16.–22. oktoobril 2026 külastasid Eesti Kunstiakadeemia aksessuaaridisaini tudengid Tšehhis Zlínis asuvat Tomáš Baťa ülikooli, kus osaleti koos kohalike tudengitega jalatsite digitaalse tootepassi teemalises töötoas. Nädala jooksul uuriti jalatsite materjale, konstruktsiooni ja tootmisahelat ning külastati piirkonna jalatsi- ja materjalitööstuse ettevõtteid. Õpiränne toimus Erasmus+ programmi toel.
Zlín on Tšehhi jalatsitööstuse ajalooline keskus, mille areng on tihedalt seotud maailmakuulsa Baťa jalatsibrändiga. 1894. aastal asutatud ettevõte kasvas 20. sajandi esimesel poolel rahvusvaheliseks tööstuskontserniks, kujundades ümber nii linna majanduse, arhitektuuri kui ka igapäevaelu. Baťa rajas Zlíni lisaks tehastele elamuid, koole ja avalikke hooneid, mille tulemusel kujunes linnast omanäoline funktsionalistliku arhitektuuri ja tööstusliku linnaplaneerimise näide. Õpirände alguses tutvusid tudengid linna tööstuspärandiga, külastades endist Baťa administratiivhoonet ehk Zlíni pilvelõhkujat ning jalatsimuuseumi, mis annab ülevaate piirkonna kingatootmise ajaloost ja tehnoloogilisest arengust.
Zlíni olukorras võib näha paralleele Eestiga. Kunagisest ulatuslikust tööstusest on osa säilinud, kuid paljud suured tootmisüksused on suletud või muutnud oma otstarvet. Samal ajal tegutsevad piirkonnas endiselt väiksemad spetsialiseerunud tootjad, kelle oskused ja teadmised hoiavad kohalikku jalatsitööstuse traditsiooni elus. Seda muutust ilmestab ka Baťa hiljutine otsus sulgeda oma viimane Kesk-Euroopas tegutsev jalatsitehas Dolní Němčís. 2026. aasta septembris teatavaks tehtud otsuse kohaselt lõpetatakse tehases tootmine järk-järgult 2027. aasta märtsi lõpuks. See näitab, kui keeruline on säilitada kohalikku tööstust olukorras, kus tootmine on üha enam koondunud teistesse maailma piirkondadesse.
Töötoa keskmes oli digitaalne tootepass (Digital Product Passport ehk DPP), mille eesmärk on muuta toodete koostis, päritolu, tootmine ja elukaar läbipaistvamaks. Jalats on selle teema uurimiseks eriti huvitav näide, sest üks jalats võib koosneda kümnetest erinevatest komponentidest ja materjalidest, mis pärinevad eri tootjatelt ning on ühendatud liimimise, õmblemise ja muude tehnoloogiate abil. See muudab keeruliseks nii toote keskkonnamõju hindamise kui ka selle parandamise, lahtivõtmise ja ümbertöötlemise. Töötoas võtsid Eesti ja Tšehhi tudengid jalatseid osadeks, tuvastasid kasutatud materjale ning kaardistasid nende funktsioone ja omavahelisi ühendusi. Kogutud teabe põhjal koostati jalatsite digitaalse tootepassi esimesed versioonid, püüdes kirjeldada võimalikult täpselt, millest üks jalats koosneb ja millist infot oleks vaja selle elukaare jälgimiseks.
Oluline osa töötoast toimus väljaspool ülikooli. Zlíni piirkonna ettevõtete külastused võimaldasid tudengitel jälgida jalatsite tootmisahelat ning mõista, mis toimub materjalidega enne nende jõudmist disaineri töölauale. Nahaparkimistööstuses GARA LEDER tutvuti naha töötlemise ja tootmisprotsessidega. Jalatsikomponentide tootja Jafra juures nähti, kuidas valmivad jalatsite sisemised konstruktsioonielemendid, sealhulgas sisetallad, kanna- ja ninatugevdused. Bennoni külastus andis ülevaate töö-, turva- ja välijalatsite arendamisest ning tootmise eripäradest.
Lisaks jagas ortopeedilistele jalatsitele spetsialiseerunud ettevõtte ORTO plus esindaja Radim Kocourek teadmisi jalatsite arendusest, biomehaanikast ja jala tervisest. Tehasekülastused aitasid tudengitel mõista, kui palju erinevaid etappe, materjale ja spetsialiseerunud oskusi on ühe jalatsipaari valmistamiseks vaja. Erilist tähelepanu pöörati materjalikasutusele ja tootmisjääkidele: kust pärineb tooraine, millises etapis tekivad jäägid, kui palju materjali tootmises kasutamata jääb ning millised on võimalused selle edasiseks kasutamiseks. Selline vahetu kokkupuude tootmisega aitab näha jalatsit mitte ainult valmis disainiobjekti, vaid keeruka materjali- ja tootmissüsteemi tulemusena. Tudengid külastasid ka traditsioonilisi käsitööoskusi tutvustavat keskust 44 Centrum řemesel ning Tomáš Baťa ülikooli loometöökodasid ROBOTA, kus keskendutakse disainile, prototüüpimisele ja praktilisele valmistamisele.
Digitaalse tootepassi teema on osa laiemast muutusest, mille käigus suureneb disaineri vastutus toote kogu elukaare eest. Euroopa Liidu kestliku tootepoliitika areng suunab ettevõtteid üha enam jälgima ja avaldama teavet toodete materjalide, päritolu, vastupidavuse ning ringlussevõetavuse kohta. Disaineri jaoks tähendab see vajadust mõista senisest põhjalikumalt nii materjalide omadusi kui ka nende päritolu, tootmisprotsesse ja kasutusjärgseid võimalusi. Jalatsi digitaalne tootepass ei ole seega ainult tehniline dokument, vaid ka tööriist, mis aitab esitada paremaid küsimusi juba disainiprotsessi alguses.
Kas materjali päritolu on võimalik kindlaks teha? Kas jalatsit saab parandada? Kas erinevaid komponente on võimalik üksteisest eraldada? Mis saab tootest pärast selle kasutusea lõppu?
Nendele küsimustele vastamine eeldab koostööd disainerite, materjalitootjate, tehnoloogide ja teiste tootmisahela osapoolte vahel. Just seetõttu on oluline käsitleda digitaalset tootepassi disainihariduses praktiliselt, sidudes materjalide uurimise tegelike tootmisprotsessidega.
Nädala jooksul töötasid EKA ja Tomáš Baťa ülikooli tudengid ühistes meeskondades, koondasid jalatsite analüüsimisel ning tehasekülastustel kogutud teavet ja arendasid selle põhjal digitaalse tootepassi näidiseid. Töötuba lõppes tulemuste esitluste ja ühise aruteluga selle üle, kuidas võiks jalatsidisain muutuda olukorras, kus iga toote kohta peab olema kättesaadav põhjalik teave selle materjalide ja tootmise kohta. Zlíni õpiränne ühendas ajaloolise tööstuspärandi tänapäevaste kestlikkuse ja läbipaistvuse küsimustega. Tudengitele andis see võimaluse mõista jalatsitööstuse toimimist vahetult tootmiskeskkonnas ning näha, kuidas disainiotsused on seotud materjalide, tehnoloogia, ressursside ja tootmise tulevikuga.
Õpiränne ja rahvusvaheline koostöö toimusid Erasmus+ programmi toel.
