ERR Novaator tutvustab Aurelia Minevi magistritööd

Anna Aurelia Minev kaitses Eesti Kunstiakadeemias magistritöö “Normaalsed keskkonnad normaalsele inimesele”, mis vaatas ruumi ligipääsetavust erivajadustega inimestele. Ta selgitas Vikerraadio saates “Huvitaja”, et normaalne ruum on koht, mida inimesed peavad tavapäraseks.

“Normaalne ruum tähendab, et saame seal olla iseseisvad, mis omakorda tagab väärikuse. Tõstatan kohe töö alguses küsimuse, kuhu asetub normaalses ruumis väärikus. Kui hakata meie avalikku ruumi ja asutusi tähelepanelikult vaatama, siis kahjuks kõik inimesed ei tunne end igapäevaselt kõikjal väärikalt,” ütles ta.

Ettekujutus normaalsest keskkonnast on Minevi sõnul paljuski tulnud ajaloost. “Standard on olnud sportlik, terve ja nooruslik meesfiguur, kes on 180 sentimeetrit pikk ehk siis väga spetsiifiline inimtüüp,” rääkis ta. Nii ongi tekkinud probleem, et kõik ei saa kõiki ruume võrdväärselt kasutada.

Kui Minev tööga alustas, aimas ta, et olukord ligipääsetavuse vallas on halb, aga üllatusena tabas teda see, kui halb see tegelikult on.

“Arvasin, et kui hakkan avalikku ruumi ja asutusi analüüsima ning neid erinevate kasutajatega läbi käima, leian väga häid näiteid, mida rõhutada ja teistele eeskujuks tuua, ning loomulikult halbu näiteid, mida ongi nagunii lihtsam leida. Kahjuks selgus üsna kiiresti ka heade näidete puhul, et need jäävad puudulikuks ja ei ole paljudele inimestele täielikult kasutatavad. Isegi siis, kui seal on tehtud midagi väga geniaalset, mida mujal ei ole,” rääkis ta.

Näiteks Ülemiste keskuses on Minevi sõnul osavalt tehtud taktiilne ehk kompimisega tajutav tee. Mõeldud on sellelegi, et WC-s oleks erineva kõrgusega tasapinnad. Küll aga leiab sealtki takistusi, mis sujuvat ja turvalist liikumist rikuvad ning katkestavad.

Positiivsena tõi ta veel välja Riigi Kinnisvara hoone ja Viimsi Artiumi, kus on ruumide ees punktkirjas mõistetav, mis ruumiga on tegemist. Viimsi Artiumis on samuti sujuvad üleminekud.

“See kõik jääb aga enamjaolt hoone keskosa piiresse. Kui natuke rajalt nii-öelda kõrvale astuda ja satud mingisse teise ruumi,  läheb juba lappama. Ühtegi ideaalset näidet mina ei suutnud Tallinnast terve aasta jooksul leida,” lausus ta.

Poolikut lahendust näeb ka Tammsaare pargis, mis on piiritletud taktiilse teega. “Vaegnägija saab iseseisvalt pargile ringi peale teha. Kuidas sa parki saad või sealt ära saad – see on omaette küsimus,” lausus ta.

Kehvasti on seal Minevi sõnul seegi, et taktiilne tee jookseb kõnni- ja rattatee vahel. “See suunab kokkupõrkele, sest tegelikult sa sunniviisiliselt kõnnid pooleldi rattateel. See ei ole rattasõitjale ega ühelegi kasutajale mugav lahendus,” sõnas ta.

Hoonesse sissepääsemine võtab võhmale

Tihtilugu ei pääse erivajadusega inimene iseseisvalt hoonesse sissegi, vaid vajab saatjat. Minev käis pimedate ühingu liikme Maarja Haameriga analüüsimas näiteks Tallinna Muusika- ja Balletikooli ligipääsetavust.

“See oli talvine kõle aeg. Ma ise läksin juba hoonesse sisse teda ootama. Kui ta maja ette jõudis, polnud seal tema jaoks mingit viidet, kus suunas asub peauks. Läksin talle õue järgi ja aitasin tuppa. Ehk siis see ei ole tavapärane, et pime pääseb ise tuppa,” kirjeldas Anna Aurelia Minev.

Kurb harjumus on Minevi sõnul seegi, et ruumiloomes suunatakse kaldteid tagumise sissepääsu juurde. Kasutamata potentsiaaliga koht on siinkohal näiteks Tallinna Ülikooli sisehoovis asuv BFM-i hoone.

“Seal on üsna lauge ja hästi lai trepp, meeletult ruumi. Oleks võinud sinna ka ühe ohutu kaldtee teha, aga see on suunatud kõrvale. Seal õpivad filmitudengid, kes tassivad kogu aeg rasket tehnikat. Ligipääsetavus ei ole ainult liikumisabivahendeid puudutav küsimus, vaid mängib ka rolli näiteks lapsevankri või suurte kohvrite puhul. Meil on elus väga palju momente, kus vajame mugavat sissepääsu,” tõi ta näiteid.

Rotermanni kvartal on Minevi sõnul aga keeruline isegi liikumisraskusteta inimestele. “Kogu tekstuur on ühesugune. Inimene ei pane tähele, kui seal on üks väike üllatusaste. Kaldtee on liiga järsk ja ebatasapindne. See ei ole ohutu koht, kust läbi minna. Ma tean, et paljud inimesed väldivad seda piirkonda,” rääkis ta.

Seadusandlus on olemas

Eesti seadusandlus püüab Anna Aurelia Minevi hinnangul iseenesest ruumi ligipääsetavust tagada. Magistritööga alustades eeldas ta, et probleemid on tingitud just selle puudulikkusest. Seetõttu plaanis ta esialgu analüüsida nõudeid ja seadusi punkt punkti haaval ning panna kirja ideaalne näide, kuidas võiks olla nõuded sõnastatud.

Selleks intervjueeris ta ametnikke, et mõista, kust probleemid tekivad. “Kui ma aga süvenesin, sain aru, et seadused ütlevad kõik vajaliku ära. Jama on lihtsalt selles, et kuna hooned ja avalik ruum on erinevad, ei saa millimeetri täpsusega fikseerida, mis, kus ja kuidas olema peab. Ruumid on erinevad ja need vajavad vastavalt olukorrale ikkagi individuaalset lähenemist. Seadusi ei saa aga teha, kui need ei kohandu igal pool. Seega jäävad nõuded tihtipeale ümmarguseks,” rääkis ta.

Minev tõi näite, kuidas kirja on saanud, et hoone sissepääsuni peab viima tee, mis on sujuv. Selleks saab kasutada näiteks pandust – kaldteed, mis ühendab eri tasapindadu, sealhulgas ka hoonetesse pääsemiseks. Mida aga detailselt välja ei tooda, on see, kui pikk see tee peaks olema ja kust algama.

“Seda ei saagi teha, sest sissepääsud on erinevad ja asuvad erinevates kohtades. Ma püüan koputada ka ruumiloojate südametele, et see on ikkagi meie vastutus ligipääsetavus tagada. Nõuded ei saa iga sammu ette dikteerida,” lausus ta.

Minev rääkis, et keskkondi luues ja hooneid ehitades on pikk nimekiri, millega tuleb arvestada. “See on tihtipeale linnuke, et kaldtee sai pandud, nüüd on korras, järelikult sobib. Sageli jäävad need lahendused puudulikuks just sellepärast, et ei mõelda läbi või ei osata tähelepanu pöörata, kui hakituks need olukorrad jäävad. Et seda ei juhtuks, tuleks kaasata võimalikult palju eri osapooli,” sõnas ta.

Kui Minev oma magistritööd koostas, soovitas Pimedate Ühingu liige külastada tal Kruiisisadamat.

“Seal on uus taktiilne tee, mis viib peasissepääsuni. Ma olin mõelnud, et nüüd võtan terve päeva ja lähen käin selle kõik läbi. Tuli välja, et taktiilne tee ongi peasissepääsuni ja kogu lugu. Promenaadile ja mujale pime inimene ligi ei pääse. Taktiilne tee viis ka inva-WC-sse, aga mitte tavalisse WC-sse, mis on üsna vastuoluline olukord. Vaegnägijatel ja pimedatel inimestel on tihtipeale invavetsus keerulisem, sest seal on rohkem ruumi, palju rohkem kompimist ja vähem arusaamist, kus mis asub,” selgitas ta.

Oma töös vaatas Minev ka ülekäiguradasid ja ristmikke, mis on olulised iseseisva liikumise jaoks. Hea ülekäigurada peaks olema selline, et iga kord kui jalakäija hakkab ohule lähemale jõudma ehk auto- või rattatee lähedusse, on seal tekstuurne või kontrastne eristav joon, mis annab kohe märku, et niisama edasi minna ei tohiks.

“Peale hoiatuse võiks ka ideaalis olla taktiilne tee, mis juhatab inimese ohutussaareni ja sealt edasi bussipeatuseni või kuhu iganes,” lausus ta.

Minev tõi näite Vabaduse väljakust, kuhu Tallinnas elav inimene aasta jooksul ikka satub. “Seal on väiksed taktiilsed teejupid ristmiku ääres, aga kui jõuad ohutussaarele, siis seal ei ole mitte midagi rohkem. Suundi on ka palju ehk vaata ise, kuidas edasi saad. Kui aga teisele poole jõuad, on seal jälle hoiatav joon. Selliseid näiteid on hästi palju,” sõnas ta.

Viimastel aastatel on linnapilti juurde tulnud rattateid. Need aga ei ole vaegnägija jaoks märgistatud, mis on Minevi hinnangul teinud olukorra vaegnägijate jaoks palju keerulisemaks.

“Kui mõelda ühistranspordi kasutamise peale, mis on vaegnägijatel üks peamisi liikumisviise, siis rattarajad on teinud bussi peale saamise väga segaseks. Kui vaegnägija enne kuulis, kui buss peatusesse jõudis, hakkas ta valmistuma peale minekuks. Nüüd võib vahelt ratas mööda kimada ja juhtuda halb kokkupõrge,” sõnas ta.

Mitte ainult erivajadustega inimestele

Anna Aurelia Minev rõhutas oma töös, et mitmetest lahendustest pole kasu ainult erivajadustega inimestele. Valgusfooriga tähistatud ülekäiguraja ääres heidavad inimesed sageli pilgu telefoni.

“Ma olen korduvalt hakanud tähele panema, kuidas ma reageerin sellele, kui helifoor tööle hakkab ja annab mulle märku, et on aeg üle minna. Ehk me kõik tegelikult kasutame ligipääsetavust seda märkamata. See ei ole vaid ainult kindlate inimeste vajadus,” selgitas ta.

Helifoore ülemäära palju praegu Tallinnas ei ole, isegi mitte Vabaduse väljaku juures. “Seal on väidetavalt olnud probleem sellega, et see võib segada lähedalasuva hotelli külastajate kogemust,” sõnas Minev.

Positiivse poole pealt toob Minev välja selle, et üha enam tuleb juurde häälteavitustega busse ja tramme, mis teatavad, mis liiniga tegu on. “Estonia või Vabaduse väljaku juures sõidab palju liine. Kui inimene hästi ei näe, on võimatu aru saada, mis number buss tuli. Ma tean, et inimesed on lausa oma igapäevase liikumise mõelnud niimoodi ümber, et nad ei peaks nendesse jubedatesse kohtadesse sattuma,” sõnas ta.

Hea näite leiab ka Piritalt, kus bussipeatusest läheb taktiilne tee ülekäiguni, mis moodustab sidusa ja ühendatud trajektoori.

“See võikski olla eesmärk. Kui loome uued bussipeatused, võiks korra läbi vaadata, kuhu võiks siit tee minna ning kas võiks märgistada ära esiukse peatumiskoha,” arutles ta. Peatumiskoht ei pruugi olla alati sada protsenti täpne, aga annab siiski aimduse.

“Me kõik vananeme ja vajame kasutajasõbralikke ruume. Siin on vaja mõtteviisi muuta, et ärme tee neile, vaid teeme meile kõigile häid ruume,” lausus ta.

Minev soovitab inimestel lahtiste silmadega ringi kõndida ning mõelda, kuidas saavad hakkama need, kel on erivajadus. “Kus jookseb taktiilne tee ja kuhu see välja läheb. Kui vaikselt süveneda, siis ilmselt saab aru, et see on ikka täiesti hüplik värk,” sõnas ta.