Õppeaasta alguse puhul tegime lühikese intervjuu EKA I kursuse tudengi Mari Kaubiga. Pelgulinna Riigigümnaasiumi lõpetanud Mari oli möödunud aastal üks kahest Aime Undi fondi stipendiumi laureaadist. Sel sügisel alustab ta õpinguid EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute õppekaval.
Aime Undi fond toetab gümnaasiuminoori, kel on soov jätkata õpinguid kunsti-, disaini- või arhitektuurierialal Eesti Kunstiakadeemias või Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Stipendiumi saab kasutada näiteks professionaalsel tasemel ettevalmistust pakkuva huvikooli või -ringi õppemaksu tasumiseks, erialastel koolitustel või kursustel (sh kõrgkoolide ettevalmistuskursustel) osalemiseks, õppereisideks, konkurssidel ja festivalidel osalemiseks ning teisteks kunsti-, disaini- ja arhitektuurivaldkonnas õppimist toetavateks tegevusteks. 1. septembrist kuni 30. septembrini on avatud Aime Undi fondi stipendiumi uus taotlusvoor.
Oled nüüd värske EKA tudeng – mida sa õppima tulid ja miks just see eriala?
Olen tõepoolest esmakursuslane ja asusin õppima kunstiteadust ja visuaalkultuuri uuringuid. Tegelikult kandideerisin ka vabade kunstide teaduskonda ning olin juba võtnud vastu õppekoha installatsiooni ja skulptuuri erialal. Aga siis sain sisse ka kunstiteadusesse ja viimasel hetkel otsustasin selle kasuks. Mulle tundus see kuidagi õigem ja laiapõhjalisem eriala – et ma ei pea kohe nii spetsiifiliseks minema. Süda ütles lihtsalt, et kunstiteadus on õige valik, kuigi ma tegin isegi mingi pros and cons listi, et nende erialade vahel valida!
Üldiselt olen alati teadnud, et tahan EKAsse õppima tulla. Olen lapsest saadik kunstikoolis käinud ja kõik see on mulle väga kodune ja tuttav. Kaheteistkümnendas klassis kaalusin natuke ka teisi ülikoole ja erialasid, aga need kõik olid pigem sellised teoreetilised põrgatused. Tegelikult teadsin kogu aeg, et tahan ikkagi EKAsse tulla.
Kuidas valmistusid EKAsse sisseastumiseks? Mis oli selle juures sinu jaoks kõige olulisem või keerulisem?
Ma arvan, et sisseastumiseks ei saa väga tuupida, nii et minu ettevalmistus oli pigem see, et lugesin hästi palju raamatuid ja laiendasin oma silmaringi. Kui sind päriselt huvitab kunst, siis see ongi see, mida võiks teha. Kindlasti viimistlesin ka oma portfooliot, sest olin aastatega loonud igasuguseid töid ja siis tuli üle vaadata, mida saaks kasutada ja mida mitte. Lõin ka midagi juurde, et värskeid tõid samuti oleks. Nii et peamiselt oligi ettevalmistuseks portfoolio viimistlemine, silmaringi laiendamine ja näitustel käimine.
Käisin paar aastat tagasi ka EKA avatud uste päeval ja möödunud aastal osalesin „Kasuliku kunsti“ konkursil. Tänu konkursil saadud kolmandale kohale sain osaleda ka Eelakadeemia kursusel. See kõik oli teatud mõttes ettevalmistus, aga samas ei lahendanud mu peamist probleemi – ma ei teadnud täpselt, mida teha tahan ja millisele erialale kandideerida. See selgus ikkagi alles sisseastumise käigus.
Milleks kasutasid Aime Undi fondi stipendiumi ja mida see sulle võimaldas?
Mul oli stipendiumi abil mõttes maailma avastada. Esitasin taotluse nädal või paar enne tähtaega ja taotlemise protsess ei olnud väga keeruline. Pidin esitama portfoolio, kus olid teatud ajavahemikus loodud tööd, ja siis nende juurde tutvustava teksti lisama. Minu meelest seal muud väga midagi ei olnudki.
Kui stipendiumi sain, kasutasin seda selleks, et käia Prahas reisil ja oma silmaringi laiendada. Olin seal natuke vähem kui nädala ja käisin iga päev kunstigaleriides ja -muuseumides, peamiselt kaasaegse kunstiga tutvumas. See reis aitas mul uuesti üles leida kire kunsti vastu ja taibata, et see ikkagi päriselt huvitab mind. Ma ei olnud varem reisides väga põhjalikult jõudnud külastada kaasaegse kunsti keskkondi, eriti võibolla peidetud kilde. Alati oli pigem selline barokk- ja renessansikunst.. Aga seekord oli palju äratundmisrõõmu ja avastamist – see oli üliäge.
Mida ütleksid gümnaasiumiõpilasele, kes tahaks tulevikus EKAsse või mõnda teise loomevaldkonda õppima tulla, aga pole veel päris kindel, kuidas selleks valmistuda?
Ma arvan, et tegelikult ei ole EKAsse õppima tulemine üldse mingi keeruline katsumus, kuigi vahepeal võib see nii tunduda. Usun, et kõige olulisem ongi pidevalt oma silmaringi rikastada – lugeda raamatuid, käia näitustel ja tunda huvi kunstimaailma vastu, ükskõik siis, milline nišš sulle meeldib. Ja kindlasti ka ise kunsti luua. Vahet ei ole, kui hea sa selles oled – tähtis on katsetada ja proovida, sealhulgas ka mingeid suurejoonelisi mõtteid.
Ja lõpetuseks – mis tunne on nüüd päriselt EKAs kohal olla ja mida sa oma esimeselt õppeaastalt kõige rohkem ootad?
Ma olen väga-väga elevil! Ma ootan väga uusi sõprussuhteid ja ägedate asjade teostamist, samuti saan avastada seda uut keskkonda, kus ennast koduselt tunda. Praegu on vaja veel natuke kohaneda ja sisse elada, aga samas on juba tore ja põnev.