Visuaalse kommunikatsiooni tudeng Johannes Idasaar on jõudnud oma õpingute lõppfaasi, ees seisab viimane aasta, täis elevust ja tulevikuootusi. Mitmekesise eriala valinud noormees veetis ühe semestri Islandil ning naasis sealt väärtuslike kogemustega. Oma Islandi vahetussemestri õpi- ja elukogemustest räägib ta lähemalt alljärgnevalt.
Tänavu lõpetasin ma oma õpingute kolmanda aasta ja ongi järele jäänud vaid 1 aasta, mis on kohati hirmuäratav, kuid ka põnevust tekitav mõte. Ma valisin oma erialaks EKA-s visuaalse kommunikatsiooni, sest see on iseenesest niivõrd lai, et ükskõik ka mis tulevik toob, on kuskil alati võimalik kooliteel õpitut rakendada.
Kõikidest ainetest siiani on mu isiklikud lemmikud tüpograafia põhised ained. Tüpograafia ja fontide loomine nõuab keskendumist, kuid ka palju loomingulisust. Isiklikult meeldib mulle, kui fondi loomise ülesanne põhineb mõnel kindlal concept´il või firmal, millele font on vaja luua. Küll mu enda mõte siis lendab ja mõtleb välja igast erinevaid variante, kuid tihtipeale 50 protsenti nendest ideedest vastava ülesande jaoks kõlbulikud ei ole. Hetk, mil taban ära selle ühe kindla idee, mis ka päriselt töötab ja annab sõnumi selgelt edasi on hetk, mil ma asun korralikult tööle. Istun tundide kaupa Fontlabis või Glyphsis ja üritan luua siduvust tähtede vahel, et kõik näeks ikka puhas ja ilus välja ka.
Hästi nauditav oli ka fotograafia aine, sest kuigi olen fotograafiaga pikalt tegelenud, ei olnud mul palju stuudio kogemust. Valguste ja värvidega mängimine on meeletult huvitav kui hakata asjale pihta saama. See loob võimalusi luua stseene, mida naturaalses sättes ei ole võimalik luua. Kindlasti on mind palju aidanud ka foto alal eelnevates ainetes õpitud kompositsioonireeglid ja värviteooria, mis on tõstnud mu piltide kvaliteeti kõvasti.
Grafisk hönnun
See kevad oli mul suurepärane võimalus võtta osa Erasmus+ vahetusõpingute programmist ja minna ning teha üks semester Islandi kunstiakadeemias LHI (Listahaskoli Islands). Alguses kandideerisin pool naljaga Islandile, kuid kui tuli päev, mil saadeti e-kiri, et nüüd on aeg ära kinnitada oma tulek, sain aru, et ega mul ei jää midagi muud üle kui öelda „Jah!”. Island iseenesest tundus alati müütiline ja maagiline maa, mis on täis põhjamaist müstikat ning ajalugu, nii et see oli minu jaoks täpselt see õige koht kuhu minna. Õppisin seal graafilise disaini erialal ehk islandi keeli „grafisk hönnun“.
Kui ma jaanuaris lennukiga juba Islandi kohal olin, oli mul mõttes ainult, et kuhu ma küll sattunud olen! Alt vaatasid vastu lumeväljad ja pimedus ning kaasa ei aidanud ka fakt, et sel hetkel oli mul ka palavik.
Peale Reykjaviki jõudmist ekslesin veidike lumi põlvini ringi ja jõudsin lõpuks maja ette, kus ma järgmised 4 ja pool kuud pidin veetma. Kirjutasin tädile, kes oli maja omanik aga ei saanud talt vastust. Mõttes oli ainult hirm, et ehk sain petta ja lisaks deposiidi kaotamisele, olen veel keset talve Islandil ka kodutu! Kuid hirm oli asjata. Viis minutit hiljem tuli maja ette ühe illegaalse pöördega väike maastur, millest astus välja tore daam koos väikese koeraga, kes peaaegu, et prahvatas rõõmust. Ta näitas mulle toa ära ja ütles, et mul on ka 3 korterikaaslast, kellega edaspidi põhiruume jagan.
Korterikaaslateks olid neiud Poolast, Soomest ja Rootsist, kes olid samuti vahetusõpingutel. Saime kiiresti väga hästi läbi ning vahel meeldis neile mind lõbu pärast veidi tögada.
Punane hoiatus
Järgmine päev peale maandumist oli tarvis kooli marssida. See oli tõeline ettevõtmine, sest samal hommikul oli antud punane hoiatus, milles mina ei teadnud muidugi midagi. Tuisk ja Atlandi karm tuul kombineeritud talvise depressiivse pimedusega ei lubanud mul isegi mäest üles kõndida, sest iga kord kui sai 5 meetrit kõnnitud, libistas tuul mu mööda jäist kõnniteed 3 meetrit tagasi. Keset karmi tormi kõndisin palaviku ja vaevustega kooli, mis oma üllatavalt hubase välimusega mõjus ootamatult lohutavana.
Semestri jooksul sain tuttavaks oma uute kursusekaaslastega, kes olid väga sõbralikud ja vastuvõtlikud. Kohati olin alguses nagu huviobjekt, sest nende sõnul ei tule väga keegi Islandile vahetust tegema, mis mind ennast üllatas.
Koolielu ja iseseisvus
Üks ägedamaid aineid, mille raames näituse tegime oli Digital Media, kus pidime looma interaktiivse näituse Islandi rahvusmuuseumile. Esimesed 3 nädalat keskendusime programmi Touchdesigner õppimisele, mis võimalda tuua füüsilised liigutused ekraanile. Järgnevad 4-5 nädalat aga keskendusime projektile endale. Me otsustasime teha interaktiivsenäituse Islandi vanadest ruunidest, kus eesmärk oli luua füüsiline konsool, mille peal olevad ruunid reageeriks puudutusele ja näitaksid neid ruune ekraanil.
Mõte hea, kõik hea, hakkame aga pihta! Viieliikmelise tiimina hakkasime mõtlema viise kuidas asi ellu viia ja sealt läks alguses kõik allamäge. Küll ei töötanud ekraani idee, küll ei töötanud nuppude idee. Peale pikka mõttepausi leidsime ikkagi viisi – ekraani asemel teeme taga valgustusega seina ja nuppude jaoks kasutame Makey Makeyt (selline programmeeritav emaplaat vms).
Viimased 2 päeva enne näituse avamist nägime korralikult vaeva, et asi tööle saada ja päevad venisid pea 12 tunni pikkuseks. Ühe käega programmeerisin, teise käega ühendasin juhtmeid. Kuid kogu stress tasus end ära lõpuks. Näitus sai valmis ja projekt oli edukas. Tagasiside oli hea ja eesmärk sai täidetud.
Teine suur aine oli tüpograafia aine, kus esimesel nädalal viidi meid Islandi peaaegu, et kõige põhjapoolsemasse linna (loe külla) nimega Husavik. Seal oli selline koht nagu FabLab, mis oli täis igasugu sõgedat tehnikat, millest enamikust ma isegi lõpuks aru ei saanudki. Nädala jooksul oli vaja luua modulaarne ja füüsiline stencil, mis hiljem tuli seinale maalida. See muidugi oli noortele tudengitele teisejärguline, sest meid topiti ühte majja terveks nädalaks, mis oli nagu jumala poolt antud ideaalne ettekääne, et nautida seltskonda, mängida lauamänge ja kümmelda laguunis. Ja seda ma ka tegime. Töö sai muidugi ka tehtud. FabLabist anti meile tasuta pääsmed ühte laguuni nimega GeoSea, mis oli sõna otseses mõttes unelm – istusin kuumas basseinis vaade Arktika ja mäestike poole.
Tagasi Reykjavikis anti meile ülesanne luua font vabalt valitud firmale. Mina valisin selleks õudsa rebrändinguga Jaguari. Viis nädalat vaeva ja lõpuks sai kogu font valmis, kuigi nikerdada jäi veelgi.
Semestrile tõmbasime joone alla kunstitudengite seas populaarses baaris Röntgen, kust edasi jäi üle vaid kõigiga hüvasti jätta ja lennata tagasi Maarjamaale.
