Sirja-Liisa Eelma doktoritöö kaitsmine

Sirja-Liisa Eelma doktoritöö kaitsmine
Asukoht:
EKA, A101
Algus k.p.:
18.12.2026
Algusaeg:
10:00
Lõpp k.p.:
18.12.2026

18. detsembril 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Sirja-Liisa Eelma doktoritööd “Maalikunsti Indra võrk: kordused, erinevused ja peegeldused” (“Indra’s Net of Painting: Repetitions, Differences and Reflections”). Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101. Kaitsmine toimub inglise keeles. Kaitsmist kantakse üle EKA TVs.

Doktoritöö juhendaja:
Alari Allik, PhD (Tallinna Ülikool)
Eelretsensendid:
Elnara Taidre, PhD (Eesti Kunstimuuseum); Liina Keevallik, PhD
Oponent: Elnara Taidre, PhD (Eesti Kunstimuuseum
Kaitsmiskomisjon: Jaana Päeva, PhD (kaitsmiskomisjoni esimees), prof Linda Kaljundi; Taaniel Raudsepp; prof Ülo Pikkov; prof Indrek Ibrus (Tallinna Ülikool); Liina Unt, PhD (Tartu Ülikool).

Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Töö lühitutvustus
Olen maalikunstnik ja loovuurija, kelle loomingut on paarkümmend aastat suunanud tõmme visuaalse nappuse, korduse ja tühjuse poole. Doktoritöö lähtub pingest kahe püüdluse vahel: soovist jõuda tühjuseni ning vajadusest tegeleda maaliga kui materjalikeskse ja pildipõhise kunstiliigiga. Ajal, mil meid ümbritseb piltide küllus ja nende kiire vaheldumine, küsin, kuidas suhestub sellega aeglane ja korduvatele tegevustele toetuv maalikunst.

Uurimus on autoetnograafiline: olen ühtaegu uurija ja uuritav. Töö aluseks on kolm näituseprojekti: maaliseeria „Kirjutada oma / sinu nime“ näitusel „Korduvad mustrid“ ja videojutustus „Postkaart viies pildis“ (2020 – 2021); näitus „Must peegel“ (2022); ning isikunäitus „Peegelduste pealispind“ (2023). Analüüsis toetun nende valmimise ajal peetud maalipäevikutele, võttes raamistikuks Gilles Deleuze’i ajasünteesi käsitluse. Selle abil näitan, et maaliprotsessis kihistub aeg kolmel viisil: igapäevaste rütmide ja korduvate tegevustena, maalimise käigus esile kerkivate mälupiltidena ning püüdlusena tühjuse ja igaviku poole, mis osutub võimatuks ülesandeks. Deleuze’i ajakäsitlust seon François Jullien’i mageduse esteetikaga ja budistliku Indra võrgu kujundiga, mis kirjeldab läbistuvat aegruumi, kus iga sõlmpunkt peegeldab kõiki teisi.

Loovuurimuse kontekstis on tegu esimese katsega rakendada Deleuze’i ajakäsitlust sellisel viisil maalipraktika mõtestamiseks. Töö näitab, kuidas kirjutamine võib toimida kunstniku uurimisvahendina: tekstis astuvad dialoogi pildi-mina, päeviku-mina ja arutlus-mina, avades sama kogemust kolmest vaatenurgast.

Töö peamine järeldus on, et maalipinna näiline tühjus on tegelikult ometi „täis“: isegi lihtsa kujundi justkui mehaanilise kordamise puhul on iga motiiv unikaalne, sest selles peituvad mälu, kehaliste rütmide ja vahel isegi igavikuliste taotluste kihid, mis avanevad üksnes praktika kaudu. Uurimus võimaldab näidata, kuidas sõnaline ja pildiline mõtlemine töötavad loomeprotsessis paralleelselt ja peegeldavad teineteist. Maalimise käigus tõusid esile metafoorid „karussell“, „peegel“ ja „elevandiluust torn“, mis kirjeldavad vastavalt pika maalimisprotsessi korduvaid tegevusi, maali kui pinda ja kunstniku tööruumi.

Väljaspool minu loomingut pakub doktoritöö kolme laadi uut teadmist. Esiteks esitab see mudeli, mille abil kunstnikud ja kunstitudengid saavad analüüsida oma loomeprotsessi ajalisi kihte: varasemaid teadmisi (mälu), harjumuslikku olevikku ja tulevikku suunatud taotlust. Teiseks pakub töö välja kaasaegse maalikunsti kirjeldamise mõistestiku, mis läheb sügavamale lääne mõtteloole omastest binaarsetest vastandustest (täis – tühi, pinnapealne – sügav). Mõisted nagu hierarhiavaba kompositsioon, ajaline ja pildiline vahepealsus, vaibuvad värvitoonid, värvi- ja kujundieelsus võimaldavad rääkida vähesusele keskenduvast maalist nii, et tähelepanu all on ka teose maalimise ja vaatajana kogemise protsess, kehalised ja aistingulised aspektid. Kolmandaks sõnastab uurimus maali kui aeglase ja materiaalse meediumi rolli pildiküllastunud ajastul.

Abi ja otsing