Borneo. Sporenburg. Foto Laura Vilbiks
Neljanda kursuse arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid käisid 2023. märtsi vahenädalal õppetööks inspiratsiooni ammutamas Amsterdamis. Mõtteid ja seiklusi reisist jagavad Laura Vilbiks, Andreas Hinojosa ja Helin Kuldkepp.
Millega seoses te Amsterdamis käisite?
Helin: Õpime neljandat aastat arhitektuuri ja linnaplaneerimist, liigume skaalas aina enam suuremate projektide poole. Meie kursus käis Amsterdamis seoses sotsiaalmajade planeerimisega, hetkel planeerime Keila linna elamupiirkondi. Aga miks Amsterdam? Amsterdam on huvitav näide, kuidas kohalik omavalitsus on võtnud (ka ajaloolises kontekstis) eesmärgiks sotsiaalmajade arendamise, et linnasiseselt ei tekiks turumajanduse tõttu tohutut segregatsiooni – see, mis Eestis on totaalselt puudu.
Laura: Amsterdam on väga julge oma arhitektuuriga. Sealsed ulmelised projektid nagu hulpivad majad – SchoonSchip, MVRDV loodud Silodam ja Java Eiland on heaks inspiratsiooniks kastist välja mõtlemisel ja kontrastiks Eestiga.
Kellega te tutvusite? Kuhu kõikjale sattusite?
Laura: Tutvusime seal paari kohaliku arhitektiga. Õppereisi läbiviija oli meie oma õppejõud Jonathan Woodroffe, kes on arhitektuuriga tegelenud seal juba üle 25 aasta. Oli hea kuulda arhitektide enda vaadetest oma projektide realiseerimisel. Lisaks Amsterdamile külastasime ka Almere tehislinna, mis on vaid paar aastakümnendit vana – täis postmodernistlikke ja kaasaegseid hooneid. Oli hea saada kinnitust, et ajalooline kihistus ei ole takistuseks, vaid annab vajaliku raamistuse linnale. Almere jättis meid kaunis külmaks.
Mida sa Amsterdamis eriala kohta õppisid?
Helin: Amsterdam, Almere ja Rotterdam jätsid komplektina hea üldpildi Hollandi arhitektuurist ning üldisest lähenemisest. Peamine mõte, mis jäi kõlama, oli see, kuidas kesklinna funktsioon on olla sõbralik jalakäijatele ja ratturitele, aga mitte suurematele sõidukitele. Üldiselt oli värskendav näha erinevaid linnasid, mis ei ole Eesti nõukogudeaja ajaloolise kihiga kaetud. Andis lootust ning inspiratsiooni.
Laura: Tasub julgeda mõelda kastist välja. Eestlasena oli hea kogeda eriilmelist linna, kus finants ei ole takistuseks. Samas jõudsime arusaamani, et ka suure rahakotiga tehakse vigu. Selles ei seisne kõik probleemid. Saime hea ülevaate kvaliteetsest rattataristust, mida potentsiaalselt ka Eestisse tuua.
Kas on mõnd huvitavat/naljakat seika jagada?
Andreas: Huvitavad olid olukorrad, kus pääsesime mingitesse korterhoonetesse sisse ning saime nendes ringi uudistada. Pääsesime Almeres Jonathan Woodroffe’i kavandatud hoonesse, mille galeriid läbides ühed vanemad elanikud olid veits pahased, et me seal käisime ja juhendajad jäid neid maha rahustama.
Helin: Lõbus oli näha, kui õppejõud jäid laevast maha ja sõitsid ratastega megaringi, et tuuriga taasliituda.
Kui oluline on arhitektuuritudengile õppimiseks majast välja pääseda?
Andreas: Muul viisil polekski võimalik heast arhitektuurist ega linnaplaneerimisest aru saada. Kuna Eesti elamufondist 60% moodustavad nõukogudeaegsed korterhooned ja suurem osa kinnisvaraarendusi lähtuvad samuti vaid säästlikkusest, siis näha arhitektuuri, mis päriselt arvestab elanike soovidega ja loob paindlikkust, on igati värskendav ja oluline, et ka Eestisse sellist eluruumi kvaliteeti luua.
Helin: See on ainuõige lähenemine, sest ruum on globaalne termin, mis ei ole universaalselt ühiselt mõistetav. Vaid maailmas ringi liikudes, erinevate linnade struktuure kogedes ning ruumikogemusi läbi elades jõuad endas selguseni, mis on hea ruum. Arhitektiks-linnaplaneerijaks saamiseks peab kogema võimalikult palju oma kehaga, mitte läbi internetiavarustes olevate piltide.
Laura: Arhitektuuritudengite puhul on see väga oluline. Üks osa maailma avastamisel on inspiratsiooni saamine, kuid näen, et sama oluline on võõra kultuuri, poliitilise keskkonna ja ruumiliste võimaluste mõistmine. Kuidas on eri linnad ja nende arhitektuursed objektid just niimoodi kujunenud ning mil määral on võimalik sama valemit mujal maailmas kasutada.