3. juulil ilmus disainiajakirja Leida uus number „Kopeerimistöö“. Number koondab lugusid eri aegadest, kultuuridest ja geograafilistest kontekstidest. Fookuses on kopeerimine kui tootmise, kohanemise ja omastamise viis: alates tarbijate vajadustele vastamisest ning looduse ja kultuuride ekspluateerimisest kuni virtuaalsete keskkondade, uute tehnoloogiate, kogukondlike praktikate ja repressiivsetes oludes kujunevate esteetiliste meetoditeni.
„Koopia on mõjus vestluse algataja,“ ütleb Leida peatoimetaja Taavi Hallimäe uue numbri eessõnas. „Põhjusi selleks on mitmeid – eesmärgipärane kättesaadavus ja efektiivsus, aga ka inimeseks olemisega kaasnev uudishimu, vajadus jäljendada eeskujusid või ka häbi, originaaliga kohtumist saatev alaväärsustunne kuni soovini rikastuda minimaalsete kuludega. Koopia, mis originaali osadeks lahti võtab, et see uuesti – mõnikord ka teistsugusel kujul – kokku panna, ei teki tühjalt kohalt. Kopeerimine algab alati originaali (või eelneva koopia) toimeloogika tundmaõppimisest.“
Numbri avab intervjuu disainiajaloolase ja -kuraatori Heng Zhi’ga, kes arutleb Taavi Hallimäega Hiina tootjate mõju üle globaalsele lõunale, seostades seda nii turule paiskamise kaudu õppimisega kui ka veel hiljaaegu disainerite tähelepanu köitnud lääne ettevõtete ja Hiina tehaste vahelise shanzhai kopeerimiskultuuriga. Arhiivimaterjalidest tõukuv disainer Ott Metusala visuaalessee tutvustab vaatamisrežiime, mille keskmes on ENSV katsetehase Estoplast disaineri Kirsti Metusala lambikavandid Kremli kabinettidele.
Graafiline disainer Nerijus Rimkus kirjeldab Nõukogude Leedu graafilise disaini põhjal tehnilise ja kultuurilise eraldatuse kiuste lääne disaini esteetika tõlkimist teisele poole raudset eesriiet. Disainer Muj Abdulzade võtab kriitilise vaatluse alla 1968. aasta México olümpiamängude visuaalse identiteedi, mis ühendas Natsi-Saksamaa olümpiamängude piktogrammid Mehhiko kultuuripärimuses kasutatud geomeetriliste mustritega.
Disainiajaloolase Triin Jerlei essee sukeldub teadus- ja digiulmesse, otsides seoseid liitreaalsuse võimaluste ja piirangute ning suurte tehnoloogiaettevõtete tegeliku tegevuse vahel. Arhitekt Immanuel Koh kirjeldab intervjuus Justin Zhuangile oma projekti, mis uurib tehisaru ja monoplokk-tooli kaudu uusi võimalusi tõlkimaks kahemõõtmelisi kujutisi füüsilisteks objektideks. Graafiline disainer Rita Davis tutvustab Brasiilia kultuuri sügavalt juurdunud iga-aastast festivali „Bumba-meu-Boi“, peatudes selle kuudepikkusel ettevalmistusel ja toimeloogikal valmistada pidustusteks vajalik igal aastal uuesti.
Disainer Vitali Valtaneni artikkel vaatleb kriitiliselt inimkeskset disanipraktikat, tuues esile disaini ajalooliselt ekspluateeriva mõju mitteinimloomadele, keda disainiprotsessis süstemaatiliselt materjaliks taandatakse. Linnauuringuid ja biodisaini ristav Sergio Dávila viib lugeja mimikri kui eri liikide vahelise mängu juurde, mis pelga jäljendamise asemel avab ruumi tõlgendustele ja tähenduste loomisele. „Kopeerimistöö“ lõpetab kunstnik Mia Tamme osaliselt arhiivimaterjalidel põhinev, kuid fiktiivse jutustamise meetodit kasutav lugu Avinurme vaibategijast Mallest, kelle loometööks vajalikud materjalid pärinesid Narva tekstiilivabriku Kreenholm vahenditest.
Leida graafilised disainerid on Haron Barashed ja Fernanda Saval. „Kopeerimistöö“ kaanekujunduse valis välja Jordan Weaver.
Leida on kaks korda aastas ilmuv veebiajakiri. Leida asutaja on EKA disainiteaduskond, ajakirja väljaandmist toetavad Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital, EKA teadusfond ja EKA disainiteaduskond.