Eesti Kunstiakadeemia moe-, aksessuaari- ja tekstiilidisaini tudengid veetsid tänavu kaks nädalat Ghanas, Kumasis asuvas Kwame Nkrumah University of Science and Technology’s (KNUST).
Tegemist on ülikooliga, mis oma mõõtmetelt meenutab pigem väikest linna kui õppeasutust. Seal õpib ligi 85 000 tudengit. EKA ja KNUSTi koostöö on kestnud aastaid ning selle keskmes on olnud ühised töötoad, kus kohtuvad kaks väga erinevat kultuuriruumi. Läbivaks teemaks on värv ja valgus ning nende kogemuslik tähendus. Programmis osales kümme EKA tudengit ja kakskümmend KNUSTi tudengit.
Saabusime Ghanasse vihmaperioodi kõrghetkel. Troopiline vihm ei ole seal lihtsalt ilmastikunähtus, vaid midagi, mis võis lüüa päeva plaanid sassi ja panna liikumise teise temposse. Enne Kumasisse jõudmist käisime Cape Coasti piirkonnas, mis jääb küll 130 kilomeetri kaugusele, kuid võttis lausa seitse tundi, et kohale jõuda. Cape Coastis külastasime Elmina lossi, mis seisab seal kui Euroopa koloniaalpärandi üks markantsemaid ja valusamaid märke.
Foto: Cärol Ott
Kumasi poole sõit oli üheksa tundi kestnud üleminek ühest suurlinnast teise. Konditsioneeritud bussis istudes avanes aknast pidevalt muutuv film: vihmast lõhutud teed, punane savitolm, teeäärsed kauplejad, matuseprotsessioonid, troopiline taimestik.
Foto: Betty Sikmann
Kui Kumasisse jõudsime, algas töötuba. Sel korral keskendusime Ghana adinkra-sümbolitele ja Eesti traditsioonilistele kirjadele. Mõlemad on visuaalsed süsteemid, mis kannavad tähendust, mälu ja kuuluvust, kuid mitte tingimata samal viisil. Tudengid asusid grupitöödes otsima võimalusi, kuidas nendest lähtudes midagi ühist luua.
Üks suuremaid väljakutseid oli ootuspäraselt ühise keele leidmine. Mitte ainult sõnades, vaid ka mõtlemises. Meil on sageli üllatavalt erinev arusaam sellest, kuidas disainiprotsess võiks alguse saada. Millal algab uurimistöö? Millal võib hakata vormi looma? Kui palju peab enne teadma ja kui palju võib alles katsetades selguda? Rahvusvaheline koostöö ei ole ainult teadmiste vahetamine. See on ka pidev kohanemine, tähelepanelikkus ja valmisolek kuulata, kuni teine jõuab oma mõtte välja öelda.
Foto: Kelian Luisk
Lõpptulemusena sündis viis erinevat ja eriilmelist projekti. Ühes grupis said adinkra-motiividest inspireeritud maskid tantsulise esituse osaks. Teises uuriti taimede abil värvitud ja seejärel maalitud kangast. Kolmandas punuti pesa asjadele, mis vajavad kaitsmist. Neljandas loodi installatsioon, mida valgus päeva ja öö jooksul muutis. Viies projekt kutsus vaataja installatsiooni sisse, et kogeda motiive mitte ainult pilguga, vaid kogu kehaga.
Foto: Kelian Luisk
Lisaks töötoale avanes võimalus sõita Ghana kaugemasse otsa, Tamalesse. Tamale on kunstiringkondades saanud tuntumaks tänu sealt pärit kaasaegsele kunstnikule Ibrahim Mahamale. Ta on KNUSTi ja meie partnerosakonna vilistlane ning paljudele tudengitele üks inspireerivamaid eeskujusid. Mahama on oma kodulinna rajanud kolm kunstikeskust: Red Clay, Savannah Centre for Contemporary Art ja Nkrumah Volini. Need keskused ei ole ainult kunstiruumid, vaid ka kohad, mis toovad kaasaegse kunsti kohaliku elu lähedale ja muudavad selle millekski vähem kaugeks.
Foto: Kelian Luisk
Kahe nädala jooksul avanes tudengitele võimalus kogeda keskkonda, mis erineb oluliselt nende harjumuspärasest kultuuriruumist. Selliste kohtumiste mõju ei avaldu enamasti kohe, vaid hakkab nähtavale ilmuma alles hilisemates töödes ja loomingulistes valikutes.
Õppereisi tegi võimalikuks Erasmus+.
