Eesti Kunstiakadeemia avab traditsioonilise lõputööde festivali TASE, mis on iga-aastane eesti noore kunsti, disaini, arhitektuuri ja kunstikultuuri tippsündmus. Tänavune festival naaseb tervikuna EKA linnakusse, avades publikule nii senised õppe- ja tööruumid, Valge maja laborid, monumentaalstuudio, ning teadus- ja arendusruumid kui ka veel arendamisel olevad hooned. Välja tuuakse kogu kunstiakadeemia loomekaar.
TASE toimumine EKA linnakus on osa laiemast arengust, mille raames kunstiakadeemia linnak laieneb avatud õppe-, loome- ja teaduskeskuseks. Festival avab selle muutuse nii füüsilise kohalolu kui ka ideelise suunana, laiudes Kotzebue tänava algusest EKA peahoone ja Valge majani. EKA linnaku avatus loob võimaluse kogeda ülikooli kui toimivat loome- ja teaduskeskkonda, mis ulatub otseselt linnaruumile.
TASE‘26 festival avaneb kolmapäeval, 27. mail kell 17.00 EKA kunstilinnakus. EKA Valge maja (Kotzebue 10) ees toimuval avasündmusel kõnelevad Eesti Vabariigi kultuuriminister Heidy Purga, EKA rektor Hilkka Hiiop ja nelja teaduskonna dekaanid, kes annavad lõpetajatele üle Noore kunstniku, Noore tarbekunstniku ning Noore disaineri preemiad. Autasustamise järel esinevad Puuluup ja DJ-duo Danger from Estonia.
Kuna avamine toimub suuresti õues, siis soovitame riietudes konsulteerida ilmateatega. Avamise päeval saab külastada näitust kogu EKA linnakus kuni kell 23.00.
Festivali keskmes on EKA tudengite lõputööde näitus, kus osalevad arhitektuuri, disaini, kunstikultuuri ja vabade kunstide teaduskondade lõpetajad. Peanäitust saadab mitmekülgne satelliitprogramm erialanäituste, kaitsmiste ja TASE Filmiga. TASE ’26 jääb EKA linnakus avatuks kuni 19. juunini.
Sel aastal käsitlevad EKA lõpetajad elukeskkonda ruumina, milles põimuvad kogukondlikud suhted, materiaalsed muutused ja ebakindlad tuleviku tunnetused. Töödes tõusevad esile linnakeskkond, koosloomelised praktikad ja olemasoleva ümbermõtestamine, mida saadab liminaalsuse tunne – vahepealsuse seisund, mida iseloomustavad otsingulisus, väsimus, ärevus ja valmisolek kohaneda. Tähelepanu all on nii aeglustumine ja katkestused kui ka küsimus, kuidas säilitada hoolivuse ja ühisuse võimalikkust olukorras, kus sotsiaalsed ja materiaalsed struktuurid on pidevas muutumises. Noored loojad suhestuvad ümbritsevaga, otsides viise, kuidas mõtestada inimest tema keskkonna, kogukonna ja ajastu vahelises hapras tasakaalus.
Disainiteaduskonna lõputöödes põimuvad tervishoid, materjaliringlus, koosloomelised praktikad ning linnaruumi ja kogukondliku käitumisega seotud sotsiaalsed küsimused. Interaktsioonidisaini magistrant Rainer Pits arendab Tartu Ülikoolis arstidele ja teadlastele suunatud tervishoiu tootearenduse õppeprogrammi, tuues disaini otsesesse kokkupuutesse meditsiini ja teadustööga. Sotsiaalse disaini lõpetajad keskenduvad aga linnaruumi emotsionaalsetele ja sotsiaalsetele pingetele. Kristiina Laapas suunab oma töös sõidukijuhte kaasliiklejatega arvestavamale käitumisele ning Kristiina Pilvet-Petrov käsitleb kriisikäitumise kommunikatsiooni korteriühistutes.
Arhitektuuriteaduskonna magistrandid tegelevad ühiskondlikult aktuaalsete ruumiküsimustega, käsitledes vananeva ühiskonna väljakutseid, väheväärindatud ehitusmaterjalide kasutust ning olemasolevate keskkondade ja hoonete ümbermõtestamist. Tööd ulatuvad maastike, linnade ja linnaosade kriitilisest analüüsist kuni tänavate, hoonete ja materjalide uute ruumiliste võimaluste avastamiseni. Uuritakse tööstuspärandi avamist ja ümberehitust, seisma jäänud hoonete haldusbürokraatia ja isenokitsemise vahelist pinget ning eksperimentaalsete hoonetüpoloogiate loomist digitootmistehnoloogiate ja ebastandardse puidu abil.
Vabade kunstide teaduskonna lõpetajate tööd liiguvad argise ja poeetilise, dokumentaalse ja mütoloogilise piirimail, põimides isiklikke kogemusi, ajataju ja inimeseks olemise haprust. Elias Kuulmanni vaatleb trammijuhtide töö poeetilist olemust, samas kui Mikk Keis otsib võimalust katkestada lineaarset ajakogemust. Mälu, kaduvuse ja ruumi teemad tõusevad esile Kail Timuski installatsioonis, kus lammutatud talumaja puit muutub heli, soojuse ja auruna omamoodi matuselauluks kaduvale arhitektuurile. Sirel Soans uurib inimsuhete haprust ja püsivuse võimalikkust tänapäeva individualistlikus ühiskonnas.
Kunstikultuuri teaduskonna lõputööd käsitlevad erinevaid kunstiajaloo, kultuuri ja pärandi teemasid. Uurimustes vaadeldakse keha ja soolisuse kujutamist, kaasaegse kunsti ühiskonnakriitikat, subkultuure ning kunsti kogemist muuseumis ja hariduses. Esile tõusevad ka poliitilise kunsti ja dekoloniaalsed käsitlused, näiteks Sergei Trofimovi propagandamuuseumide uurimus ning Birgit Tohteri ja Anastassia Langineni saami pärandi teemad. Analüüsitav materjal ulatub baltisaksa kogudest ja ERKI moeshow kollektsioonidest kuni arhitektuurimakettide ja Sipsikuni. Muinsuskaitse töödes käsitletakse pärandit praktilisest ja kultuurilisest vaatenurgast, näiteks Getter Zireli litrite ajalugu ja Elo Valneri kalmistu kui elava keskkonna säilitamine. Arhitektuuripärandis toob Kaspar Paas esile ajaloolised pesuköögid ning Sonja Samuel analüüsib tööstuskvartalite rekonstrueerimispraktikaid.