Intervjuu Anu Vahtra ja Tanel Kärbiga

Kuidagi peab üllatama tudengeid, tooma neid välja mõtteviisist, et õppejõud veab olukorda eest ja sina lihtsalt istud ja ootad, et midagi juhtuks!

Anu Vahtra, kunstnik, EKA külalisprofessor ja kaasaegse kunsti magistriõppekava juht sai 2022. aasta lõpul tunnustatud ka “Aasta tulija” tiitliga (koos Maarja Bachmanniga). Tanel Kärpi, disainerit, EKA dotsenti ja interaktsioonidisaini magistriõppekava juhti tunnustati aga Avatud akadeemia Arturiga – parim juhendaja. Maarin Ektermann vestles nendega õppekavajuhi tööst, õpetamise missioonist ning sellest, mida enda õpingute põhjal nüüd teisiti teha. 

 

Maarin Ektermann: Sissejuhatuseks küsiksin – mida te õpetades alati teha püüate (mis on teie õpetamiskreedo või õpetamisfilosoofia)?

Tanel Kärp: Minu üks eesmärk on tudengites enesekindluse kasvatamine. Tänapäeval enam konkreetset teadmist õpetada ei olegi nii oluline, pea kõike saab ise uurida, otsida, lugeda, aga just enesekindlust ja pealehakkamist on vaja, et ta siis läheks, vaataks, otsiks, et tekiks käivitav uudishimu. Inspireerida ja enesekindlust kasvatada, need on minu jaoks kaks kõige olulisemat märksõna.

Maarin: Aga kuidas seda enesekindlust kasvatada?

Tanel: Eks seda ma siin igal aastal proovingi erinevate võtetega (naerab). Üks viis on näiteks see, et aeg-ajalt tuleb ära kaduda, mitte alati olemas olla ja lasta omapead välja sipelda – vastan näiteks mõnele küsimusele pikema viivitusega. Alguses kirutakse ka, aga pärast tänatakse.

Maarin: Kuidas te õppekavajuhtidena oma tudengitest mõtlete, kui palju isiklikku vastutust nende käekäigu eest tunnete?

Anu Vahtra: Mina mõtlen tudengitest nagu kolleegidest ja tahaks seda vaatenurka säilitada kogu õpiprotsessi vältel. Tahan, et toimuks ideede ja kogemuste vahetus, mitte info liikumine ühes suunas ja vertikaalselt. Ma tahan, et meie suhtlus toimuks horisontaalselt ja baseeruks vastastikusel lugupidamisel.

Tanel: Õppekava juhi vastutus on väga suur – sina paned ju kõik kokku, inimesed, kes siin õpivad, inimesed, kes siin õpetavad, tingimused jne. Kui nad juba siin koos on, siis mõnes mõttes annad vastutuse õppijale üle, aga ka õppekavajuhile jäävad alati mingid olukorrad. Näiteks oli juhtum, kus õppejõud hakkas tundide alguses kõigepealt eestlastega pikalt eesti keeles lobisema, teised tudengid olid nagu “misasja?!” – sellesse olukorda pidin sekkuma. Nii et sellist üldvaadet peab ka hoidma.

Anu: Lisaks sellele on iga tudengiga ka isiklik vastutusmoment, inimesi on seinast seina – nii praktikaid, muresid kui kultuuriruume silmas pidades. Õppekava juhi töö eeldab, et oled iga tudengi teemadega kursis ja tema jaoks vajadusel olemas – aga kaasaegse kunsti õppekavadel on kokku üle 40 tudengi, mis on päris suur hulk inimesi. Võib-olla olen sellise isiklikult toetava rolli ka ise välja mõelnud? Ma ei tea, mulle tundub, et õppekava juhina on see minu ülesanne – kes see teine siis peaks olema?

Tanel: Jah, see on see lubadus, mille me neile anname, et nad saavad tuge 2-3 aasta jooksul, mis nad siin on.

Anu: Inspireerimine ja julgustamine, mis Tanel alguses välja tõi, on mulle ka olulised märksõnad. Minu meelest on vastutus meie kõigi õlgadel, nii tudengite kui õppejõudude. Tudengite vastutada on tulla kohale, võtta initsiatiiv, teha tööd. Kõik ei ole kandikul valmis noppimiseks, õppe sisu ja dünaamika peaks tekkima koostöös. Kuidas seda saavutada, ma täpselt veel ei tea.

Tanel: Seda ongi väga raske saavutada, lõpuks on see ka inimestes kinni. Olen tähele pannud, et grupis peab olema vähemalt üks initsiaator, siis hakkab see hoiak ka teistele külge. Kui mõni aasta on juhtunud, et ei ole sellist inimest grupis, siis ongi väga keeruline.

Maarin: Kas te oskate teha mingeid üldistusi, kas õppijad/noored on muutunud, näiteks võrreldes selle ajaga, kui te ise õppisite?

Anu: Paljudel, keda meie õpetame, on olnud erinev kasvamise ja kooliskäimise kogemus, nii et põlvkondade erinevus on aeg-ajalt üsna selgelt tunda. Aga akadeemia kontekst võikski olla see, kus erinevad generatsioonid kokku saavad ja koos tegutsevad. Nii saaks põlvkondade vahelise tühimiku tekkimise võimalusele juba eos kriipsu peale tõmmata. 

Tanel: Meie magistriprogrammis on õppimas ka minust vanemaid inimesi, seal ma ei tunne erinevust, aga kui õpetan bakas, siis küll märkan põlvkondade vahet. Tundub, et inimesed on esmalt eemalolevamad ja tõesti teistsugune vaib on. Aga see läheb paari-kolme kohtumisega mööda. Kui inimesed hakkavad juba tööd tegema, siis enam sellist vahet ei tunne, kõik töötavad innukalt, väga head küsimused on, nad on hästi teadlikud ja nõudlikud.

Maarin: See teadlikkus maailma kitsaskohtadest on küll täiesti teine võrreldes selle ajaga kui mina õppisin – bakas ma olin õndsas teadmatuses selles osas, kui keeruline maailma meie ümber on. Praegu tuleb nii palju infot korraga kätte ja see võib teha ka interseks, tekibki tunne, et nii palju on nii suuri probleeme, mida ma üldse teha saan või suudan.

Tanel: Võib-olla küll, et entusiasm on kuhugi kadunud. Omal ajal õppides oli kogu aeg tunne, et kõik on nii äge, kõik on võimalik, teeme ära – see on asendanud sellise “noh jah siis” suhtumisega.

Anu: See on ilmselt maailmavaluga kaasnev nähtus, mis siis loodetavasti peale neid kahte-kolme kohtumist tagaplaanile vajub.

Maarin: Kas teil on mõni näide konkreetsest võttest/meetodist/harjutusest, mida te kasutate ja mis on hästi töötanud?

Anu: Mina üritan olla võimalikult entusiastlik selles osas, mida tudeng teinud või millised ideed laual on. Linda van Deursen, kes minu ajal juhtis Gerrit Rietveldi akadeemias graafilise disaini osakonda, oskab õppejõuna imeliselt kombineerida entusiasmi ja konstruktiivset kriitikat ning anda tudengile energiat ja hoogu tööga edasi minna. Nii et paar aastat tagasi Lieven Lahayega koos workshoppi tehes oli meie hoiaku puhul ka märksõnaks channeling Linda (naerab). Tihti tundub, et ruumis valitseb võrdlemisi madal energia, mis juba eos ei ole kuidagi produktiivne – siis on vaja sellest kuidagi hea hooga läbi suruda.

Tanel: Mina proovin inimesi raputada. Kui asi väga hapuks läheb, siis vähemalt istumast püsti saada, midagi teha. Näiteks hiljuti alustasime uut disainieetika kursust bakadega ja kuidagi ei saanud käima. Siis ma ütlesin, et oleme nüüd tööintervjuul ja andsin prooviülesande disainida vorm mis kogub isikuandmeid. Nad tegid tublilt, aga tulemus oli see, et te kõik kukkusite praegu intervjuul läbi. Sest keegi ei küsinud, milleks neid andmeid kasutama hakatakse! Ja tähelepanu oligi ruumis täiesti teine. Üks näide veel – meil oli sotsiaalse innovatsiooni aine PERHiga, hästi rasked teemad ja tudengid mornide nägudega, mõte ei liikunud üldse. Siis ajasin nad püsti, koridori ning näitlesime järjest ideed läbi, improdes, telefonidega filmides jne. Pärast oli energia sellel kursusel hoopis teine ja sai hakata tööd tegema. Kuidagi peab üllatama inimesi, tooma neid sellest mõtteviisist välja, et õppejõud ju veab eest seda olukorda ja sina lihtsalt istud ja ootad, et midagi juhtuks.

Maarin: Kes on teie eeskujud õppejõuna/õppejõu juhina? Või mingi enda kogemus, mille moodi te ise kindlasti olla ei taha? Anu juba van Deursenit mainis.

Tanel: Mõned aastad tagasi oli EKA õppejõudude koolitus, mida viis läbi Kaospilot ja selle koolitaja Aleksandra Hasdorf. Tema isiksus, see, kuidas ta ruumi kontrollis, istudes vaikuses, aga kõik jälgisid teda keskendunult – see oli minu jaoks väga-väga inspireeriv. Et võib ka rahuliku loomuga tähelepanu kontrollida ja et sellist rahulikkust hoopis endas eestvedaja rolli jaoks kultiveerida. Oma õpingutest siin GD osakonnas tuleb aga väga palju hea kõrvalt ka näide, mille moodi ei taha ise õpetada – tagasiside stiilis “pole hea, mõtle edasi”. See võib toimida, kuna sunnib seoseid nägema, aga kui disainerina töötame palju intuitiivselt, siis bakas ei ole veel oma intuitsioon niimoodi välja arenenud, et sa suudaksid öelda, miks mingi asi töötab või ei tööta.

Anu: Seda tagasiside nappust ma mäletan ka ise sellest ajast, kui EKAs õppisin. Tagasiside ei saa olla selline “päris hea, näeb välja nagu kunst, tee veel” – kellele seda vaja on? Ning Rietveldist, kus ma fotot õppisin, on mul meeles üks õppejõud, kes oli kogu aeg nii üleolev, et sa tundsid, et ükskõik mida sa ka ei ütled, ikka on vale ja ikka oled loll. Sellised inimesed ei tohiks üldse õpetada. Isegi kui tudeng ütleb midagi, mis ei ole tõesti võib-olla õige, siis tuleb välja tuua, mis sealt puudu oli või mille peale peaks tudeng edasi mõtlema. Tegemist peab ikkagi olema olukorraga, kus inimesed võivad rääkida ilma sellepärast muretsemata, et keegi nad öeldu põhjal kiirelt hukka mõistab ja jutul lõpp. Hierarhiate teema akadeemias on minu jaoks üldiselt ka võõristav – tegin hiljuti oma magistrikraadi LUCA School of Artsis ja seal oli üldine õhkkond väga “koolilik” näiteks EKAga võrreldes. See torkas eriti silma, sest ma ise üritan igasugust hierarhiat õppejõu rollis olles alati vältida ja kuna ma ise õppisin viimati enne seda palju aastaid tagasi, siis oli veider ühtäkki sellist süsteemi tudengina perspektiivist kogeda.

Maarin: Aga mis on teie jaoks teie töös kõige keerulisem, millega te kõige enam maadlete?

Anu: Tunnen tihti, et õppekava juhi tööga kaasneva administratiivse töö kõrvalt jääb liiga vähe aega tudengitega tegelemiseks, aga samas on see üks peamisi põhjusi, miks ma siin olen. Ja siis muidugi oma kunstnikupraktikaga tegelemine – kuigi ametijuhendi järgi peaksid olema ka loomingulise töö päevad, siis praktikas ei ole enamasti võimalik neid nädalasse mahutada, nii et kogu aeg on pidev võitlus. 

Tanel: Mul on sama tunne. Kui kogu aeg käib selline võitlus, siis väsid ja hakkad end kaitsma ülekoormuse eest. Olen tähele pannud, et enam ei huvita asjad, mis varem huvitasid väga. Kunagi istusin pikad tunnid tudengitega koos, ajasin õhinaga juttu, aga enam ei tee seda. Rööprähklemine on tekitanud väsimuse. Samas, olen tähele pannud, et viimasel ajal on hakatud õppekava juhi rolli EKAs rohkem väärtustama. See on tõesti täiesti eraldi roll, mitte lihtsalt 5% palgalisa.

Maarin: Milliseid oskuseid ja teadmiseid te ise tunnete, et teil vaja läheks?

Tanel: Palju, aga esmane oskus oleks juhtimine!

Anu: Just, ma tahaksin ka põhjalikku juhtimiskoolitust. Absoluutselt puudub see keskastme juhi kogemus, kus rollis ma nüüd olen – aga samas eeldatakse, et mul on vastavad oskused ja teadmised olemas. Võib-olla sellepärast on see aasta olnud minu jaoks eriti raske, et ma olen pidanud ise töö käigus leiutama, mida juhiks olemine tähendab ja kuidas seda tööd teha. 

Tanel: Juhtimiskoolitused kuluksid ka tudengitele ära, disainerid on ühel hetkel oma karjääris tiimijuhid.

Anu: Üks asi, mis on ka rohkem fookuses, on vaimsele tervisele tähelepanu pööramine, nii töötajate kui tudengite jaoks. Sellised koolitused või seminarid võiksid olla regulaarsed – vaimse tervise eneseabi esmased võtted peaksid olema kõigile teada ja kogu aeg kättesaadavad.

Maarin: Millistest muutustest teie kunsti- ja disainihariduse tulevikule mõeldes unistate?

Anu:  Mina tahaksin, et kaoksid ära ainepunktid. Sisu jaoks jääks oluliselt rohkem aega ja energiat, kui ei peaks pidevalt ainepunkte jahtima ja arvutama, nii õppejõu kui tudengi vaatepunktist. Näiteks Rietveldis ei rääkinud keegi õpingute jooksul sõnagi ainepunktidest, hinnetest rääkimata, aga pärast sain diplomi ja kõik punktid olid lihtsalt seal kirjas.

Tanel: See on nagu mingi alternatiiv-valuuta, mis meil siin käibel on!

Anu: Just! Positiivne on, meil läks hiljuti läbi see, et magistritöö on nüüd ka mitteeristava hindamisega ehk et põhirõhk on tagasisidel, mitte sellel, mis tähe sa saad. Kuna kõik muud kursused olid juba mitteeristava hindamisega, siis nüüd tekib mingi tervik, kogu protsess võetakse kokku põhjaliku tagasisidega. Erinevates teaduskondades on see muidugi erinev ja võib-olla kusagil on eristavat hindamist vaja, aga kunstis kindlasti mitte.

Tanel: Mind paelub väga praegu toimuv tehnoloogia kiirkäik, viimase poole aasta jooksul on meieni jõudnud uued tööriistad, mis panevad ise teksti ja pilti kokku. Järgmisel aastal samal ajal kirjutab see ilmselt lõputöö valmis, nii et ei saa arugi. Praegu on nii murranguline aeg ja minu unistus on, et meie EKAs saame sellest aru ja hüppame ruttu-ruttu rongi peale. Meie suur tugevus on ju see, et oleme piisavalt väikesed, et kiirelt suunda parandada.

Anu: Kuidas sa näed, et see rongile hüppamine käiks?

Tanel: Ega me täpselt veel ei teagi. Igaüks peab oma keskkonnas neid vahendeid proovima, analüüsima ja välja mõtlema, teistele õpetama.

Anu: See tehnoloogia kiirrong võiks olla üle kooli regulaarselt adresseeritud, ja mida see sisuliselt ja eetiliselt õppe- ja loomingulise töö vaatest tähendab. 

Tanel: See on kõige võimsam tehnoloogia, mis inimkond seni loonud. Ma väga loodan, et EKA on see, kes suudab selle omaks võtta, et sellest ei saaks nähtus, mida hakkame kartma. Sest see tuleb nagunii. Me oleme kõik maalikunstnikud ja just on leiutatud fotograafia!

Maarin: Minul said küsimused otsa, aga kas te sooviks ehk ise veel midagi välja tuua seoses õpetamise ja töötamisega EKAs?

Tanel: Mina tahaksin kiita, et viimasel ajal on hakatud EKAs tihedalt tegelema õppekvaliteedi küsimustega, ka arvamuste küsimusega laiemalt, sellega, kuidas tudengite tagasisidet korjatakse jne. Seda on näha ja tunda!

Anu: Nõus!  

Aitäh Anu ja Tanel!

Jaga sõpradega:

Postitas Maarin Ektermann
Viimati muudetud