Rubriik: Erialad

20. septembril kell 12.30–14.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Joanna Kalmu esimese  doktoriprojekti “Kohtkeha. Kehaks olemise ruum” avalik retsenseerimine Tallinna Kunstihoone galeriis. 

Doktoritöö juhendaja on dr Liina Unt (Tartu Ülikool).
Projekti retsensendid on prof Leena Rouhianen (University of the Arts Helsinki) ja Madli Teller.

“Kohtkeha. Kehaks olemise ruum” on avatud  17.–21. september kell 15.00–20.00 Tallinna Kunstihoone Galeriis, sisenemine ja väljumine vastavalt soovile.

See on üks ruum, kus kohtuvad neli inimest selleks, et olla keha. Tingimusteta, teadmata, mida kehaksolemise praktika lõpuni hõlmab. Nad sisenevad, et maanduda endasse (kus nad enne olid?), et tajuda oma siseruume. See on surveta keskkond, kus kehas liigselt tihenenud ja kiirenenud saab leida oma voolamise orgaanilisuse. Keha on kogemus. Keha on elamine…elamus. Siin juhindutakse oma elava mateeria dünaamilisest kulgemisest, soovidest ja vajadustest – kehaksolemine on hetkes ilmnev muutliku meelestatusega partituur. Keha loob ja hoiab ruumi. Kogemine loob välja, mis täidab hõreda ruumi täidlase meelestatusega, millesse siseneda, millega ühineda.

See on üks ruum, kuhu oled oodatud olema keha.

Osalemise modaalsus on paindlik – olla saab vaataja, tunnistaja, koosolija, kaasatundja, enesekogeja, omaette olija. Kohtkeha ruumi hoiavad tantsukunstnikud Joanna Kalm, Laura Kvelstein, Nele Suisalu ja Tatjana Romanova. Nad on kohtunud alates 2022. aasta sügisest, hajusalt ning periooditi intensiivselt. Kohtkeha on peaaegu nähtamatult ajas kujunenud praktika ja/või laiendatud lavastus ja/või kehapõhise mõtestamise generaator.

Kohtkeha on Joanna Kalmu Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuri 1. loovuurimuslik projekt. Joanna uurimus tegeleb tajuharidusega somaatilise liikumise ja loominguliste tööde kontekstis. Doktoriõppe peamine fookus on jälgida, milline on keha võimalikud olemis- ja väljendusviisid, kui lubada tundlikku enesekuulamist ja enesest lähtumist. Samaaegselt huvitab Joannat somaatilise praktika ja teoste mõju sellele, kuidas kehad antud raamistikes kujunevad – aineliselt lõdvestuvad, end hoiavad, muunduvad. Ta küsib: Millist enese materialiseerimist, mõtestatust ja väärtusbaasi loob somaatiline lähenemine?
Joanna on jätkuvalt huvitatud agentsuse detsentraliseerimisest ja jagamisest paljude osiste vahel, lähtudes küsimusest: Keda ja mida peame meelestatuks, teadlikuks, iseliikuvaks? Teda paelub meelestatuse ja kogemuslikkuse nihutamine väljapoole närvisüsteemi, kõikidesse keha kudedesse ning uurib oma praktikas, kuidas kehalise teadlikkuse laiendamine mõjutab, mis osa meist “kaasa mõtleb, liigub ja räägib”. Viimast võibki nimetada taju harimiseks, mis on alati seotud liikumise, suhestumise ning osalusega eneses ja maailmas – põhineb praktikal.

Tänan dialoogipartnereid ja toetajaid tänu kellele projekt realiseerub:
imelised kaaskehastujad, Liina Unt – minu juhendaja, Kai Valtna – loovprojekti konsultant, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Kunstihoone. Aitäh!

19. septembril kell 11.30 toimub Eesti Kunstiakadeemia ja Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse korraldatud uuringu “Tekstiili ringlussevõtu tehnoloogiate uuring ja analüüs” tulemuste tutvustus.

Kohtade arv on piiratud, seega palume kohapeal osalejatel registreeruda hiljemalt 13. septembriks ja veebis osalejatel hiljemalt 17. septembriks. Veebis osalemise link saadetakse vaid registreerunud osalejatele.

Rohkem infot ja registreerimine üritusele siit. 

Paul Ranniku näitus “Anorgaaniline elu” Jakobi Galeriis 4.-26.09 

4. septembril kell 18.00 avaneb noore graafiku Raul Ranniku näituse “Anorgaaniline elu”.

Näitus keskendub sellele, kuidas erinevad materjalid, nagu vesi, kivid ja süsi, võivad olla sama keerukad ja elusana tajutavad kui taimed ja loomad. Näitus kutsub vaatajat mõtlema, et inimesed ei ole muutuste ainus jõud ning et ka teised eluvormid ja materjalid mängivad olulist rolli. Näitusel kasutatud monotrüki meetod rõhutab nende materjalide elavat olemust ja keerulist käitumist.

Paul Rannik (s 1998) õpib Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja on täiendanud end Emily Carr University of Art + Design’is Kanadas. Praegu töötab ta EKAs graafikatöökojas meistrina.

Olete oodatud avamisele (4.09) ja vestlusõhtule kunstnikuga (9.09).

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus Jakobi Galeriis on avatud 4.- 26. september, teisipäevast reedeni kell 13.00–18.00

AMFIIBNE SEIS(UND)
13.09.–13.10.2024
Avamine: 12.09.2024 kell 18.00

Osalevad kunstnikud: Ida Montgomery Emblemsvåg (NO), Othelie Farstad (NO), Birk André Fredhjem (NO), Dan Grönlund (SE/NO), Sara Marie Hødnebø (NO), Oskar Jensen (NO), Maria Izabella Lehtsaar (EE), Signe Fuglesteg Luksengard (NO), Vilma Lundholm (SE/NO), Rajat Mondal (IN/NO), Triin Mänd (EE), Marten Prei (EE), Sandra Puusepp (EE), Paul Rannik (EE/DE), Elise Marie Skaug (NO), Mathilda Skoglund (SE/NO), Kristian Trana (NO), Nora Hultén Törnerud (SE/NO)

Kuraator: Maria Erikson
Näituse kujundus: Maria Erikson, Paul Rannik
Graafiline disain: Mirjam Varik
Tõlkijad, toimetajad: Maria Erikson, Liina Siib

Rahvusvaheline näitus „Amfiibne seis(und)“ uurib kunstiteoste ja nende loodud diskursuste vahelisi seoseid. Idee püstitus lähtub Per Nilssoni filosoofilisest esseest „Amphibian Stand“. Näitus uurib kehade, looduse ja animismi vahelisi suhteid ning vaatleb kunstipraktikaid, mille puhul rakendatakse materiaalsele objektile (näiteks koormarihm, vaskplaat, kangatükk, savi jms) kunstniku arusaama selle materjali kohta, et muuta objekti tavapärast diskursust ja saada uusi teadmisi. Näitusel esindatud töömeetodid – graafika, joonistus, tekstiil, keraamika jne – põhinevad puudutusel ja haptilisusel ning võimele lugeda pinnatekstuure. Oma loomingus aktiveerivad kunstnikud materjalide väge žestide ja hoolitsuse kaudu.

Näitusel osalevad kunstnikud jagavad posthumanistlikku multidistsiplinaarset lähenemist, rakendades ühe meediumi loogikat teisele meediumile. Sellest protsessist võib rääkida kui intra-aktsioonist, mida uusmaterialismi uurija Karen Barad kasutab „interaktsiooni“ mõiste asemel. Baradi sõnul toimub interaktsioon eelnevalt loodud kehade vahel, mis seejärel osalevad omavahelises tegevuses, samas kui intra-aktsioon suurendab põimumist. Näitus „Amfiibne seis(und)“ vaatleb tegija ja kunstiobjekti vaheliste kehaliste suhete kogumeid, mis on olemuslikult põimunud diskursuse kaudu, mida ajendab intra-aktsioon.

Näitus on valminud Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna ning Oslo Riikliku Kunstiakadeemia (KHiO) graafika ja joonistamise õppesuuna koostööna. Näituse eesmärk on edendada Baltikumi ja Põhjamaade kaasaegset graafikat laiendatud väljal, sealhulgas koostööd ja vahetust osalevate kunstnike vahel. Kuus KHiO tudengit viibivad nädala vältel Eestis, osalemaks näituse ülespanekul ja avamisel.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, KUNO ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda

ENKKL-i „Viimane preemia“
EKA Väligaleriis 29.08.–08.12.2024
Avatud ööpäevaringselt, tasuta
Avamine: 29.08.24 kell 18

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) legendaarne Nädalapreemia saab EKA Väligaleriis oma sümboolse lõpu. Muhu suvekoolis valminud grupiteos kutsub kõiki külastajaid ja ka lihtsalt möödakäijaid kätt külge panema. Nüüd on Sinulgi võimalus olla osa Eesti kunstimaastikust. Sina võid olla järgmine staarkunstnik! Koos on soojem. Koos on parem.

Osalevad kunstnikud: Kärt Heinvere, Irma Holm, Erik Hõim, Kadri Joala, Liisa-Lota Jõeleht, Saara Liis Jõerand, Loora Kaubi, Kärt Koppel, Nele Kurvits, Katariin Mudist, Marto Mägi, Eke Ao Nettan, Sandra Puusepp, Kertu Rannula, Johanna Reinvald, Mia Maria Rohumaa, Raahel Rüütel, Inessa Saarits, Lisette Sivard, Sonja Sutt, Rebeca Žukovitš, Aimur Takk, Annabel Tanila, Margaret Tilk, Elo Vahtrik, Mattias Veller

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

Aed kui paljuperspektiiviline loov keskkond

25. augustil kell 17.00–20.00 toimub Jane Remmi loovuurimusliku projekti “Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” näituse avamise retk.
Näitus on avatud retkede ajal, mis toimuvad 25. augustil, 15. ja 22. septembril ning 4. oktoobril, Mähkli bussipeatusest.

“Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” mõtestab aeda ja metsa kui paljuperspektiivilist loovat keskkonda. Laiendades Joseph Beuysi sotsiaalse skulptuuri mõistet paljuliigilisse konteksti, uurib Remm, mida tähendab igaühe loova potentsiaali rakendamine kaasajal, mil ökoloogilises kriisis maailma vajab kohanemist kahanemisega. “Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” ühendab ökoloogilise mõõtme elurikkuse suurendamise näol, liikidevahelise koosloome mõõtme ning sotsiaalse mõõtme avalike ürituste kaudu. Kogemuslik näituseretk avab eri perspektiive aiale ja metsale läbi aktiivse osaluse.

Jane Remm: “See on püüe luua koos teiste liikidega ning seeläbi mõelda kunsti rollist pikas ajaperspektiivis. See on aiapäevik, kuhu on aasta jooksul kogunenud joonistusi ja kirjutusi. See on paljuperspektiiviline kompositsioon, mis on pidevalt erinevate toimijate koostöös muutuv ning kus kunstnik tegutseb võrdselt teiste olendite seas. See on katse tegutseda kunstis kohalikult, aeglaselt ja väikses mõõdus ning samas provokatsioon, mis uurib, kas toidukasvatamine, heina või küttepuude tegu võivad tänapäeva maailmas ja Eesti kontekstis olla positiivne aktivism. Katse, kuidas anda argisele aiale ja metsale loovuurimuslik ja kunstiline tinglikkus. See on kahtlus, et konkurentsikapitalismis ei ole vaikselt ja ääremaiselt tegutsemisel siiski väärtust. See on kõhklus, et koosloome teiste liikidega ei õnnestu. See on ebakindlus, et vähem ei tähenda paremini. Põimugem siis sellesse ebakindlusse ja haavatavusse.”

Praktiline info. Retk algab kl 17 Mähkli bussipeatusest: https://maps.app.goo.gl/fidsotPcnY2HtJgc9, läbib punkte metsas ja aias ning viib ühise söögilauani.

Ühistranport paika on kehva, kaugemalt tulijatel on sooovitus autot jagada, lähemalt jõudjatele aga rattaga või jalgsi liigelda. Arvesta riietuse puhul erinevate ilmaoludega.

Palun registreeri oma tulek, et arvestada söögikogusega: https://forms.gle/vytS5ybUy8L9h98F8

Retk on tasuta.

“Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” on Jane Remmi loovuurimusliku doktoritöö teine eelretsenseeritud projekt. Projektis varem toimunud üritused: 08.06.24 “Määramise, märkamise,  joonistamise ja mõtestamise retk” Loodusvaatluste maratoni raames Liina Remmi, Indrek Hiiesalu, Jane Remmi, Riin Magnuse ja Tiit Remmi eestvedamisel, 16.06.24 “Omailmatalgud” Timo Marani juhendamisel; 15.07.24 “Nahkhiireretk” Jaanus ja Piret Remmi juhtimisel. Projekti retsenseerimine toimub 4. oktoobri retke raames. Retsensendid: prof. Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia) ja Taru Elfving (CAA Contemporary Art Archipelago, Soome).

Rohkem infot: https://www.janeremm.ee/…/liikidevaheline-sotsiaalne…

Kunstnik tänab dialoogipartnerit Marta Konovalovit, EKA doktorikooli, Remmikut, kõiki Karula inimestest ja mitteinimestest naabreid.

Jane Remm on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. EKA loovuurimuse doktorant, Tallinna Ülikooli BFMi kunstide didaktika lektor. Jane Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab ise-, koos- ja käsitsitegemist kui võimalust tajuda end osana ja peab oluliseks jätkusuutlikku mõtlemist kunstis.

CV: https://www.etis.ee/CV/Jane_Remm/, loominguline portfoolio: www.janeremm.ee

Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur on osalt seotud projektiga “Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu kontekstis” (01.07.2023–31.12.2024), PR02049, mis on on rahastatud Kultuuriministeeriumi kultuuri- ja loomevaldkondade loovuurimuse meetmest.

12. septembril kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Nesli Hazal Oktay doktoritööd „Far-away bodies: Co-creating design(s) in and for remote intimacy“ (“Koosolemine distantsilt: läheduse kogemine ühisloomelise disaini abil”).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 12.00 EKAs, Põhja pst 7, ruumis A101.
Kaitsmist kantakse üle EKA TVs.
Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Kristi Kuusk (Eesti Kunstiakadeemia), prof Danielle Wilde (Umeå University, University of Southern Denmark)
Eelretsensendid: dr Verena Fuchsberger-Staufer (University of Salzburg), dr Vasiliki Tsaknaki (IT University of Copenhagen)
Oponent: Dr. Verena Fuchsberger-Staufer (University of Salzburg)

Doktoritööga saab tutvuda EKA digivaramus.

Intimacy is an embodied experience rooted in everyday life activities including bodily interactions. For some, intimacy is experienced and built across distances when intimate partners find themselves physically apart for various periods. In such scenarios, people turn to technology, using devices to connect with their loved ones intimately. When using technology, a boundary exists between loved ones in the digital and physical worlds. Despite this boundary, intimacy can be maintained and nourished when bodies are apart.

This dissertation delves into the role of interaction design in fostering non-sexual intimacy across distances through an embodied approach. By designing for intimate, yet distant, bodies, it offers the research programme co-creating design(s) in and for remote intimacy. Derived from the main research question – How can a close-to-body experience be designed to support intimacy between people across distances? – this research programme explores the design of a remote, close-to-body experience for individuals who are emotionally close but physically apart. The designed experience aims to invite far-away loved ones to reflect on, disrupt, and reinvent their habitual ways of building and experiencing intimacy across distances. Within this programmatic framework, the dissertation offers three key contributions to interaction designers and design researchers: methodological, designerly, and theoretical. Methodologically, it proposes new approaches for co-designing remote intimacy. Designerly, it presents commitments to consider when designing in the realm of remote intimacy. Theoretically, it provides situated knowledge that highlights the multifaceted nature of remote intimacy, emphasising its individual, collective, bodily, virtual, and material dimensions.

In conclusion, this dissertation challenges conventional methods and advocates for embodied design practices and approaches, opening new design spaces for supporting intimacy across distances. It invites interaction designers and design researchers to rethink and reimagine how humans experience and build intimacy in an increasingly digital world.

Kaitsmiskomisjon: dr Jaana Päeva, dr Anu Allas, Ruth-Helene Melioranski, prof Indrek Ibrus, dr Liina Unt, dr Claudia Nunez-Pacheco