogukonnapõhist madala lävepaku lähenemist. Uus ruumiline visioon loob kolmikmudeli – keskkond, kogukond ja teekond – , mis ei keskendu üksnes sümptomite ravile, vaid toetab tervenemist igapäevaelus.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Tristan Krevald
Mariia Ufimtseva „Architecture as a Shared Responsibility. Community-owned courtyards on Prangli island“
Arhitekti osalus lõpeb tavaliselt projekti üleandmisega. Pärast seda muutub arhitektuur hoone või ruumi kogu elukaare vältel jagatud vastutuseks. Kes selle eest aja jooksul hoolt kannab?
Projekt mõtestab arhitektuuripraktika ümber kui dünaamiliselt areneva protsessi, nähes selles vahendit pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks. Töö uurib Läänemere väikesaare kogukonna tegutsemisvõimalusi ja otsustusõigust. Ettepanek koosneb ümbermõtestatud omandisüsteemist ja strateegilisest plaanist, mille põhimõtted – kasutusõigusele toetuv ühine hooldus ja “rightsizing” ehk õiglane mõõtmelisus – väljenduvad ruumiliselt katusekonstruktsioonides ja kujundatud sisehoovides. Need sekkumised sümboliseerivad esialgseid kogukonna kokkupuutepunkte, on kavandatud arhitekti poolt ja arendatud edasi kohaliku kogukonna ja turistide koostöös, kujunedes nii peamisteks tähendusliku suhtluse paikadeks.
Juhendajad Roland Reemaa, Laura Linsi, Eik Hermann; retsensent Johanna Jõekald
Mark Joonas Artma „Kogukonnakoda“
Töö eesmärgiks on leida avalikus ruumis lisavõimalusi inimestevaheliseks ühenduseks ja luua inimeste liikumisteedele väikseid kohtumispaiku, et suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust. Ta pakub oma töös välja kogukonnakojad, mis julgemalt toetavad ja muudavad jätkusuutlikumaks juba vaikselt tärganud koostegemise kultuuri Kristiine linnaosa näitel. Kodadega põimub erinevate kultuuriinstitutsioonide “saatkonna” idee, et muuta muidu väga hapraid kogukondi stabiilsemaks.
Töö läbiv mõte on osa suuremast ruumistrateegiast, et inimesi üksteisele lähendada, üksildust vähendada, kogukondade arengut ja nii ka kohalikku elu tajutavalt paremaks muuta.
Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann; retsensent Ruuben-Jaan Rekkor
Ella Mari Roosi „Vahehoolekandmine. Kasutustevaheline aeg kahaneva linna ruumis“
Töö teema maandub kahaneva Paide linna konteksti, kus inimeste ja ressursside puudusel peab kaaluma, mille eest hoolt kanda ja kuidas hüljatud hoonestusega toimida. Ühtlasi seab töö ka küsimuse alla, kelle ülesanne on hoolt kanda kahanevate kohtade eest, kas hooletööl saaks olla sotsiaalne kasutegur ja kas arhitekti amet vajab sellises kontekstis teistsugust lähenemist.
Projekt tegeleb hüljatud hoonestusega läbi erinevate hooldustööde, hoolekandjate ja hõreneva kogukonna ühise ruumi vajaduse. Vormuvad hooltkandvad ruumilised elemendid, mis on nii passiivse mõjuga kui ka aktiivset tööd vajavad. Eesmärk ei ole luua uut hoonet, vaid aidata vanal majal püsida.
Juhendajad Roland Reemaa, Laura Linsi, Eik Hermann; retsensent Ulla Alla
Anne Alliksoo „Metsaga mestis. Kuidas saab eskapismi arhitektuur väärindada metsa sotsiaalsest ja ökoloogilisest aspektist?“
Uurimuse alguspunktiks on Baltimaades levinud fenomen, kus suvisel ajal on linnad tühjad, sest linnaelanikud on linnast ära. Fookuses on mets kui oluline eemaldumise paik Eesti ja Balti kultuuriruumis. Samal ajal on mets puiduallikas, mille majandamine mõjutab kliimat ja metsas elavaid liike. Autor nimetab selles uurimuses linnast peitumise fenomeni eskapismiks ning otsib seoseid eskapismi, ajataju, erinevate metsamajandusvõtete ja ökoloogia vahel.
Projektis pakub ta välja Püsimetsamaja, mis asub Kaberneeme lähistel riigimetsas, praeguste RMK lõkkekohtade läheduses.
Juhendajad Roland Reemaa, Laura Linsi, Eik Hermann; retsensent Kalle Komissarov
Projekti keskmeks on puit ning selle bioloogiliselt arenenud tugevused. Neid omadusi looduslikult keerulisest topoloogiast tuvastades on võimalik neid ka ehituses orgaaniliste elementidena rakendada. Puitelementide vormi lihtsustamise asemel tuleb leida rakendus, mis on analoogne iga konkreetse puu osa looduslikule funktsioonile.
Uurimistöö eesmärgiks on digitaalsetele tootmismeetoditele toetudes tuua ebastandardse vähetöödeldud puidu loomulik potentsiaal ja materjalisäästlikkus tagasi arhitektuuri.
Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski, Eik Hermann;
Julia Freudenberg „LinnaVilla. Lammaste ja inimeste koosmaailmaloomest“
Töö uurib, mil viisil saaksime tuua lambaid kui maastikuvormijaid tagasi linna ja nendega koostöötades villa väärtustada. Viimase sajandi jooksul loomi suurfarmide masstootmisesse suunates oleme kaotanud teadmisi, kuidas koos nendega maailmas elus püsida. Täna, kui väetis on kallim kui polüester, kasutatakse villa väetisena.
Töö toob välja, kui tähtis on ümbermõtestada meie maastike kasutust ja hooldust. Austav suhtumine loomadesse võimaldaks neile ruumi ka linnakeskkonnas ning kasutaks ära keskkonnas tekkivaid materjale, et vähendada tehismaterjalide tootmist. Projekt loob bastionivööndi karjatamissüsteemi ning pakub Skoone bastioni alla Villakoja, kus käelisi oskusi arendada ning villa kui potentsiaalset ehitusmaterjali testida. Villakojas on loodud ruum, kus katsetada toorvilla kui vett hülgava, soojust hoidva, heli leevendava, õhku puhastava materjali kasutust ehitusmaterjalina.
Juhendajad Roland Reemaa, Laura Linsi, Eik Hermann; retsensent Margit Mutso
retsensent Renee Puusepp