EKA tekstiili osakonna vilistlased näitusel Poolas

12.10 2025 avati Łódźi Linnagaleriis rahvusvaheline noore tekstiilikunsti näitus, triennaal YTAT (Young Textile Art Triennial). 

Näitus toimub viiendat korda ja on osa 18. Lodži rahvusvahelise tekstiili triennaali programmist. Tudengite näitusel osaleb 27 kõrgkooli, neist 7 Poolast. Igast koolist oli oodatud üks osaleja tekstiilikunsti ja üks tekstiilidisaini kategoorias.

EKA tekstiili osakonda esindavad Kassandra Laur (BA 2025) kunsti kategoorias ja Kristina Oja ( BA 2024) tekstiilidisaini kategoorias.

Kassandra Laur

Installatsioon Kodumaa/ Installation Motherland

Installatsioon põimib kokku erinevaid lugusid Oskar Looritsa raamatust “Eesti rahvausundi maailmavaade” ning minu enda lapsepõlvemälestusi. Nende jutustuste põhjal lõin ruumi, mis tundus kodusena, kasutades selleks looduse poolt pakutud materjale. Mäletan, kuidas mu vanaema alati hoiatas mind – ära jää magama keset sookailu välja, muidu ei pruugi sa enam kunagi ärgata. Loorits kirjutab oma raamatus samuti vaimudest, kes kaitsevad metsa pahatahtlike inimeste eest, ilmutades end huntide, madude või teiste loomadena. On ka lugu sellest, kuidas ketramiseks saab jõudu ammutada Ööemalt, kui kuuled öösel öömardikate praksumist.

Kristina Oja

Ma olin kadunud/ I was lost

Uurides oma perekonda ja nende lugusid, jutustan oma kollektsiooni kaudu eneseavastamise teekonda. Kudumismasin on tööriist, mis aitab mul väljendada emotsioone, isegi kui mälestused on hääbumas. Kudumismasin võib olla tujukas – mõnikord ei meeldi talle teatud lõng või ta jätab silmuseid vahele. Sellega tegelemine nõuab kannatlikkust. Selle tundmaõppimine võtab aega. Selle protsessi käigus saan selgemalt aru, kuidas ühenduse puudumine vanavanematega on mõjutanud minu kujunemist naiseks ja disaineriks.

Kas seda tunnet, mis tekib teadmisest, et ma ei ole kunagi oma vanavanemaid kohanud, võib nimetada leinaks? Erinevate kudumistehnikate kaudu uurin neid tundeid, mis minus vanavanemate peale mõeldes esile tulevad: lihtsad ja tagasihoidlikud koed muutuvad uueks kihiks, kui neid kanda. Mängulised koed on inspireeritud fotodest, mis on jäädvustanud kadunud hingi ootamatutes, rõõmsates hetkedes. See on minu isiklik lugu, mis näitab, kuidas olen aastate jooksul püüdnud paikata enda sees olevat tühimikku. Kas seda saab nimetada leinaks, kui ma pole neid inimesi kunagi kohanud?

See kollektsioon on minu viis väljendamiseks, kui sõnadest jääb väheks.

Näitus on avatud 31. detsembrini 2025 Łódźi Linnagaleriis.

Lähemalt: https://ytat.asp.lodz.pl/