Taiduriga Burger Boxis lõunal
Richard Sennett “Taidur”
EKA kirjastus, 2021
Luges Maarin Ektermann
Richard Sennetti jaoks tähendab meisterlikkus töö hästi tegemist sellepärast, et teha hästi. Ja sellepärast, et tunda uhkust selle hästitegemise üle. Mida aga selle “hästitegemise” all mõista, kes teeb, kus teeb, kuidas teeb – selleks on üles ehitatud põhjalik ja struktureeritud käsitlus, mis ajab töömeisterlikkuse jälgi Lääne kultuuriruumi ajaloo ning arusaamade põhjal. Raamatus on kolm osa (“taidur”, “taid”, “taidurlikkus”), läbi mille jooksevad peatükid, mis on omakorda jaotatud alateemadeks. Kõik need etapid lõppevad kokkuvõtetega. Sennett on üsna lopsakas kirjutaja (ja oma vindi annavad veel juurde tõlkija valikud, millest allpool), näiteks alapealkirjad kipuvad kohati meenutama juba haikusid:
Käe voorused
Sõrmeotsa all
Tõesus
Aga mõningaid noppeid teemadest. Üks olulisemaid on töömeisterlikkuse mõistmine läbi erinevate ajastute, Vana-Kreekast kaasajani – milline koht sellele ühiskonnas eraldatud? Sennett jälitab pea ja käe lahutamisprotsessi (käele kui sellisele on muide pühendatud pikk eraldi peatükk!), mis tõstis ideed väärtuslikumaks käelisest tegevusest, vaieldes vastu oma õpetajale Hanna Arendtile, kes uskus, et homo faber peaks juhtima homo laboransi. Sennetti jaoks pole asjad nii lihtsad, et ühed on tuimad tööhobused ja teised siis mõtestavad nende loodut. Kuidas sellest lahususest aga üle saada kui meister ise ka ei oska ega ilmselt saagi selgelt artikuleerida kõike, mida, miks ja kuidas ta teeb? Kuidas neile “vaikivatele teadmistele” läheneda, nii et need pälviksid oma väärika koha? Sennett vaatleb seda problemaatikat töökoja muutumise kaudu – läbi keskaegsete gildide süsteemi renessansis esile tükkinud “originaalsuse” kui eraldi väärtuse juurde, mistõttu teadmiseid ei antud enam edasi – kuidas saanukski, kui nüüd tuli teha mitte lihtsalt viiuleid, vaid just neid Stradivari viiuleid! Taidurluse jälgi ajades vaatleb ta põhjalikult industriaalse pöörde mõjusid ning neile vastuhakku (John Ruskin! Masinad, kõikjal need masinad!), kuid kokkuvõttes jõuab järeldusele, et ideaalis peaksid hästi juhitud töökojad hoidma vaikivad ja väljaöeldud teadmised tasakaalus. See nõuab omakorda “seltsivaid” meistertööliseid, kelle juurde Sennett raamatus hiljem jõuab (ja keda ta vastandab “mitteseltsivatele”, kelle ekspertteadmine kipub teisi häbistama ja ründama, pannes eksperdi küll maksma, aga ka isoleerides ta).
Töömeisterlikkuse juures tuleb tihti ette vastupanu – nii sellist, mis tekib meistrist sõltumatult kui ka sellist, mille ta ise endale tekitab. Kuidas seisakutest üle saada? Sennett on konkreetne – “Vastupanuga hästi toimetulemise oskused on: probleemi teistesse tingimustesse ümbervormistamine, käitumise kohandamine, kui probleem püsib oodatust kauem ning probleemi kõige leebema elemendiga samastumine” (lk 286). Ei mingeid vaikivaid teadmiseid enam! Instruktsioonid on selged ja artikuleeritud, palju põhjalikumad kui siin välja toodud kokkuvõte. Konkreetsed juhised leiab aga ka näiteks meistrite hulgas leviva kinnismõttelisuse-pisiku edukaks kontrollimiseks, sobib ka igapäevasemate tööde juures: “Hea meistertööline mõistab visandamise tähtsust, nii et pihta hakates ei teata täpselt, mida teha tahetakse; annab sattumustele ja piirangutele positiivse väärtuse; peab hoiduma probleemi järeleandmatust edasiarendamisest, kuni see muutub täiesti endasse suletuks; väldib perfektsionismi, mis võib manduda eneseteadlikuks demonstratsiooniks; teab, millal on aeg lõpetada” (lk 338).
Juhiste andmise kohta oli tegelikult kohe terve eraldi peatükk, kus Sennett vaatab instruktsioonide kui selliste keerukust Poularde à la d’Albufera retsepti näitel (selgub, et ta on oma mitmete huvide kõrval ka kirglik kokk), tuues “surnud kirjatähe” asemele “kaasaelava näitlikustamise”, “olustikupiltide jutustamise” või “juhendamise metafooride kaudu”. Iga juhiste andmise laadi kannavad erinevad värvikad kokad ja nende kas kirjalikud või suulised näpunäited, kuidas siis selle õnnetu kanaga kõige paremini toimetada. Teemasid on Sennettil kõvasti veel ja nagu öeldud, selgelt tükeldatu ja kokkuvõetuna. Nagu ta raamatu lõpus ütleb, esineb siin võimalikult vähe sõna “loomingulisus”, mis on liigselt koormatud ja selle koorma alla kokku vajunud. Nii jääb raamatu lõpetamise järel heljuma tunne, et kõik keerulised teemad nagu kunst ja looming ei olegi teps mitte nii müstilised, nurgad on läbivalgustatud, ämblikuvõrgud kokku pühitud ja kõik kuidagi loogiliselt ära seletatud.
Üks aspekt, millele lugedes päris palju mõtlesin, oli aga see, kuidas eesti keelde panek muudab raamatu tunnetust. Inglise keeles ilmus Sennetti raamat Penguini kirjastuse sarjas (teate need oranži selja ja tagakaanega, kõikvõimalikel teemadel), mis on alati põnevad, üles ehitatud lugude jutustamise raamatud. Sennetti raamat nüüd eestikeelsena, EKA väljaantuna, täiesti oma kujundusega (ja poole paksemana) mõjub palju tähendusrikkamalt, kaalukamalt kui Penguini-ampsud, mis kõditavad korraks mõtlemisvõimet ja varustavad trivia-faktidega, mida järgmisel peol edasi rääkida. Teine aspekt tõlkimise puhul oli konkreetne eestikeelne tõlge Triinu Pakkilt, alates juba pealkirjast – mõistan, et eesti keeles on toimunud pikad ja tulised otsingud sõnale “craft” ja head lahendust sellele tähistusprobleemile polegi, aga praegune lahendus võtta kasutusele “taidur” (ja taie, taiu) jäi minu jaoks võõristavaks. Minu jaoks on see sõna natuke vanamoodne, seostudes pigem eelmise sajandi alguse rahvusromantilisse soovi end kiiresti kultuursematele rahvustele järele tõmmata. “Taiduri” tõlke puhul tabasin end tihti mõtlemas, et kas see on Sennetti või Pakki hääl, mis minuga kõneleb – näiteks sõnade “(teadmiste, protseduuride) sängitumine”, “selitamine”, “sirgelt paopunkti poole viskuv tänav /…/”, “kullasepaasjandus” puhul.
Kokkuvõttes on aga see, et EKA (kirjastus) töömeisterlikkuse arutelud uuel ringil ja eestikeelsena laiali paiskab, igati tore tegu – andes hagu ka debattidele, kuidas siis ikkagi on nende piiridega käsitöö, tarbekunsti, disaini ja kunsti vahel, kas “kõrge” ja “madal” on õnnelikult kõrvale heidetud või varitsevad veel mõned salalikud karid. Sennettil meistritöö aluseks olevad kolm põhilist oskust – lokaliseerida (materjal, praktika või probleem), esitada küsimusi (mõtiskleda) ja avada (laiendada kõnealuse tähendust) – käib väga paljude erialade kohta (pigem, et millise spetsialisti kohta see ei käi?). “Taidur” kindlasti ka hea paarik EKA kirjastuse välja antud Jyrki Siukoneni raamatule “Vasar ja vaikus” (2016) – kuidas me ikkagi teame, mida ja kuidas teha, just loominguliselt meisterlikus mõttes? Ning kunstikõrgkooli kontekstis – kuidas me suudame seda oma teadmist edasi anda? Nende raamatute valguses on põnev jälgida, millised saavad olema EKA uued ja kohandatud magistriõppekavad, mida praegu näiteks Disainiteaduskonnas sepitsetakse!