Vabad kunstid BA III, kontseptuaalne joonistamine

Valikaine “Kontseptuaalne joonistamine 4. Abstraktne joonistamine”
Vabad kunstid III kursus
Juhendaja: Tõnis Saadoja

Abstraktse joonistamise kursuse raames toimus eksperiementaalne protsess, mis uuris joonistamise ideed, motiive ja vahendeid väljaspool jäljendust. Abstraktsele kunstile tunnuslikult olid põhielementideks materjali kvaliteet, aine tundmine tema enese kaudu ning autonoomse terviku loomine, mis põhineb läbitöötatud üksikosade tasakaalul. Kursuse raames valmis igal tudengil 10-osaline tööde sari, kus iga üksik teos on eraldi vaadeldav, eelmisest ja järgnevast erinev, kuid moodustab ülejäänud töödega tervikliku sarja.

Jelena Bõtškova

Segatud tunded

Teos kuulub abstraktse ehk mittefiguraalse kunsti hulka. Abstraktses kunstis pole võimalik ära tunda midagi meid ümbritsevast reaalsusest.

Olen piltide loomisel kasutatud erinevaid jooni, punkte, laike ja toone. Neid omavahel kombineerides olen saavutanud mitmesuguseid tulemusi. Üksikute puhaste toonide segamisel ja kombineerimisel tekkisid keerulisemad värvid ja kompositsioonilahendused.

Loomise protsess oli pigem alateadlik ⏤ see oli nagu teraapia, kus käsi sai liikuda vabalt ning kanda minu emotsioonid ja tunded paberile. Seeria alguses töötasin joontega, seejärel lisandusid värvipritsmed ja -laigud. Jälgisin, kuidas need omavahel mõjuvad. Seeria lõpus katsetasin erinevate toonidega, mis üksteisega sulandusid.

Protsessi käigus sain teada, et käsi hakkab instinktiivselt järgima teatud mustreid, mistõttu oli raske teha 10 erinevat tööd ⏤ eriti, kuna ma töötasin joontega. Mõistsin, et abstraktse kunsti tegemine ei ole nii lihtne nagu ma arvasin: on vaja rohkem läbi mõelda, mida ja kuidas sa teed. Kui luua kunsti täiesti alateadlikult, siis hakkavad teatud motiivid korduma. Veel oli raske välja valida tööd, mis oleksid olemuselt erinevad ja järjestada need seeriaks.

Mulle meeldis akvarelli ja suure paberi kasutamine, sest see võimaldas töötada
ekspressiivselt. Oli võimalik mängida akvarelli voolavusega ja kõik see andis
vabaduse tunde.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

.

.

.

Nele Tiidelepp

Keha mõtleb end konkreetsesse paika ja minevikku, aga ka mitmesse paika ja olevikku
Installatsioon, segatehnika
Fotod: Taavi Piibemann 

Selle projekti lähtepunkt oli abstraktsus. Abstraktne skulptuur justkui viitab alati kehale. Skulptuur üleüldse on väga kehaline, on otseselt kehaga seotud, on ainult see, mida keha saab teha. Ta viitab ka inimkeha piiratusele ning inimkeha võimekusele midagi teha. 

Mõtestasin selle protsessi jooksul joonistamist läbi enda kogemuse. Minu jaoks joonistamise funktsioon on olnud alati harjutamine. Millegi läbi tegemine, enne, kui see muutub reaalse maailma osaks. Installatsioonis eksponeeritud joonistustes kasutasin ma õigupoolest ainult joont. Ühte ja sama joont sadu, tuhandeid kordi korrates tekkisid pinnad. Samamoodi võib mõtestada kangast kui ühest joonest, niidist või lõngast läbi korduse moodustunud pinda. 

Ma lähtusin kehast, riietest, kehavormist. Keha loomulikkuse ja ebaloomulikkuse vahelisest piirist/suhtest. Et jõuda abstraktsuseni, oli vaja neid osi üksteisest eemale viia. Ent sellise liigutuse läbi ei kadunud tähendus, vaid valitud fragment, nagu näiteks jalg, torso, krae või varukas oli eraldatud enda esmastest seostest reaalse maailmaga. Vormid, mis olid lõpptulemuseks, säilitasid oma kehalise olemuse: jõu, pinge, liikuvuse. 

Sellises keha kujutamise ja nende materjalide kasutamise viisis on ka viide igapäevasusele ja argipäevasusele. Need kujundlikud situatsioonid ja materjalid on harjumuspärased. Keraamilised kahhelplaadid, puuvillane tekstiil, puit… Isegi abstraheerituna ja moonutatuna on nad tuttavlikud. Ei teki võõristust, vaid käivitub mälestus tegevusest, mis on nii tavaline, et hetk pärast selle toimumist on see juba unustatud.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

.

.

.

.

.

 

.

.

.

 

Siim Elmars

Seniit
Seeria (1–10), A2

Igal kevadel kui lumi sulama hakkab ja ilm halliks pöörab tean, et varsti tuleb päike. Märtsis ja aprillis on päike eriti ere ja kõrvetav. Sulava lume ja kõrvetava päikese koosmõjul tekib aeg mil kogu maailm näib mattuvat tolmukihi alla. Jääb mulje nagu oleks maailm ära pleekinud.
Tahtsin seda päikest ära kasutada, sellega töötada.
Päike mõjutab kõike. Valguskiirgus hävitab oma teel ka kõige vastupidavamaid materjale. Kivid murenevad, puit pudeneb, teras korrodeerub, plastik nõrgeneb. Sarnaselt neile materjalidele mõjutab päikesevalgus ka kultuuri. Objektid kahjustuvad, hooned nõrgenevad, erinevad happed hakkavad paberis reageerima, maalide värvid tuhmuvad – päike lõhub kõike molekuli tasemel. Tähelt meie planeedile jõudev kiirgus on nii tugev, et ilma Maa kaitsekihtideta hävitaks see kogu elu. Paber ei ole mingi erand.
Kasutades läätse saavutasin ma tulemuse mida otsisin. Kontsentreeritud kujul on päikesekiired nii kuumad, et põletavad paberisse jälje. Mina kontrollin läätse, aga päike seab piirangud. Mõni päev on päike ere, teisel päeval pean ühe punkti põletamiseks seisma õues pool tundi. Mõni nädal on nii pilvine, et ei saagi töötada. Päike dikteerib mu tööd.
Abstraktsus tekib siis, kui idee saab olulisemaks kujutisest ja lõpptulemist. Hoopis teine maailm avaneb sellele, kes hakkab sümbolite taha vaatama. Abstraktne pilt on selleks parim vahend, kaotab ära pealiskaudse ja toob välja ainult kõige olulisema. Pilt mis avaneb tuttava kadudes on pea alati kohutavalt aus ja otsekohene – tihti ei jäägi midagi alles.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

 

.

.

.

.

 

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

Solveig Saar

Filtrid
Markerid, sprei, paber

Minu seeria koosneb kümnest teosest mis kõik uurivad erinevate paberite omadusi. Põhiline eesmärk oli kasutada peamiselt sama markerit ning sama mustripõhja ja kasutada paberi naturaalseid n.-ö. filtreerivaid omadusi lõpptulemuse saavutamiseks.
Iga teos oli üllatus ning tulemusena on kümme erinevat teost, kuigi kõik on tehtud sama meetotiga.
Alguses ma katsetasin erinevate markerite ja vildikatega ning ka isegi spreivärviga. Läbi oma katsetuste jõudsin oma põhiliste materjalideni – Sharpie marker ja üks väiksem Pilot’I marker ning keskendusin pigem erinevate paberite kasutamisele. Lisaks tegin ma mõned tööd spreivärviga ning olen ühe nendest ka siia lisanud. Mingil hetkel andsin üle oma positsiooni kunstnikuna paberile. Joonistasin
ühetaoliselt ja põhimõtteliselt samasid mustreid korduvalt ja korduvalt. See, kes lõpuks igast teosest midagi erinevat tegi oli hoopiski paber. On huvitav kõrvalt jälgida kuidas elutu objekt minu enda teosega niimoodi käitub.
Samamoodi nagu mina filtreerin pilte enne neid kuskile üles laadimist filtreeris paber minu jooni ja joonistusi. Peaaegu nagu, et mis on väärt ja mis ei ole.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

 

.

.

.