Vabad kunstid BA II, kontseptuaalne joonistamine

Valikaine “Kontseptuaalne joonistamine 2. Uurimus ja rekonstruktsioon”
Vabad kunstid II kursus
Juhendaja: Tõnis Saadoja

Kursust läbivaks motiiviks oli suhestumine olemasoleva kunstipärandiga.
Tudengite ülesandeks oli valida endale kunstiajaloost huvipakkuv teos, teoste sari või autor, kelle looming isiklikult korda läheb, ning luua sellest impulsist tõukuvalt iseseisev töö. Eesmärk oli vältida otsest kordust ja kopeerimist, oluline oli aga silmas pidada eeskujuks olnud teose algupära ja konteksti. Ülesande juurde kuulus ka selgitava saateteksti kirjutamine, kuidas valitud referents isiklikus loomingus vastu kajas.

Ats Kruusing

Su süda on vaigupisar
Pildiseeria

Jaan Krossi 1971. aasta luulekogust ,,Voog ja kolmpii’’ valitud luuletus ,,Luiteliivadel joostes’’ on kummitanud mind juba aastaid. Antud kursuse ülesanne andis mulle võimaluse süübida, analüüsida ning interpreteerida. Ma ei taotle taasluua, reprodutseerida nende sõnade igavikulist kõla, vaid kanaldada oma kogemust, mille osaliseks luuletust lugedes sain.

Kuidas tuua visuaalsesse keelde sõnadetagust ruumi. Otsustasin läheneda ringiga: astudes esmalt tekstiga dialoogi läbi heli. Valminud ning salvestatud kahest kitarripalast lõin enda jaoks ruumi, milles lihtsaltöeldes joonistada. Hoidmaks selle tunde või maailmaga kontakti läbi loodud helitasandi, tundsin end paremas olekus joonistamaks.

Lisaelemendina haarasin inspiratsiooni veel rahvusornamendist, uurides põgusalt rahvustikandit. Luuletuse juures köitis mind tasandirohkus. Kogu selle sõnalise ilu ning loodud ruumi taustal olin lummatud tema ajatusest. Proovisin võtta ajatuse esile rohkem isiklikus plaanis, kandmaks paberile koduste materjalide tekstuure, n-ö varjutades neid tuhkpastelliga paberile. Edasine töö jätkus hariliku pliiatsiga, millega proovisin tuua tekstuurimahtusid rohkem esile ning rõhutada nende omavahelist seotust kui ka eraldatust. Lisatud geomeetrilised elemendid kandsid endas minu jaoks teatud dimensioonilaienemise narratiivi. Pannes neid dialoogi teiste pindadega, lootsin saavutada eelmainitud tasandirohkust.

.

.

 

.

 

.

.

.

.

Jalutades

 

.

Joostes

.

 

Luiteliivadel joostes
Jaan Kross

Luiteliivadel joostes
tuli sinine meretuul
ja ütles mulle:

Tõeline armastus on olemas.
Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.

Aga su süda
on vaigupisar,
mis saja tuhande aasta eest nõrgus
tohutus laanes
tohutust tüvest.
Vaigupisar, millele laskus
läbipaistvate tiibadega kärbes,
millele ta kinni jäi
ja millesse ta mattus
nagu kollasest klaasist kirstu.
Tohutu laanega koos

vajus see merre
ja sai merevaiguks,
kuni mina,
sinine meretuul, täna hommikul
puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.

Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
päikese käes
helerohelisel männikasvul.

.

.

.

.

Delia Tammik

Pinnad (I-V)
Joonistuste seeria
40 ×  26,5 cm

Twombly joonistus kuulub seeriasse, mis on visuaalne uurimustöö kunstniku monumentaalmaali  “Treatise on the Veil” jaoks. Joonistuste seeria ja monumentaalmaal on koos näitamiseks. Antud joonistus osutus valituks kuna see võimaldas kasutada ja katsetada erinevaid vahendeid oma töös. Twombly kompsitsioonid sisaldavad kihistusi – töövõtete ja – vahenditega eksperimenteerimine loob töödes seriaalsust, kordust, süsteemsust ja organiseeritust, kuid samas ei mõju ta tööd jäigalt ja staatiliselt.

Oma tööde puhul lähtusin erinevate vahendite kombineerimisest – grafiitpulk, süsi, liim, läbipaistev teip, pastapliiats, kustutuskumm, paberi kihtide rebimine ja parandamine teibiga. Soovisin luua erinevaid kihte ja pindasid, mis mõjuksid orgaaniliselt ja samal ajal vihjata joonistustes konstruktsioonile.

Twombly töös on kompositsiooni rõhk süsteemil ja tahaplaanile on asetatud vabakäejoonistus ning graafilised nüansid. Detailid mõjuvad aktsentidena ja toetavad tervikpilti. Seeria ́ ́Pinnad I-V ́ ́ puhul on rõhk vabakäejoonistusel, milles süsteem ning midagi ́ ́püsivat ja tugevat ́ ́ on antud edasi vihjamisi või vaevu märgatavalt.

.

 

.

 

.

.

.

.

.

.

.

 

Jelizaveta Shalova

Mitu päeviku vaba assoatiivne kiri, 2020
Paber, pliiats, pastakas, markerid

Iga päev inimene ärkab erineva tujuga. See sõltub sellest, mis toimus eile, milline ilm praegu on, ärkas ta äratuskellaga või mitte ja millised plaanid päevaks on.

Enda projekti raames ma tahan näidata kuidas seltskonna tuju mõjutab erinevate päevikute
viisil minu elu. Valerij Chtak on kunstnik, kes pani mind mõtlema selle teema kujul, ning kuidas läbi selle teema ma saan oma elu parandada, kasutades tema loomingud oma igapäevases rutiinis.

Kui ma uurisin erinevaid kunstnikke töid, siis oli ta just see inimene kes püüdis mu tähelepanu just lihtsuse pärast. Mulle alati tundus, et esimesed mõtted, mis tulevad pähe, on kõige tugevamad ja produktiivsemad. Nendest saab mõtiskleda ja nad viivad sind mingile mälestusele, mis oli kunagi kadunud. Sõnad on esimesed asjad, mida me kasutame igapäevases elus selleks, et mina saaksin aru mida teised saavad mulle pakkuda, või teha selgeks mida ma tahan nendele öelda. Nii lihtne aga nii konkreetne. Sellepärast oli mul just selline valik. Oli vaja kõige lihtsam ja kiirem viis seletada mis toimub mu peas, millest ma läbi joonistamise transleerin oma mõtted.
Kotis on mul alati kaasas 3 erinevat päeviku, mida ma sain kätte erinevate inimeste käest ning mu suhtlemine nendesse on ka eriline. Läbi erimese ma tahaks esile tuua rohkem esteetikat, teises arendada lohaka stiili, kolmas on igaks juhuks, kul esimesed kaks konteksti ei sobi. Sõltuvalt tujust ma valin ühe päeviku ja väljendan ennast ühe joonistusega. Kasutan ma tavaliselt siis pliiatsi, pastapliiatsi ja paar markeri, sest jälle need on lihtsamad materjalid, mida kasutatakse kirjutamisel ning saab ükskõik kuhu kaasa võtta.

Selle rahustava protsessi teel hakkasin ma märkima, kuidas liiguvad mu mõtted, analüüsin mis poole nad liikuvad ja mida minu poolest sõnad tegelikult tähendavad teiste inimeste jaoks. Selle protsessi lõpus huvitav vaadata, mis saab siis kui need joonistused kokku panna või segada omavahel kokku ja sellel kujul ma saaksin aru kumb nendest pakub mulle rohkem emotsionaalsust.

.

 

.

.

.

 

.

.

.

.

.

.

.

 

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

.

 

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

.

.

.

.

.

 

 

.

.

.

.

.

.

.

 

 

.

.

 

 

.

.

 

 

 

.

.

 

 

.

 

.

.

.

.

.

 

Kati Müüripeal

Erinevalt juugendist, oli sümbolismis sajandilõpus intellektuaalide ringkonnas levinud ekstravagantne mentaliteet. Sellest hoolimatta on sümbolism rajanud tee mitmele liikumisel: Ekspressionism, sürrealism, kubism, abstraktsionism ja juugend. Teravamalt on sümbolismi poole tagasi pöördunud 1920. aastatel sürrealismis ja 1960. aastatel tegid seda hipid läbi psühhedeelisete kogemuste.

Sümbolistid elasid enamasti ennasthävitavat elu ning väitsid, et kunstil pole midagi tegemist reaalse eluga – suurt rõhku pandi kujutlusvõimele, spirituaalsusele, unenägudele. Kuigi tänasel päeval leidub piisavalt teadlasi, kes saavad väita vastupidist. Ehk siis me näeme unenägudes seda mida me tahame või kardame. Saame signaalealateadvuselt.

Ei tasu muidugi unustada tolle aegset olemust. Oli valgustuse lõppu periood. 1859 kirjutas Charles Darwini raamatu evolutsiooni teooriast. 1872- 1876 toimus operatsioon H.M.S Challenger, kus uuriti ookeanite geograafiat ja füüsikalisi omadusi.

Minu pilku köitis Odilon Redoni tööd visuaalselt selle tõttu, et tõesti oli tegemist unenäulitse teostega. Teostesesines kummaliste värvide kompinatsioonidega pilvi ja kuskilt kaugusel tõttas muusa pegasuse seljas. Tema loomingus leidub vihjeid nii spiritismile kui ka budismile. Korduvad juhtmotiivid – silmja lill. Tegelasi leidub nii piibli stseenidest, kui ka mütoloogiast. Paljud teosed, mis jutustavad negatiivseid sündmusi on ta läbi värvide andud sellele helgema ja rõõmsamanäu.

Valminud teostega olen ilmselt olnud nii palju aus endaga, et tuua välja asju mida ma ise tegelikult kardan. Ning ehk leiate Teiegi, et tegemist on väga inimlikute hirmudega. Nagu näiteks kõrguse kartus- tõsi, peab katusele ronima ja majale kilekatte peale panema. Rahu leidmatus- milliseid uusi üllatusi toob uuspäev. Aiad, mis piiritlevad territooriumeid, piiravad liikumis vabadust ning tähistavad seda, et pead lihtsalt suurema ringi maha jalutama. Mis puudutab koerus täis suve on iga kevade esimene liblikas, mida näen. See kevad oli koerliblikas Aglais urticae. Kas see suvi ka täis koerust on- selleks peab elama ja nägema ja alles lõpus tegema üldistava kokkuvõtte.

.

 

 

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

Loora Kaubi

Aastal 1996 lukustas Briti kunstnik Tracey Emin end kaheks nädalaks koos maalitarvete, joonistusvahendite ja lõuenditega galeriisse. See seeria on tuntud kui “Exorcism Of The Last Painting I Ever Made”. Sain inspiratsiooni antud seeria performatiivsest aktist.

Kaotada enda ümbert kogu mugav maailm ja sukelduda enda pähe kõlas ahvatlevalt ja hirmutavalt. Jätsin neljaks päevaks selja taha oma igapäevase ja virtuaalse maailma ning isoleerisin end tundmatuses. Projekt koosnes ühest keldrikorrusel asuvast tühjast ruumist, kus olid olemas voodi ja tualettruum. Ise võtsin sinna kaasa toidu, harilike pliiatsite karbi, teritaja, kustukummi ja eri mõõtudes paberit. Sellest ruumist ei väljunud ma kordagi, aknad olid suletud ruloodega. Erinevalt Eminist, keelasin ma endal selle projekti vältel igasuguse meelelahutuse nagu muusika, raamatud või telefon, tahtsin olla võimalikult ahistavas olukorras.

Sain tundma kehalist kurnatust, mis tekkis mitte millegi tegemisest. Kuna keha ei olnud õhtuteks väsinud, ei tulnud uni kergesti, samas hommikud olid varased, sest polnud vaja millestki välja puhata. Päeva ärkveloleku aeg oli kuskil 16 tundi, sellest aktiivsele joonistamisele kulus igapäevaselt 8 tundi. Proovisin venitada söömise akti vähemalt kahe tunni pikkuseks osaks päevast ning ülejäänud tunnid veetsin oma peas, tualetis või pikutades.

Päevi alustasin ja lõpetasin end peeglist jõllitades ja portreed joonistades. Töid on neljas eri formaadis: A0, A2. A4 ja A5. Joonistasin oma mõtteid, mis voolasid mööda paberit, lõikusid ja hääbusid. Osa sellest siseelust ma kustutasin, osa katsin kinni agressiivsete joonte säbruga. Mõni paberi pind sai rohkem tähelepanu ja kannatust ning muutus seetõttu magusamaks. Terve projekti aja proovisin iseendaga manipuleerida, et rikkuda loogilisi mõttemustreid ja kaevata motoorse tuimusega sügavamale oma siseellu.

Väljavõtteid päevikust, mida isolatsioonis viibides pidasin:
“Siin keldrikorrusel on üks pesumasin. Ma panin sinna oma tänased aluspüksid ja
vajutasin start nuppu. Ja siis istusin voodi peal kolm tundi, oodates pesu pesemise
lõppu.”
“Inimene on karjaloom”
“Lamasin mõnda aega põrandal ja kuulasin, kuidas minu kohal asuvas korteris keegi
midagi asjatas. Kuulasin seni, kuni minu enda põrand muutus talumatult külmaks.”
“Ma alateadlikult väga tahan, et kell tiksuks kiiremini reedesse.”
“Teadmine, et päevas on nii palju tunde… ahistab.”
“Kuidas pääseda õue, kuidas saaksin liikuda ja kuidas leida mingit muud tegevust.”
“Miks tõmmelda mingi eesmärgi nimel, kui selle sihtpunktiks pole armastus?”
“Ma mõtlen, et äkki mul polegi tugev enesedistsipliin, vaid ma olen lihtsalt väga
kangekaelne.”
“See hall ajab mind hulluks. Kõik, mida ma loon, on hall. Tumehall, helehall, tavaline
hall.”

Hiljem lisandus teosele iroonia, mis peitis end ülemaailmses eriolukorras ning mille algust märkiv daatum langes identselt kokku performatiivse eksperimendi pikalt ette planeeritud kuupäevadega.

.

 

.

 

.

 

 

.

 

.

 

.

 

.

 

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

 

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

.

 

.

 

Sofia Fattahhova

AHAA
Seeria

Mulle väga meeldib mõelda kunstnikust nagu inimesest, kes näitab näpuga millegile või raamistades suunab tähelepanu meie tavaelu momendi erakordsusele. Seega pole vajadust millegi väljamõtlemiseks — kõigest vaja õiget optikat ja kadreeringut. 

Dokumenteerimine, kui vajadus või püüdlus kinni püüda, jäta ajavoolust välja. Dokumenteerimine pretendeerib tõepärasusele, kuid samal ajal dokument ise alati jääb aina võimsamaks reaalsuseks. 

Midagi sarnast ja väga ilmekat toimub tänapäeval sotsiaalmeedias. See on põnev fenomen. Selle poolest, et digikujutis/ digielu peegeldatud sotsiaalmeedias eksisteerib eraldi virtuaalreaalsuses, seda pilti näeb enamus inimesi onlines — kes saavad selle tunnistajaks. Kas sedapi virtuaalreaalsus domineerib? 

Dokumentaali uuestisünd, mis seisneb mitte fikseerimisel, mitte objekti reprodutseerimises, vaid selles, et uus eksisteerib ainult vaataja positsioonil. Selles tekib tunnetus (või mitte) — dokumentaalne sensatsioon ja üldse mitte objektis endas. Selle tõttu kunstnik on kogemuse tunnistaja. 

Minu algne ajend pärines Bernd Becher (1931-2007) ja Hilla Becher (1934-2015) loomingust. Sakslaste paar, kes lõid mustvalged graafilised seeriad tööstuslikudest hoonetest. Mida võib kriminaalkartoteegiks või passipildiks nimetada: kindel rakurs, kindel kadreering. 

Ma tahtsin üles võtta viisi — nende kindel formaat, aga mitte see, mis annaks võimalust tüpologiseerida arhitektuuri, vaid kindel ja konkreetne vaade, mis õigustab “dokumenteerimise” momendi. 

Becherid tegid oma pildid hoonetest, mis läksid lammutamisele. Sedakaudu nemad lõid reaalsuse. Ja nagu öeldakse, “nii nagu mäletatakse, nii see oligi”. 

Sarnaste fotode kordus teeb igavust põnevaks. See lingib minu arust ka tänapäevaga, kui me hakkame followima konkreetset profiili, mitte ühe foto säravuse pärast, vaid selle profiili omapärase nägemuse ja optika põnevuse tõttu: ehk loeb kogu feed, mis on nagu lõpmatu tööde seeria protsessis. 

Paljuski meieni jõudnud varasematest sajanditest portreed omavad ka dokumendi staatust. Epohhi peegeldus, kujutatava päritolu, hoiak, pilk, harjumused, atribuudid, värv ja valgus. Õli, mis alates Jan van Eyck’ist rekomendeeris ennast kui üli detailne ja kihtne rohke meedium, nii tehnilises mõttes, kuid ka mõttelisest. Maalitud portree tulus eelis, et see ei jää jäigaks hetkeks, vaid selles voolab elu, värv annab ka liikumist. 

Tänapäevaseks suurimaks dokumendiks sai Instagram (Facebooki osa). Facebooki läbi saab autentifitseerida igas teises leheküljel netis. Ehki inimene tõestab oma olemasolu läbi sotsiaalmeedia profiili. Identifikatsiooniks sai meie enda elu streaming. 

Minu seerijas jääb kindel ruudu formaat ja spetsifiiline rakurs, mis avab hoonet õigest nurgast ja poolest, teeb seda geomeetriliseks mõistatuseks ja õli annab oma tehniliste omaduste kaudu timmida pilti, kaotades osa detaile ja suunata vaataja fookus, nii nagu enne postitamist viimistletakse foto filtritega. 

Ma püüan ”Ahaa” hetki kinni ja kogun need kokku. Minu esialgne kunstniku valik oli emotsioonide tasandil puhtalt impulsiivne, nendes igavates kompositsioonides on midagi (siirus ja puhtus), mis on minu jaoks “Ahaa” hetk, vähemalt hetk “Ah”, kui süda seiskub., avastuse ja äratundmise hetk. 

Sellisteks hetkedeks jahin iga päev ja dokumenteerin need oma Instagramis. Minu jaoks on see alati midagi enamat kui valguse ja varju geomeetriline mäng hoone fassaadil. See on hetk, kui minu silmade ees saab pusle kokku, sageli sõna otseses mõttes sekundiks. Ja ma tahan teda päästa. Üks hetk, kuid see sisaldab palju enamat. Niisiis sobib õli kihilisuse edasi andmiseks. Mulle tundub, et passifotod on nende ühetaolisuses palju rikkamad. Piirangust saab vabadus — vähem on rohkem.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Egert Tischler

Untitled motion series

Valisin kaasaegse kunstniku Julie Mehretu püstitatud ülesande aineks põhjusel, kuna mind kõnetab antud kunstniku visuaalse keele olemus ja selle kasutamine enese sise -ja ümbritseva välismaailma väljendamisel.
Lasin Julie Mehretu loomingul enda töömetoodikat mõjutada mõõdukas koguses ning tulemuseks on seeria töödest, mis on oma plahvatusliku, kirjususe ja muude aspektide koha pealt valitud kunstniku essentsiga. Ma ei soovinud jäljendada kunstnikut, mis polnud ühtlasi ka ülesande eesmärk, vaid kasutasin joont spontaansel viisil, vaadates, kuhu joon mind viib. Tulemuseks on joonte meri millesse töö tegemise ajal uppusin. Motion series avaldub teoste seeria nimes, sest käsi just kui tantsis tööde tegemise ajal.
Töö olemus muutus  kursusel saadud ülesande jooksul drastiliselt. Muutuse põhjuseks on eneseareng, keskkonna muutus ning tasub ära mainida ka hetkel kestva pandeemia.
Töö teostamisel välja kujunenud meediumiteks olid pastapliiatsid, puusüsi, õlivärv, õlipastellid, grafiit ja erineva tekstuuri ja koostisega paber. Ühe teose puhul kasutasin pahtlilabitat, et pinda töödelda.

.

.

.

.

.

.

.

.

.