Raikküla mõis
Algus k.p.:
20.05.2016
III Mõisakunsti konverents toimub 20. mail algusega 10.30 Raikküla mõisas. Eesmärgiks on taaskord kokku tuua mõisa- ja kunstirahvas, et üheskoos arutada mõisate, nende interjööride, kunstikollektsioonide ning nende tähenduste üle. Jälle mõtiskleme Eesti mõisakunsti fenomenist, teeme mõtterännaku selle kunagistesse hiilgeaegadesse ja räägime mõisatest kui kunsti missiooni kandjatest! Praegu on selleks sobiv hetk, sest järjest enam kuuleme uuele elule ärganud mõisatest. Me ju teame, et mõisate taastamine ei tähenda ainult müüriladumist, vaid tervikliku visuaalse keele loomist, milles kunstil on kandev roll, sest mõisad ise ongi kunstiteosed! See töö tähendab inetrjööride ja eksterjööride taasloomist koos kõikide sinna kuuluvate elementidega.
KAVA
10.30 – 11.00 Kogunemine, registreerimine ja hommikukohv
11.00 – 11.15 Avasõnad, kunstinäituse ja konverentsi tutvustus
11.15 – 12.00 Linda Kaljundi „Baltisaksa kunst, identiteet ja ajalugu“
12.00 – 12.45 Viljar Vissel „Kunst mõisainterjöörides“
12.45 – 13.30 EKA dotsent Hilkka Hiiop „Eesti mõisate interjöörimaalingud”
13.30 – 14.30 Lõunapaus
14.30 – 15.15 Ingrid Sahk “Raadi mõisa kunst läbi Liphartite graafikakogu”
15.15 – 16.00 Siim-Tanel Annus „Kohaspetsiifiline kunst“
16.00 – 16.15 Sandra Jõgeva stand up performance
16.15 – 16.30 Diskussioon vabas vormis, küsimused esinejatele
16.30 Konverentsi lõpetamine, huvilistele ekskursioon Raikküla mõisas
Konverentsi lektoriteks on asjatundlikud ja pühendunud inimesed, kellega koos vaatame Eesti mõisakunstikunsti minevikku ja olevikku ning püüame saada ettekujutust mõisate rollist kunstiväljal. Konverents on mõeldud ajaloolistest hoonetest huvituvatele inimestele, aga loomulikult ka kõikidele kunstnikele, kunstiteadlastele, sisearhitektidele, -kujundajatele ja kindlasti ka mõisahuvilistele. Sel aastal toome rohkem sisse kunstniku rolli, sest just nemad on kõige aktiivsemad tähenduste loojad tänasel kunstiväljal. Võrreldes baltisaksa aegadega on kunstiobjekti mõiste palju muutunud ja seda ilmestab hästi ka puändina konverentsi lõpetav perfomance.
Konverents toimub unikaalses ajaloolises saalis, kus külastajate kasutuses on Raikküla mõisa antiikmööblikollektsioon. Osalejad saavad näiteks võtta kohvitassi aastast 1763 pärinevast nõudekapist, istuda 19 sajandist pärineval biidermeier stiilis sohval ning nautida hetki ühes kunagises klassitsistlikus esindusmõisas! Samas saalis on ürituse ajal avatud kunstinäitus, mille täpsem sisu jääb aga üllatuseks.
Esimese Mõisakunsti konverentsi tulemuse kahe aasta eestl jõudsime järeldusele, et mõisakunst ootab oma väärikat taassündi nõudes endale oma vormi, unikaalset sisu, eraldi paradigmat ning väärikat rolli kultuuri- ja kunstimaastikul. Seekord uurime mõisakunsti sisulist poolt ja keskendume rohkem mõisale endale. Millise loogika alusel moodustus baltisaksa aegne mõisakunst ning kuidas seda loogikat rakendada täna? Nendele ja paljudele teistelegi küsimustele asume vastuseid otsima juba 20. mail Raikkülas!
REGISTREERIMINE kuni 15. maini aadressil: ivo@raikkylamois.ee
Osalustasu 22 € sisaldab lisaks konverentsile ka kohvipausi, lõunasööki ja ettekandeid elektroonilisel kujul! Arve saadetakse e-postiga pärast registreerumist, selle tasumine tagab koha konverentsil!
Info telefonil 56 244 382.
Konverents toimub Raplamaal, Raikküla külas, mõisa kastellihoone suures saalis.
PS! Ürituse kohta saab jooksvat infot Facebookist:
https://www.facebook.com/events/491746911035198/
Kokkuvõtvat artiklit Mõisakunsti konverentsist saab lugeda siit:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/2014-08-07-14-40-06/
KONVERENTSIL OSALEVATE LEKTORITE TUTVUSTUS:
Linda Kaljundi – on doktorikraadiga eesti ajaloolane ning Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi Ajaloo arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur, kelle uurimisteemad ulatuvad ristisõdadest eesti ja baltisakslaste ajaloo tõlgendamiseni. Ta on Tallinna Ülikooli Keskaja Keskuse asutajaliige, kes on õige inimene rääkima kutuurimälust, mälupaikadest ja nendega seonduvast identiteedist.
Viljar Vissel – on muinsuskaitsja ja interjööri ajaloolane. Interjööride ja mööbli kõrval on domineeriv uurimisvaldkond Eesti ajaloolised tapeedid. Praegune töökoht on Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskuse Kanut maali-, puidu ja metalli konserveerimise osakonna juhataja.
Hilkka Hiiop – on Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisspetsialist ja Eesti Kunstiakadeemia dotsent, kes omandas 2012 aastal Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnas doktorikraadi töö eest “Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?” Ta on ka praktilise töö käigus uurinud põhjalikult mitmete Eesti mõisate seina- ja maalinguid ning on kahtlemata sobivaim inimene nendel teemadel rääkima.
Ingrid Sahk – on õpingute ning töö kaudu seotud Tartu Ülikooli ja selle kunstikogudega. Koostanud näitusi vanagraafikast ning Eesti kunstist. Praegu tööl kuraatorina Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, kus asub ka suurem osa Liphartite Eestisse jäänud kunstivaradest. Seoses õpingutega Tartu Ülikooli kunstiajaloo doktorantuuris uurinud Karl Eduard von Lipharti graafikakogu ning vanagraafika kollektsioneerimist.
Siim-Tanel Annus – on eesti moodsa kunsti nimekamaid esindajaid, tuntud nii graafiku, maalija kui ka performance’i viljelejana, olles 1980–1993 peamisi performance’i harrastajaid Eestis. Teda peetakse eesti tegevuskunsti isaks, alates 1976. aastast on ta korraldanud ligi kuuskümmend isikunäitust Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Ta on võitnud mitmeid auhindu mainekatelt festivalidelt üle maailma ja tema töid leiame paljudest kunstimuuseumitest.
Sandra Jõgeva – Mis saab olla veel hullem, kui Õhtuleht, Kroonika või Inno ja Irja Tähismaa
blogi? Vastus on Sandra Jõgeva stand-up tragöödia. Kui keegi Eesti
kunstnikest üldse julgebki oma elu ja isiksuse täielikult publikule avada
ning kiskuda päevavalgele kõige personaalsemad ja intiimsemad lood ning
lisada neile piisav annus ühiskonna musta aluspesu, siis on see tema. Ta
peatub teemadel, millest sotsioloogid ei kirjuta ning mis panevad proovile
ka kõige avatuma inimese taktitunde piirid. Tema huumor võib olla nii
kohatult veider, et just sellepärast kanduvadki etteasted pigem tragöödiale
omasesse žanri
Ivo ja Karmel
Raikküla mõis