ENNE / PÄRAST: Mängides ümber tüpoloogiaid
2024. aasta kevadsemestri magistristuudiot juhendas serbia arhitekt ja õppejõud Pavle Stamenović.
Tänapäeva elutempo tõstatab paratamatult küsimuse kestuse kohta ruumiloome praktikate kontekstis. Arhitektuur oma füüsilisel kujul püsib enamasti kauem kui inimesed, kelle vajaduste rahuldamiseks see on mõeldud. Võiksime väita, et tavapärane arusaam hoonest kui tüpoloogiliselt määratletud ja selge funktsiooniga artefaktist kätkeb endas arhitektuuriprojekti ja hoone eluea vahelist lahknevust.
Arhitektuurse ruumi eluiga ületab paratamatult kasutaja algse kavatsuse (visioonid), eesmärgi (vajadused) ja funktsiooni (tehnoloogiad), mistõttu eeldatav programm on kompromiteeritud ja vananenud. Stuudios uuriti, milliste muutustega seisavad kaasaegsed eluruumid silmitsi ning kuidas ja mil määral on võimalik eluruumi-
deks muuta mistahes teist tüüpi hooneid.
Mis on need sisearhitektuuri põhitõed, mis aitavad mõtestada ümber ja muuta vananenud ruumid elamiskõlblikuks, funktsionaal-
seks ja kaasaegseks keskkonnaks? Kasutades meetoditena olemasoleva jälgimist, lugude jutustamist, suhete kujundamist ja ruumi projekteerimist, oli selle kursuse eesmärk anda üliõpilastele
oskused ja teadmised tühjana seisvate hoonete ümberkujundamiseks ja jätkusuutlike stsenaariumite loomiseks tuleviku tarbeks. Kursus oli kavandatud kolmeosalise protsessina:
1) ENNE – mineviku tundmaõppimine;
2) ZEITGEIST – oleviku mõistmine õppereisi
kaudu Belgradisse;
3) JÄRELLUGU – tuleviku ennetamine, üliõpilaste osalemine
SISU 2024 sümpoosionil.
