Reimo Võsa-Tangsoo (bakalaureuse õppekavade Kunst ning Fotograafia juht), Anneli Porri (EKA ja TLÜ magistri ühisõppekava Kunstiõpetaja juht), Agur Kruusing (disainiteaduskonna õpetaja, arvutistuudio juhataja)
Maarin Ektermann: Palju õnne tunnustuse puhul! Küsiksin kohe alustuseks teie õpetamisfilosoofia kohta. Mida te alati õpetades teha üritate?
Anneli: Esimese asjana üritan tekitada tunnet, et me teeme seda asja koos, me ei vastandu oma rollides üksteisele. Hetkel olen mina õppejõu rollis ja pean teekonda ette planeerima, aga ma muudan oma meetodeid vastavalt sellele, mida õppijatel on vaja. Ma püüan õpetada võimalikult läbipaistvalt, et oleks selge, miks me midagi teeme, olla õiglane ja jääda ise ka inimeseks.
Agur: Eks ma üritan oma teema ära seletada niimoodi, et keegi magama jääks. Ei, tegelikult üritan ma ikkagi teada saada kõigepealt, mida nad tahavad, ma ju õpetan niisugust rida, mida päris kõikidele vaja üldse ei lähegi.
Reimo: Mina pidin õppejõuna oma õpetamiskreedo akrediteerimisaruande jaoks sõnastama ja seal oli kõige tähtsama punktina kirjas, et tudeng on kolleeg, mitte ta ei asu hierarhiliselt vertikaalselt teljel. See on kindlasti väga oluline, et see suhe oleks üles ehitatud vastastikusele lugupidamisele. Sealt edasi tuleb veel asju, näiteks, et ülikool on aeg, koht ja võimalus. 3 või 5 aastat, see on ajaline raam, milles saame tegutseda ja sellel ajal saame mõelda suhteliselt vähe kõrvalistele asjadele. Ja siis on selle aja jooksul su ümber teised inimesed, kellega võib-olla muidu ei kohtuks, teistsugused mõtted ja töökojad, millele muidu ei oleks ligipääsu jne. Ma arvan, et ülikooli tullaksegi selle võimaluste aja pärast. Ülikool on ju tegelikult ikkagi ka vägivalla institutsioon – ükski tudengi, ükskõik kui andekas ta ei ole, ei saa teha kõike, mis ta tahab, tal on ikkagi piirangud ja need piirangud on olulised. Meie roll ongi õigesti seada need piirangud, et tudengid kuhugile kosmosesse ära ei lendaks.
Anneli: Võib-olla neid piiranguid peaks käsitlema kui toetavat raamistikku, tellinguid.
Maarin: Kas te tooksite mõne konkreetse näite võttest või meetodist, mis on aidanud teil õpetamistegevust paremaks või sujuvamaks muuta?
Anneli: See on pigem põhimõtete kogum, mis on aidanud õpetamist enda jaoks kujundada. See kogum on tulnud õppekava seminaridest, ise kunstihariduse osakonna ainetes osalemisest – näiteks Kristiina Krabi-Klanbergi andragoogika-aines, Anna-Liisa Jõgi ja Kati Ausi kursustel jne. See kõik kujundas arusaama, et me ei tohi tegelikult mudeldada selle pealt nagu me ise oleme õppinud, elu on vahepeal edasi läinud. See mõjus vabastavalt. Ma sain aru, et ei pea alluma autokraatlikule õpetamismudelile nagu enda õpingutest mäletan. Või et õppejõu väärtus ei seisne selles, kui suureks ta lõhe enda ja tudengite vahel suudab lükata. Dialoogilise õpetamise juures on suuna paika panemine, kuhu me minna tahame, väga oluline, ja siis ka selle pidev meelde tuletamine. Nii et väljundipõhine õpe ei tundu mulle mingi imeliku bürokraatliku nõudmisena, vaid see on pigem just loogiline ja toetav.
Reimo: See suund või eesmärk on olemas, aga on ka väike eksimisruum, et teekond lõppeesmärgini saaks muutuda. Tudengitel on väga oluline roll just nimelt selle teekonna kujundamisel.
Agur: Mina ei ole kunagi süvenenud sellesse, et mis meetodit ma kasutan. Mul nagu matemaatikaõpe, sa õpid valemi ära, ja kas sa siis saad aru ja oskad seda rakendada. Ega siin tegelikult ju mingisugust muud trikki pole. Mina räägin ja nemad vaatavad, kas said aru ja kui on vaja, siis küsivad. Mul on selline vanaaegne metoodika.
Reimo: Aga üks asi, mida sa, Agur ju oled teinud, on see, et sa oled neile ette valmistanud õppematerjalid, videoloengud, mida tudengitel on võimalik omasoodu lahti harutada – see on tegelikult väga oluline meetod või tööriist, sa annad need teadmised enda käest ära tudengi kätte.
Agur: Nojah, seda ma teen küll. Ma katsun neile oma lähenemise loogika ära rääkida, kuigi rõhutan kogu aeg, et teistmoodi saab ka, aga ma üritan neile enda meelest kõige lihtsamaid meetodeid ette mängida.
Maarin: Aga kuidas kaasa tõmmata neid, kes ei jõua etteantud ajaga järele, kes kipuvad ära vajuma?
Anneli: Ülesanded tuleks disainida etapiviisiliselt läbitavaks, siis on parem ülevaade, kes kuhu on jõudnud ja kui keegi maha jääb, siis on selge ka teekond, mida peaks edasi läbima. Muidugi on põhiküsimus, et miks keegi maha jääb, et kas on isiklikke põhjuseid, aga ainest tulenevaid põhjuseid – me püüame ju aasta-aastalt tudengite tagasiside põhjal kursusi parandada. Aga väga suur probleem meie kunstiõpetaja magistriõppekaval on, et me tegelikult teame, et me saadame oma tudengid detsembris maasikale ja pahandame siis nendega kui nad ei tule maasikatega tagasi! Ehk et kaheaastane õppeaeg on liiga lühike, selle jooksul tegelikult ei ole võimalik neid töid ära teha, mis õppekavasse on kirjutatud. Need, kes on kuidagi leidnud võimaluse õppekava kolme aastaga läbida, nende rahulolu on lihtsalt nii palju suurem.
Reimo: Meil on ka projektid jagatud väiksemateks sammudeks, et need oleksid vähemalt teoreetiliselt jõukohased selles ajaraamis ära täita, mis meil on. Väikesed ülesanded, mille eesmärk oleks ülesanne käima lükata ja liikumas hoida. Pole kasu tundest, et kui midagi tegemata jääb, siis pole üldse mõtet edasi minna. Kuigi väga oluline on, et ülesannetel on kindlad kuupäevad, mis ajaks asi tuleb ära teha ning tihti ma kirjutan ka üle, et tähtaeg läheneb.
Maarin: Ma tean, et see õppeaja pikkus on ka teil Vabades kunstides arutluse all olnud.
Reimo: Tõsi, me saime ühel hetkel kokku Elen Lotmaniga, et kuulata tema kogemust BFMist. Ta sõnastas selle BA neljanda aasta vajaduse väga hästi – et see on sillaks õppetöö ja päriselu vahel. Et see on aeg, kus nad saavad hakata reaalselt rakendama oma oskuseid ja teadmisi. Neil on õpe üles ehitatud selliselt, et alguses ei tohi tudengid osaleda professionaalsetes projektides. Neljandal aastal toimub integratsioon filmimaailma. Tudengitega rääkides tuleb välja, et väga paljud tunnevad, et kooli lõpp saabub kuidagi liiga järsku, pidurdusmaad ei ole. Me näeme ju ka ise selgelt, et kõik need asjad, mida nad peaksid teadma selleks, et minna edasi kasvõi magistratuuri, need ei mahu kolme aasta sisse. Ja siis magistrantuuri esimesel aastal tuleb välja, et nad ei ole veel valmis iseseisvaks tööks, nad on harjunud struktuuriga, kus kõik on ette antud, kus nad peavad läbima mingisugused ained, koguma kokku teatud punktid jne.
Maarin: Õppeaja pikendamise teema haakub natuke ka selle küsimusega, mida võiks loovkõrghariduse süsteemis olla veel teisiti?
Reimo: Võib-olla me ei peaks mängima teadust, st peaksime julgemalt leppima sellega, et see teadmine, mis kunstides tekib, on teistsugune teadmine. Mind natukene ärritab kui kunstikõrgharidust vaadatakse sama mõõdupuuga nagu rakendusliku teadust. Eelmisel aastal sõlmitud kolme ülikooli vaheline leping, et sõnastada, mis on loovuurimus ja loometöö, annab muidugi lootust, et suudame kehtestada oma reeglid. Tudengi vaatest on vahel neile keeruline selgeks teha, et nende enda huvid, nende enda tegevus on kõige viljakam pinnas mingisuguse loomingu algeks. Kui antakse kunstiprojekti raames ülesanne, siis üritatakse teha midagi täiesti uut ja erilist, mis ei ole mitte mingisuguses suhtes selle inimese endaga. Võiks olla julgemalt seda lähenemist, et see, mida nad koolis teevad, peaks olema tegelikult see, mis nad nagunii inimestena teeksid.
Anneli: Aga äkki ta veel täiesti ausalt ei tea, kes ta on ja mis talle meeldib? Üldhariduskool ja võib-olla ka kodune elu ei paku oskust ennast reflekteerida. See ongi see, mida EKA peaks toetama.
Maarin: Aga Agur, mida sina tahaksid näha, et, et kunstikõrghariduses muutuks, laiemalt kui sinu oma aine raames?
Agur: Ma tunnistan kohe ausalt üles, et loovainet andmisega mina ei saanud eriti hakkama. See üks aasta, mis ma seda tegin, imes täiesti kuivaks ja kõige õudsem oli see, et kõik tulemused tulid täpselt niisugused nagu ma ette ütlesin. See tõmbas mul tabureti puhtalt alt. See, mida ma praegu õpetan, on suhteliselt konkreetne asi, oskused. Aga mis üldse võiks teistmoodi olla… Mõnikord ma mõtlen, et peaks olema rohkem lihtsalt töörahu. Et ei peaks kogu aeg uuendama ja olema jube kreatiivsed, innovaatilised ja kõik need ägedad sõnad, mis paberil on olnud kindlasti olulised. Aga et inimesed saaksid rahulikult tiksuda, et nad ei peaks nii metsikult ringi tormama, et nad saaksid süveneda. Ja see õpingute pikkus ikkagi ka – mina õppisin enne kunstiakadeemiat kaks aastat veel Pedas (Tallinna Ülikool), ja siis 8 aastat siin otsa ja tegelikult alles siis hakkas mulle endale tunduma, et nüüd ma sain targemaks ka nagu natukene. Mul ei ole ausalt öeldes usku, et seda hüpet on võimalik kiiremini teha, inimese areng on ikkagi selline. Nii et ajafaktor on väga oluline. Proovige pilaffi teha viie minutiga ja siis kahe tunniga – vahe on ikka nii totaalne. Ja üleüldist efektiivsuse nõuet tuleks hoopis vähendada.
Maarin: Mis on aga teie jaoks teie töös kõige keerulisem?
Reimo: Mina olen jälginud juba päris mitu aastat, kuhu aeg kaob. Kui ma vaatan oma ametijuhendit, siis seal on ette nähtud ka aeg loominguliseks tegevuseks, aga tegelikult õppekavajuhi ja õppejõu töö täidab kogu mu aja ära ning loomingut tuleb teha ikkagi vabast ajast.
Anneli: Lisaks ajaraamile on meil ka nö kolleegide raamistik, mis meie valdkonnas on väga väike, osakonnad on väga väikesed. Näiteks ma tahaksin rohkem tegeleda rahvusvahelistumisega, aga seda lihtsalt ei ole võimalik teha, sest ma juba pean olema mitme eest väljas, et luua kontakt selle õppekava nimel ülejäänud kunstihariduse institutsioonidega, asutustega kunstivaldkonnas jne. Aeg-ajalt ma tahaks öelda nagu ühes “Tujurikkuja” sketšis, et “ma olen üks asi korraga”!
Agur: Kõige raskem on hommikul ülestõusmine kell 05:15 ja bussi peale minemine, et jõuda kell 09:00 loengusse. Aga muidu ma ei oska niimoodi öelda, ma olen üsna vilunud segavate asjade väljalülitaja. Et kui on vaja midagi ära teha, siis ma keskendungi ainult sellele ja ülejäänu peab endaga ise hakkama saama.
Reimo: Väga osav prioritiseerija peab küll ka olema jah ning eraldma, mis on see ülesanne, mida päriselt ka oli vajalik eilseks valmis teha. Siin isegi ei ole ühest vastust, mis abiks oleks, küsimus ei ole ainult näiteks rahas või ajas. Takistuseks on see, et varumängijate pink õppejõududele on ikka väga lühike. Kui üks õppejõud ütleb ära, siis on väga keeruline leida asendust, eriti meil pakutavate tasude eest.
Maarin: Aga mis on järgmine asi, mida te plaanite oma õppekaval või oma aines muuta või ümber teha?
Agur: Mina töötan kogu aeg konkreetse grupiga, nii et plaanid tekivad nende vajadustest. Mul on eesmärk, kuhu ma tahan nad välja nügida, aga ma ei tee mingeid muutmisplaane ette kui ma ei ole grupiga kohtunud.
Anneli: Minul algab kohe vaba semester ja kuigi mulle meeldib minu töö väga, siis seda vaba semestrit on ikka ka väga-väga vaja. Ma loodan, et kohustustest eemalolek annab kõrvaltvaatamise, järelemõtlemise võimaluse.
Reimo: Minul on küll isegi kolm muutust, mis on olnud juba kevadest saati aktuaalsed. Ühe viisime nüüd sügisel läbi – läksime õppekavadel kunst ja fotograafia BA üle mitteeristavale hindamisele. Järgmisena tahaksin väga ikkagi uurida võimalust viia sisseastumiseksamid kevadesse, et vabastada õppejõududele aega suvest. Suurem osa Euroopa kunstikoole teeb seda ja ma ei saa aru, miks meie ei saaks. Rahvusvahelisse magistriõppesse me ju võtame tudengid vastu kevadeti. Ja kolmas asi, millega edasi ma lähen, on uurida võimalust minna üle 4 aastasele BA õppele.
Maarin: Lõpetuseks küsiksin, kuidas EKA saaks oma õppejõude ja õppekavade juhte veel paremini toetada?
Anneli: Mina tegelikult tunnen, et kui ma selle vaba semestri ka nüüd veel saan, siis minu
minu vajadused on kaetud.
Agur: Mina ikkagi tahaksin vähem pidevat uutmist. Ma olen siin juba nii kaua olnud, et näen neid laineid – tuleb keegi uus inimene ja siis on vaja kõik ümber teha. Ma ei saa aru, miks näiteks tunniplaani peab igal jumala aastal muutma! Siin ilmselt ongi need põhjused, et keegi ei saa enam ainet tulla andma ja siis tulebki kõik ringi teha, aga ikkagi. Seda hoogtööväsimust tajuvad paljud.
Reimo: Väga palju tööd on ka tegelikult juba tehtud selle nimel, et oleks õppejõuna/juhina EKAs parem. Näiteks EKA Wiki – see on päris oluline muutus olnud, et igapäeva toimimist parandada. See vaba semester on hea asi, aga see on ainult korralistel õppejõududel – kuidas teha nii, et ka need õppejõud, kes on kutsutud mingiks kitsamaks ajaraamiks tööle, ei põleks läbi. Ja isegi erinevus akadeemiliste ja mitte-akadeemiliste töötajate vahel, näiteks kuidas hoida rohkem töökodade meistreid. Õppekava juhi seisukohast veel, et tasud, mida tuleks tõsta, on näiteks külaliseksperdi, juhendaja ja retsensenditasud.
Maarin: Äkki “vaba semester” võiks EKAs kõigile kehtida? Ma arvan, et ka raamatupidaja tuleks palju värskemana tagasi tööle! Mõttekoht, aga igatahes suur tänu selle vestluse eest!