Ämmaemandaõpingutest sisearhitektuurini jõudnud Eesti Kunstiakadeemia vilistlane Loviise Talvaru töötab täna Riigi Kinnisvaras ruumilahenduste projektijuhina. Rääkisime temaga erialavalikutest, hea ruumi loomisest ja sellest, mida tööelu on talle sisearhitektina õpetanud, ning sellestki, miks tasub tudengil „Tuleviku Tippude“ stipendiumile kandideerida.
Sinu esimene erialavalik ei olnud üldse sisearhitektuur. Kuidas selleni jõudsid?
Alustasin õpinguid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemanda erialal ja õppisin seal umbes poole nominaalajast. Mingil hetkel sain aru, et ämmaemandus on väga selgelt elukutse – selleks peab tahtma päriselt ja kogu hingega ämmaemand olla. Mõtlesin, kas tahan seda teha järgmised viiskümmend aastat, ja minu vastus oli ei. Seevastu olin noorest peale kunstikoolis käinud ja erinevad loomingulised ning käelised tegevused on mind alati köitnud. Sisearhitektuur tundus valdkonnana, millest ma varem peaaegu midagi ei teadnud, põnev ja paelus mind väga. Hiljem jõudsid need kaks maailma omamoodi uuesti kokku, sest tegin magistritöö sünnituskeskkondadest.
Mis Sind sisearhitektuuri juures alguses köitis ja mis Sind selles valdkonnas praegu hoiab?
Alguses köitis mind see, kui erinevate teemadega sisearhitektuuris tegelikult tegeleda saab. Väljastpoolt võib tunduda, et sisearhitekt valib ruumi mööblit või otsustab, mis värvi mingi pind tuleb, aga eriala on palju laiem. Õpingute ajal lahendasime väga erinevaid ülesandeid. Näiteks ehitasime ise disainmööblit, koostöös RMK-ga väiksemaid varjualuseid kuni suurte projektide sisearhitektuursete lahenduste ümbermõtestamiseni. Praegu meeldib mulle kõige rohkem töötada detailide kallal. Arhitektuuris saab mõelda suurele pildile ja ruumile tervikuna, samas kui sisearhitektuuris saab minna lahendustes väga süvitsi ning tegeleda detailidega kuni kõige väiksemate nüanssideni.
Kuidas seletaksid inimesele, kes valdkonda ei tunne, millega tegeleb Riigi Kinnisvara ja veel enam ruumilahenduste projektijuht?
Kõige lihtsamalt öeldes seisab Riigi Kinnisvara selle eest, et inimestel oleksid kaasaegsed töökeskkonnad – näiteks päästjatel päästekomandod, õpetajatel ja õpilastel koolid ning kohtunikel kohtusaalid. Minu roll on sellest suurest pildist kitsam ning keskendub arhitektuurile ja sisearhitektuurile. Vastutan selle eest, et sisearhitektuurne projekt vastaks kliendi vajadustele ning kehtivatele nõuetele ja regulatsioonidele, sealhulgas näiteks ligipääsetavuse ja Eesti õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Lisaks tegelen sisustushangetega seotud küsimuste ja korraldusega. Töö algab vajaduste väljaselgitamisest. Kõigepealt tuleb aru saada, mida klient päriselt tahab. Hiljem, kui projekt on valmis ja ehitatud, lähen ideaalis koos kliendiga kohapeale vaatama, kas soov on ka sellisel kujul teostunud. See tähendab palju kontrollimist ja kogu protsessil järjepidevalt silma peal hoidmist.
Mis on Riigi Kinnisvaras töötades olnud teistmoodi võrreldes varasema bürootööga?
Olen enne Riigi Kinnisvarasse tulekut töötanud erinevates büroodes. Mäletan hästi seda tunnet, kui ühe projektiga sai isegi mitu aastat tegeletud ja tundus, et see ei saagi kunagi valmis. Siin on mul ühe aasta jooksul koguni kümme erinevat projekti. See nõuab hoopis teistsugust distsipliini, järjepidevust ja ajaplaneerimist, aga samal ajal avardab väga kiiresti silmaringi ning annab mitmekülgsemat arusaama erialast. Kui büroos töötades tegeled näiteks kaks aastat ühe koolihoonega, siis siin võib sama aja jooksul kokku puutuda väga erineva iseloomu ja lahendusega koolihoonete projektidega, mis pakuvad võimalust näha ja analüüsida erinevaid ruumilisi lähenemisi. Mind üllatas siia tulles ka töökeskkond. Sõna „riigiasutus“ tekitas minus enne tööle asumist pigem ettekujutuse millestki ametlikust ja rangest, kuigi tegelikkus oli vastupidine. Mind üllatasid kõige rohkem inimesed. Mind võeti kollektiivis kiiresti omaks ning ettevõttes usaldatakse eriala spetsialistina täielikult.
Milline projekt näitab hästi, kui keeruline võib ühe ruumilahenduse loomine olla?
Näiteks koostasin viimati ruumiprogramme Narva ja Pärnu kohtumajadele. Narva puhul on klientideks kohus ja prokuratuur ning juba nende vajaduste omavahel sobitamine on keeruline. Tuleb väga täpselt läbi mõelda, kuidas erinevad asutused hoones liiguvad ja millised teekonnad tohivad või ei tohi omavahel kokku puutuda. Kui vahepeal tundub, et lahendus on olemas, aga kui seda kliendile näitad, selgub, et nii ikkagi ei saa. Mul oli varasemast ühe kohtumaja projekteerimise kogemus ja arvasin, et saan juba aru, kuidas kohtumajad toimivad. Tegelikult võivad ka sama funktsiooniga hooned olla sisearhitektuurse lahenduse poolest üsna erinevad. Seepärast olen tüüplahenduste suhtes pigem ettevaatlik. Teatud põhimõtted võivad olla sarnased, aga lõpuks peab pakutud lahendus ikkagi vastama konkreetse kliendi vajadustele.
Sa õpetad EKA magistrantidele ka ligipääsetavust. Miks on see teema sulle oluline?
Kui läksin ise juba kooli ajal büroosse tööle, anti mulle sisuliselt nõuded ette ja öeldi, et hakka tegema. Mul polnud veel selget arusaama, mida ligipääsetavuse nõuded päriselus tähendavad, sest koolis polnud seda põhjalikult käsitletud. Ligipääsetavus ei puuduta ainult ratastoolis liikuvaid või nägemis- ja kuulmispuudega inimesi. Arvestada tuleb ka intellektipuudega inimeste, eakate, lapsevankriga vanemate ja tegelikult terve ühiskonnaga. Keeruline ongi panna erinevad vajadused omavahel kokku nii, et ühe inimese jaoks vajalik lahendus ei hakkaks teist takistama. Kõige levinum vastuolu on see, kui näiteks nägemispuudega inimestele on põrandale paigaldatud taktiilne juhttee, kuid võib mõjutada ratastoolis liikuja takistusteta teekonda. Selliseid asju peab oskama koos vaadata ning mulle tundub, et sellest võiks juba koolis põhjalikult rääkida.
Milline ruum on sinu jaoks hea ruum?
Iga inimene on erinev ja see tähendab, et ka temale mõeldud ruum peab olema erinev. Mina märkan enda igapäevaelus ja töös sageli, et püüan ruume muuta kodusemaks. Kui lähen mõnda uude keskkonda, mis mõjub väga tehislikult, hakkan mõtlema, kuidas muuta see selliseks, kus inimene päriselt tahaks viibida. Tehnoloogilisi lahendusi tuleb meie ümber järjest juurde ning just seepärast tundub mulle oluline mõelda ka sellele, kuidas ruum päriselt inimest psühholoogiliselt mõjutab. Kõige lihtsam näide on patsiendipalat, mis on täis meditsiiniliste protseduuride teostamiseks vajalikku tehnikat, kuid ei tekita positiivset meeleolu ega turvatunnet. Vaimne heaolu on tervenemise ja taastumise olulisimaid osasid.
Mis on see, mida koolis on keeruline õppida, aga mida tööelus kiiresti vaja läheb?
Tervikpildi hoomamine. Seda ei saagi enne päriselt mõista, kui tööle lähed. Ühe projektiga on seotud väga palju inimesi – arhitektid, sisearhitektid, insenerid, kliendid, ehitajad. Sa teed küll enda osa, aga kõik need osad peavad lõpuks omavahel kokku sobituma. Koolis võivad lõpuks igasugused grupitööd tüütuks muutuda, ent tööle minnes mõistad, et üks päris projekt ongi sisuliselt üks suur grupitöö. Pead arvestama sellega, millal teised oma töö valmis saavad, millal saad sina jätkata või mida saaks samal ajal teha ning kuidas kõik omavahel kokku sobib. Noorele spetsialistile soovitaksin hästi palju oma kolleegidelt küsida. Ei tasu karta, et mõni küsimus tundub liiga lihtne. Palju parem on kohe ausalt küsida.
Milliseid teemasid võiksid sisearhitektuuri ja ruumiloome tudengid sinu arvates praegu rohkem uurida?
Mina soovitaksin valida teemasid, millega tudengil endal on mingi isiklik kokkupuude. Sellest tulevad kõige paremad ideed ja lahendused, sest oskad probleemiga suhestuda ning sellest sisuliselt rääkida. Üks väga aktuaalne küsimus on minu jaoks see, kuidas noored inimesed oma esimese kodu soetavad. Näiteks on meil olemas elamuid, mille kasutust võiks tulevikus ümber mõtestada. Küsimus on, kuidas kasutada olemasolevat ruumi nii, et sellest võiksid tekkida kõigile kättesaadavamad kodud. Teine suur teema on kliima ja see, kuidas muutuvad elamistingimused mõjutavad tulevikus meie ruumilahendusi. Kolmas on taaskasutus ning olemasolevate hoonete rekonstrueerimine. Seal tekib näiteks küsimus, millal on vana hoone taastamine mõistlikum kui uue hoone ehitamine või vastupidi ja kuidas seda otsust üldse hinnata.
Miks võiks EKA tudeng kaaluda praktikat Riigi Kinnisvaras – ja miks tasuks kandideerida „Tuleviku Tippude“ stipendiumile?
Praktika annab siin väga laia pildi sellest, kuidas projekt terve elukaare vältel areneb ja mida antud projektis vaadatakse või kontrollitakse. Ruumilahenduste tiim teeb tihedat koostööd arhitektide ja sisearhitektidega ning teostab ka projektidele ekspertiise. See annab võimaluse vaadelda oma eriala erinevatest perspektiividest ning saada lühikese aja jooksul mitmekülgset kogemust. Lisaks tekivad kontaktid, millest võib tulevases tööelus kasu olla.
Stipendiumi puhul ütleksin lihtsalt, et miks mitte kandideerida! Paljud tudengid töötavad õpingute kõrvalt ning peavad seetõttu oma aega õpingute, töö ja uurimistöö vahel jagama. Toetus annab võimaluse keskenduda ja pühendada uurimistööle rohkem aega või katta sellega töö tegemiseks vajalikke kulusid. Igasugune tugi aitab töö lõpule jõudmisele kaasa.
Riigi Kinnisvara stipendiumile „Tuleviku tipud“ saavad kandideerida kuni 20. oktoobrini 2026 kõigi õppeastemete tudengid, kes soovivad oma uurimistööga panustada ehitus- ja kinnisvaravaldkonna arengusse. Stipendiumile kandideerimiseks tuleb ühendust võtta oma ülikooliga ning esitada statuudis nõutud dokumendid: kuni 1200-sõnaline motivatsioonikiri, hinnete või õppekava täidetuse tõend, elulookirjeldus, nõusolek isikuandmete töötlemiseks ning kinnitus esitatud andmete õigsuse kohta. Konkursi tulemused avaldatakse hiljemalt 25. novembril 2026.