Rubriik: Doktorikool

Kolmapäeval, 26. augustil kell 15.00-16.30 toimub kunsti ja disaini doktorant-nooremteaduri Vitali Valtaneni esimese juhtumiuuringu „Liikidevahelise disaini pedagoogiline eksperiment” avalik eelretsenseerimine EKA ruumis A502 ja zoomis (Meeting ID: 644 8482 7067, Passcode: 484233).

Eelretsensendid on dr Svenja Keune (Boråsi Ülikool, Rootsi) ja Sergio Dávila (Universidad Autónoma Metropolitana, Mehhiko / EKA).
Doktoritöö juhendajad on dr Kristi Kuusk (EKA) ja dr Kadri Aavik (Tallinna Ülikool).

Juhtumiuuring on osa loovuurimuslikust doktoritööst „Linnaruumide ümbermõtestamine mitmeliigiliseks kooseksisteerimiseks: disainimetodoloogiad, mis tunnustavad mitte-inimloomade agentsust”. Uuring kirjeldab, kuidas varem inimkeskselt üles ehitatud kohustuslik bakalaureuseaine kujundati ümber liikidevahelise disaini kursuseks. Juhtumiuuring dokumenteerib kursuse jaoks arendatud meetodid ja nende toimimise õppetöös.

Liikidevaheline disain on inimülese disaini (more-than-human design) alamsuund, mis keskendub mitte-inimloomadele. See tähendab disaini, mis arvestab peale inimese ka teiste liikidega: nende vajaduste, iseväärtusega ja sellega, et meil on ühine elupaik. Kursuse lähtekoht on eetiline: disain ei ole väärtusvaba tegevus ning juba disainihariduses kujuneb suuresti see, keda hakatakse pidama kasutajaks ja keda käsitatakse pelgalt keskkonna osana. Euroopas õpetatakse seda valdkonda peamiselt magistri- ja doktoritasemel, kohustusliku bakalaureuseainena on see haruldus. Üks eksperimendi küsimustest ongi, kas selline mõtteviis peaks kuuluma juba disaineri esimesse väljaõppesse.

Üritus on avalik ja toimub inglise keeles.

21. augustil kell 13.00-14.30 toimub muinsuskaitse ja konserveerimise doktorandi Triin Reidla doktoritööga seotud näituseprojekti eelretsenseerimine Eesti Arhitektuurimuuseumi esimesel korrusel (Ahtri 2).

Doktoritöö juhendajad on Ingrid Ruudi, PhD (EKA) ja Maris Mändel, PhD (EKA).
Doktoritöö näituseprojekti retsensendid on prof Andres Kurg (EKA) ja Jutta Tynkkunen, PhD (Helsinki arhitektuuri- ja disainimuuseum).
Üritus toimub inglise keeles.
Soovitatav on enne eelretsenseerimise üritust näitust iseseisvalt külastada, et arutelu oleks lihtsam jälgida.

Praktikapõhise doktoritöö teine projekt, näitus “Arhitekt Miia Masso. Viies vaatuses” põhineb arhitekti isikuarhiivil, tuues eksponeerimisele üle 50 aasta tegutsenud arhitekti loomingut. Viite peatükki jagunenud näitus tutvustab Masso loomingut nii nõukogude kui ka taasiseseisvunud Eesti perioodist. Näitusel saab näha mõlemale ajastule omaseid projekte: kortermaju, suvilaid, individuaalelamuid, avalikke hooneid, planeeringuid ja ärikeskusi. Isikuarhiivist on välja toodud hulk omapäraseid originaale, aga ka koopiaid, mida arhitekt on pidanud oma portfoolio oluliseks osaks.

Näitus on avatud kuni 23.08.

14. augustil kell 13.00-14.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Sonya Isupova esimese isikunäituse “Vesi, enamasti jõe kujul” avalik eelretsenseerimine EKA galeriis ja zoomis (Meeting ID: 664 5412 1094, Passcode: 028984)

Näituse eelretsensendid on Raivo Kelomees (PhD, EKA) ja prof Madina Tlostanova (Linköpingi Ülikool, Rootsi).

Doktoritöö juhendajad on Epp Annus, PhD ja Varvara Guljajeva, PhD.

Näitus “Vesi, enamasti jõe kujul” vaatleb taristut, kujundab tajusid ja talletab muutusi. Jõgi eksisteerib ühtaegu piirina, kaitsemehhanismina ning nii elu kui ka surma allikana. Vesi võib saada ressursiks, relvaks või mälestusmärgiks. Näitus uurib Nõukogude taristuprojekte ja nende kujutamisviise, keskendudes Lõuna-Ukrainas Dnipro jõele rajatud hüdroelektrijaamadele, eeskätt Kahhovka ja Dnipro hüdroelektrijaamadele. Filmi, arhiiviuurimuse ja meediainstallatsiooni kaudu vaatleb Isupova, kuidas need projektid kujundasid ümber nii maastiku kui ka kollektiivse mälu.

Näitus on osa autori doktoritööst, mis käsitleb koloniaalse taristu mõju maastikule.

Näituse keskmes on esseefilm „Vesi, enamasti jõe kujul“, mis toimib visuaalse kaardina mäletatavast maastikust, mida enam ei ole.

22. juunil kell 11.00–12.30 (EEST) toimub veebis Zoomi vahendusel kunsti ja disaini doktorandi Zaur Babayevi esimese juhtumiuuringu „More Than Talking Heads: How Clinical Psychologists’ Bodily, Sensory, and Spatial Practices Can Inform Teletherapy Design” avalik eelretsensioon.

Juhtumiuuring on osa Zauri praktikapõhisest doktoritööst, mis uurib, kuidas psühhoteraapia kehaline, sensoorne ja ruumiline praktika saab toetada empaatilisemate digitaalsete teraapiakeskkondade kujundamist. Tuginedes kliiniliste psühholoogidega tehtud intervjuudele, kehakaardistamisele ja ruumilisele kaardistamisele, vaatleb uuring, kuidas praktikute kehaline ja ruumiline teadmine läheb videokõnepõhises teraapias kaduma või teiseneb ning mida see teleteraapia kujundamise jaoks tähendab.

Retsensendid: Ana Correia de Barros (Fraunhofer Portugal AICOS, Portugal) ja Claudia Núñez Pacheco (Malmö Ülikool, Rootsi)

Juhendajad: dr Kristi Kuusk ja dr Nesli Hazal Oktay (EKA)

Zoomi link (Meeting ID: 621 3833 6922, Passcode: 203268)

Üritus on avalik ja toimub inglise keeles. Kõik on oodatud.

16. juunil 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Katrin Kabun doktoritööd “Lambavilla rehabiliteerimine: arhailise materjali rakendamine kaasaegse disaini kontekstis”.

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 12.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101. Kaitsmist on võimalik jälgida ka online EKA TV vahendusel.

Doktoritöö juhendajad: prof Jüri Kermik ja prof Andres Krumme (Tallinna Tehnikaülikool)
Eelretsensendid: prof Kärt Ojavee (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Natalja Savest (Tallinna Tehnikaülikool)
Oponent: dr Tüüne-Kristin Vaikla (RMIT Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Doktoritöö “Lambavilla rehabiliteerimine: arhailise materjali rakendamine kaasaegse disaini kontekstis” on praktikapõhine loovuurimus, mis lähtub paradoksaalsest olukorrast: ühelt poolt on lambavill arhailine, läbi ajaloo kõrgelt hinnatud materjal ja teiselt poolt on see väärtuslik, taastuv ressurss ometi alakasutuses. Väitekiri püstitab küsimuse lambavillast kui kaasaegse elukeskkonna disainimise vahendist, otsides võimalusi selle funktsionaalsete, esteetiliste ja ka emotsionaalsete väärtuste (taas)avastamiseks, rakendamiseks ning aktuaalsena hoidmiseks.

Lambad on läbi ajaloo olnud inimtsivilisatsiooni oluline osa: nende kodustamine ja neilt saadav vill pole mõjutanud vaid inimese igapäevast eluolu, vaid ka majandust, kultuuri ja ökoloogiat laiemas tähenduses. Inimese ja lammaste suhet võib pidada sümbiootiliseks ja dünaamiliseks – see on olnud tihe, vastastikku kasulik ja ühiskonna arengule kaasaaitav.

20. sajandi keskel kasutusele võetud süntees- ja tehiskiud on aga lambavilla kasutust tunduvalt vähendanud. Villast on saanud pigem lihatootmise kaasprodukt, 3.kategooria loomne jääde, millest püütakse võimalikult odavalt vabaneda, seda isegi põletades või maha mattes. Siiski pole villa olemus ajas muutunud. Vastupidi, villakiu äärmiselt keerukas morfoloogiline struktuur ja keemiline koostis moodustavad koosluse, mis annab aluse käsitleda villa looduslikult kõrgtehnoloogilise kiuna.

Doktoritöös on püütud seda inimese ja lamba vastastikust suhet läbivalt nähtaval hoida: andes kõigepealt ülevaate lambavilla kui materjali ajaloolisest kasutusest, kantakse see küsimus üle kaasaegse disaini konteksti. Keskseks eesmärgiks oli välja selgitada ja kaardistada lambavilla need teaduslikult tõestatud omadused, millele toetudes saab leida uudseid, traditsioonilisest kasutusväljast erinevaid ja tänase päeva ühiskonna vajadusi täiendavaid rakendusvaldkondi. Laiem eesmärk on seeläbi peatada hinnalise bioressursi otsene hävitamine ning aidata kaasa lambavilla ajaloolis-emotsionaalse ja ka majandusliku väärtuse taastamisele.

Olete oodatud kaitsmist kuulama!

Karolin Poska kohaspetsiifilise lavastuse „Krutski“ / “Spatial Mischief” eelretsenseerimine toimub 19. mail kell 10.30-12.00 Eesti Kunstiakadeemia Valges majas, ruumis V-308.
Eelretsensendid on prof Annette Arlander (Uniarts Helsingi) ja Rasmus Jensen (EMTA)
Doktoritöö juhendaja on: Liina Unt, PhD (Tartu Ülikool)

„Krutski“ on osa Karolin Poska loovuurimuslikust doktoritööst, mis keskendub fragmenteerimise kasutamisele kohaspetsiifilise lavastuse loomisel. Loovtöös uurib Poska, kuidas autoetnograafiliste lugude, performatiivsete tegevuste ja publiku osaluse kaudu on võimalik nihestada ja ümber mõtestada sadamaterminali harjumuspäraseid protsesse ja ruumikogemust. Lavastus toimub Tallinna D-terminalis — ruumis, mis toimib samaaegselt nii transiidikoridori kui ka emotsionaalselt laetud kohtumispaigana.

Uurimistöö käigus on Poska kasutanud kehastumist, rollimängu ja etnograafilist vaatlust, et suhestuda sadamaga kui pidevas muutumises oleva süsteemiga. Lavastus „Krutski“ lähtub sadama rütmidest, saabumistest, ootamisest ja lahkumistest, tuues esile ruumis peituvad isiklikud, sotsiaalsed ja performatiivsed kihistused.

Etenduse info ja piletid: https://fienta.com/et/o/6157

“Krutski”

Pärast põhjalikku kaalumist tegin 9. veebruaril 2026 oma esimese sammu investorina ning soetasin AS Tallinna Sadama aktsiaid. Hoian osakutel silma peal. Silitan seinaplaate, ootan ootesaalis, ahvatlen sujuvust, väldin kajakate kaja ja unistan reisinärvist.

Ootan sind Tallinna Sadama D-terminali sissepääsu juures.

Pilet ja lisainfo: https://fienta.com/et/o/6157

Etendused toimuvad siseruumis. Etendused on eesti keeles va 15. ja 18. Mail

Etendaja: Karolin Poska

Krutski konsultant: Maike Lond

Aitäh: Liina Unt, Theodore Parker, Tallinna Sadam, Kristi Martson, Tallink, Kohvik Sillake, Moonika Maidre, Ahto ja Piia Haab

7. mail kell 12.30-14.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Mariliis Siigarti esimese doktoriprojekti eelretsenseerimine EKA materjalilaboris, Valge maja ruum 003 (Kotzebue 10).

Doktoritöö juhendajad on Kärt Ojavee, PhD (EKA) ja Grete Arro, PhD (Tallinna Ülikool)
Projekti retsensendid on Katrin Männik, PhD (TLÜ) ja Helen Orav-Kotta, PhD (TÜ)

Põisadru metamorfoos on Mariliis Siigarti loovuurimusliku doktoritöö „Eksperimentaalsete biokomposiitide arendamine ja rakendamine jätkusuutlikus disainis ja tarbijateadlikkuse tõstmine hariduse kaudu“ esimene retsenseeritav loomeprojekt.

Töö keskmes on praktiline juhtum, milles käsitletakse vetikapõhiste biomaterjalide loomist iteratiivse kujunemisprotsessina, milles koostisainete, protseduuride, tingimuste ja kasutuseesmärgiga seotud valikud mõjutavad loodava biomaterjali omadusi, kasutusvõimalusi ja tähendust. Juhtum loob aluse edasiseks uurimistööks, mille eesmärk on arendada materjaliloome analüütilist käsitlust ning kujundada selle põhjal didaktilisi ja metoodilisi lahendusi, mille kaudu saab biomaterjalide loomist ja mõtestamist rakendada nii põhihariduse tehnoloogiaõpetuses kui ka laiemalt disaini- ja hariduskontekstis.

18. mail 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Taavet Jansen doktoritööd „Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“ („Disembodied Presence: A Conceptual and Practical Mapping of Streamed Theatre“). Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101. Kaitsmist kantakse üle EKA TVs.

Doktoritöö juhendaja:
dr Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid:
dr Ott Karulin (Tartu Ülikool)
dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia)
Oponent: dr Ott Karulin (Tartu Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Teater on kaua toiminud kunstipraktikana, mille aluseks on kehade kohtumine samas ruumis. Kaasaegne kultuur ei piirdu enam füüsiliste kohtumistega, vaid ajab oma siirdeid kõikjale, kasutades selleks digitaalseid vahendeid ja virtuaalseid ruume. Suur osa meie suhtlusest, tööst ja eneseväljendusest toimub digitaalselt, vahendatult, ekraanide kaudu. Sellises olukorras on tekkinud küsimus: milliseid uusi vorme, ruume ja kogemusi saab teater endale digitaalses sfääris luua?

Käesoleva doktoritöö keskmes on voogteater, etenduskunsti vorm, kus kohalolu, ruum ja vaatajate osalus toimivad teistsugustel alustel kui tavateatris. Voogteater asetub teatri, filmi, veebikeskkondade ja interaktiivse meedia kokkupuutepunkti ja selle lähtekohaks on reaalajas toimuv sündmus, milles esinejad ja vaatajad jagavad ühist aega, kuid mitte ühist ruumi.

Kuidas luua kogemust, mis ei mõju pelgalt ülekandena, vaid kunstilise kohtumisena? Milliseid võimalusi pakuvad tehnoloogia, dramaturgia ja vaataja aktiivne osalus? Ning mida see kõik tähendab teatri jaoks laiemalt, ajal, mil kunst peab üha enam suhestuma digitaalse keskkonna pakutavate võimalustega?

Autor kasutab nende küsimuste avamiseks praktikast juhitud uurimismeetodit toetudes kolmele kunstilisele eksperimendile – „Hundid“, „Memento“ ja „Inimeses hoitud“ kaardistab voogteatri toimimisviise, vaatajate osalusvõimalusi ja kombib voogteatri piire. Nende kolme projekti kaudu liigub ta videoülekandest interaktiivsete hübriidruumideni jälgides, kuidas muutub etendaja roll, vaataja positsioon, ruumikogemus ja osalejate arusaam kohalolust.

„Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“ käsitleb voogteatrit mitte kõrvalise nähtuse, vaid võimaliku uue teatrivormina. See doktoritöö pakub nii mõistelise kui praktilise kaardistuse alast, kus teater otsib endale uusi eluvorme digitaalsetes ruumides ning katsetab, kuidas jääda elusaks maailmas, mis on üha enam korraga nii materiaalne kui digitaalne.

Reedel, 17. aprillil kell 11.30-13.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Maria Eriksoni näituse  “Haavatav jäljend“ eelretsenseerimine EKA graafika töökojas B409 ja zoomis (Meeting ID: 679 0217 2738
Passcode: 155386). Sündmus toimub inglise keeles.
Näitus on osa Eriksoni praktikapõhisest loomeuurimusest „Matriits, jälg ja feministlikud võimalused: graafika kui materjalikeskne praktika ja kehastunud teadmise ruum“.

Eelretsensendid: dr Daina Pupkevičiūtė (Leedu) ja Sveta Grigorjeva
Doktoritöö juhendajad: dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool) ja Jaana Kokko (PhD kandidaat Aalto Ülikool, Helsingi)

“Iga süda on murtud!” kirjutab Rick Dolphijn, käsitledes haava mitte kui ravitavat nähtust, vaid elus olemise seisundit. Maria Eriksoni esimene loomeprojekt „Haavatav jäljend“ uurib haava mõistet läbi trükiprotsesside, luues seoseid naise keha ja geoloogilise vastupidavuse vahel matriksiaalse ruumi kontekstis.

Keskendudes naiskogemusele ja üldinimlikule seisundile, uurib Erikson inim- ja mitteinimkehade vahel tekkivaid kontaktide jadu ning materiaalsust läbi graafika metodoloogia ja kunstitegemise protsesside. Töötades graafika, skulptuuri ja installatsiooni piirialadel, vaatleb ta materjalide omatahte ja kehalisuse kaudu tekkiva teadmise vorme. Kivi, kummiarabik ja marliriie ei ole enam üksnes tööriistad, vaid tähenduse kandjad, väljendamaks jälje jätmise, surve ja eraldumise protsesse.

„Haavatav jäljend“ on Maria Eriksoni ja Mari Männa duo-näitus, mille kuraator on Madli Ljutjuk (Tallinna Kunstihoone). Näitus on avatud Tallinna Linnagaleriis 12. aprillini 2026.