Avatud loengud

Toimub eesti keeles, hübriidloeng EKA TVs https://tv.artun.ee/colour4crafts

Ülle Saatmäe (tekstiilikunstnik)

“Kohaliku taimmaterjali kasutamisest tekstiili värvimisel kontaktprintimise meetodil” 

Loeng tutvustab kohalikku taimmaterjali, eriti suure tanniinisisaldusega taimi ning kontaktprintimise ehk taimetrüki olemust ning eksperimente erinevate võtete kombineerimisel. Juttu tuleb ka tanniini ja raua koosmõju fenomenist ning katsetustest rauarikka mudaga värvimise ja taimetrüki ühendamisel.

Ülle Saatmäe (s 1966) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti alal 1993. Sellest ajast alates on Ülle töötanud mitmetes sisustustekstiile loovates ettevõtetes ja paralleelselt osalenud näitustel autoriloominguga. Viimane on enamasti inspireeritud loodusest ja inimese-looduse suhetest. Suurematel isikunäitustel “Rippuvad aiad” (Tallinn, HOP galerii 2020), “Üleaedsed” (Tallinn, Kastellaani maja 2023) ja “Mälestusi Eedenist” (Porvoo, Galleria Maari 2024) on Ülle eksponeerinud suuremõõtmelisi taimetrükis kangaid ja fotosid tööprotsessist. Taimetrükk on tehnika, kus taimekujutised jäädvustuvad kangale otsekontaktis pika aja jooksul kuumas ja niiskes keskkonnas. Ülle on tehnikat arendanud viimased kaheksa aastat.

–

Loeng on osa sarjast “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval: jagades Colour4CRAFTSi kogemust”, mille on ellu kutsunud EU Horisondi projekt Colour4CRAFTS.

Loengusari toob kokku EU Horisondi projekti Colour4CRAFTS liikmed ja olulised külalised, et arutleda ja jagada oma teadmisi tekstiilivärvimisest minevikus ja tulevikus. Loengusarja on ellu kutsunud Tartu Ülikool ja Viljandi Kultuuriakadeemia koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.

EU Horidondi projekt Colour4CRAFTS koondab multidistsiplinaarset ekspertide, uurimisrühmade ning teadus- ja arendusettevõtete meeskonda. Eesmärk on uurida biopõhiseid ajaloolisi tekstiilivärvimise tehnoloogiad ja kombineerida neid teadmisi värvainete biosünteesi ja veevaba värvimise tipptasemel tehnoloogiatega. Colour4CRAFTSi liikmed on Helsinki Ülikool, Lapimaa Ülikool, Tartu Ülikool, KIK-IRPA, Leedsi Ülikool ja PILI Bio.

LOENG EI TOIMU esineja haigestumise tõttu!

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kunstiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuriteaduskonna koostöös.

Selle õppeaasta teemaks on “Arhitektuur ja hoole-eetika”, loenguid kureerib KVI vanemteadur dr Ingrid Ruudi.

Arhitektuuri käsitletakse hoole-eetika vaatepunktist: kuidas hoolitseb arhitektuur inimeste füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajaduste eest, nii tänapäeval kui ajaloolises perspektiivis?

13. novembril kell 18 peab Emma Cheatle EKA aulas loengu “Lamades pimedas ruumis: emaduse arhitektuur Suurbritannias”.

Emma Cheatle’i uurimistöö keskendub sünnitamise ruumilisele ja arhitektuursele kogemusele, tegeledes nii ajalooliste kui ka tänapäevaste emaduse ruumidega.

Kui konventsionaalne arhitektuuriajalugu läheneb hoonetele kui objektidele (samamoodi nagu objektiveeritakse ka ema keha), siis Cheatle pakub vastukaaluks “nurgavoodiarhitektuuri” loov-kriitilist autoteooriat. See põhineb feministlikul, subjektiivsel lähenemisel, mis haarab eri distsipliine, väljendusviise ja argumente. Ta vaatleb, kuidas on emaduse ruumid muutunud alates naise magamistoast 18. sajandi kodanlasekodus, läbi meessoost ämmaemandate rajatud 18.-19. sajandi haiglate kuni 20. sajandi lõpu moodsate sünnitusmajade ja kodussünnitamise kogemusteni, ning kuidas peegelduvad neis ruumides muutused emaduse praktikas. Ruum ei ole siin emaduse ajaloo tumm või neutraalne taust, vaid aktiivne ja sünnituskogemusse põimunud keskkond – materjal, praktika ja esemed, mille on loonud ja mis omakorda loovad spetsiifilisi ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi ning soolisi kogemusi ja struktuure.

Käsitledes ruume, süsteeme, tegelasi ja nende subjektsust, näitab Emma Cheatle, kuidas ajalooline haiglaarhitektuur ja reeglistikud on muutnud traditsioonilist kodus sünnitamise praktikat ning kuidas see mõjutab emade ruumikogemust tänini.

Dr Emma Cheatle on Sheffieldi Ülilkooli arhitektuuri vanemlektor. Tal on doktorikraad arhitektuuris Londoni Ülikooli Kolledžist Bartlettist, kus ta pälvis 2014. aastal ka Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) väljapaistvaima doktoritöö medali. Tema interdistsiplinaarne uurimistöö tegeleb arhitektuuri, kunsti ja linnaruumi poliitilise, kultuurilise ja ühiskondliku mõjuga, keskendudes eelkõige tervise, soo, rassi ja erivajadustega seotud ebavõrdsusele. Tema monograafia “Osa-arhitektuur: Maison de Verre, Duchamp, kodusus ja iha 1930. aastate Pariisis” (Part-Architecture: The Maison de Verre, Duchamp, Domesticity and Desire in 1930s Paris, Routledge 2017) analüüsib kriitilist teooriat, loovkirjutamist ja joonistamist ühendades Maison de Verre’i ja Duchampi “Suurt klaasi”, asetades värske arhiivimaterjali 1920.-30. aastate Pariisi ühiskondliku, seksuaal- ja meditsiiniajaloo konteksti. Tema teine raamat “Lamades pimedas ruumis: Emaduse arhitektuur Suurbritannias” (Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity, Routledge 2024) uurib arhitektuuri ja ruumi panust emarolli konstrueerimisel ja sünnituspraktikates. Emma on Bloomsbury Global Encyclopaedia of Women in Architecture 1960–2015 (2025) Suurbritannia alaosa toimetaja ning osaleb mitmetes feministlikes projektides nagu näiteks Feminist Art and Architecture Collaborative (FAAC). Koos Hélène Frichot’ga on ta koostanud feministlikule teoreetikule Jennifes Bloomerile pühendatud erinumbri ajakirjas Journal of Architecture (2024).

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengute kava 2025 sügisel

25.09  Elke Krasny (Viini Kunstiakadeemia) “Architecture and the Right to Care”

16.10 Leslie Kern (Toronto) “Towards a Feminist City.”

13.11 Emma Cheatle (Sheffieldi Ülikool) “Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity”

27.11 Robert Mull (London) “The Free World”

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Loengusari on osa Eesti Teadusfondi toetatud grandiprojektist Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG1078).

21.10 16.00

Veebinar Teamsis 

Riikka Räisanen (professor, Helsingi Ülikool, Colour4CRAFTS konsortsiumi juht)
“Traditsioonist tulevikku: keemia loodusliku värvipaleti taga” (inglise keeles, veebis)

Ühiskonnad püüavad saavutada suuremat jätkusuutlikkust ja tekstiilide värvimine on olnud arutlusel, kuna see on üks tööstusharudest, mis kasutab tohutul hulgal energia- ja veevarusid ning saastab keskkonda värvimisprotsesside halva kontrolli tõttu. Samuti on fossiilsete ressursside kasutamisest loobumise eesmärk suunanud uuringuid looduslike ja biopõhiste lahenduste uurimisele materjalides ja värvimises. Enne 19. sajandi keskpaika ja sünteetiliste värvainete värvikeemia revolutsiooni pakkusid ainsad kasutatavad värvained looduslikud allikad. Praegu on looduslikud värvained muutunud disainerite ja käsitööliste seas populaarsemaks.

“Oma loengus tutvustan mõningaid hiljutisi uuringuid biopõhiste värvainete ja uudsete lahenduste valdkonnas, kuidas neid erinevates materjalides ja lõpptoodetes rakendada.”

Erilist tähelepanu pööratakse EL-i programmi „Horisont“ rahastatava Colour4CRAFTS projekti materjalidele ja selle multidistsiplinaarsetele meeskondadele, kuhu kuuluvad teadlased arheoloogia, ajaloo, tekstiilitehnoloogia ja käsitöö, keemia, disaini ja tuleviku-uuringute valdkonnast.

Riikka Räisanen on Helsingi Ülikooli käsitööteaduse ja käsitööpedagoogika professor. Tema taust on keemias ja loodusteadustes, käsitööuuringutes ja hariduses. Tal on üle kahekümne aasta kogemust looduslike värvainete ja tekstiilide uurimisel ning ta on avaldanud arvukalt artikleid ja raamatuid sellel teemal. 2016. aastal pälvis ta Ühendkuningriigi Värvijate ja Värvijate Seltsi hõbemedali looduslike värvainete valdkonna uurimistöö eest. Ta on Colour4CRAFTS konsortsiumi juht.

–

Loeng on osa sarjast “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval: jagades Colour4CRAFTSi kogemust”, mille on ellu kutsunud EU Horisondi projekt Colour4CRAFTS.

.    

James Prevett’i ja Maarit Bau Mustoneni kunstnikuvestlused 22. oktoobril kell 17:45 A501 EKAs

22. oktoobril 2025 kell 17:45 toimuvad EKA ruumis A-501 James Prevetti ja Maarit Bau Mustoneni kunstnikuvestlused. Kunstnikud on kutsutud läbi viima meistriklassi EKA fotoosakonna tudengitele. Vestlustele on kutsutud kõik huvilised!

James Prevett on Briti kunstnik ja õppejõud, kes elab Helsingis alates 2013. aastast. Tema kunstnikupraktika hõlmab stuudiopõhist loomingut ja sotsiaalseid skulptuure. Prevetti loomingu keskmes on isikliku ja/või kollektiivse, füüsilise ja/või metafoorse kehaga seotud ideed ja kogemused. Ta töötab sageli koos teiste inimestega, et tuua kunstiloomingusse avatud polüfooniline lähenemisviis, näiteks projektid nagu Nomadic Sculptures, Out of Office (OOO) Radio ja The Organic Sound Society. Ta näeb oma õpetamist osana sellest protsessist, mis uurib praktikal põhinevaid ja kollektiivseid küsimusi. Prevett on skulptuuriosakonna lektor Uniarts Helsinki kunstiakadeemias ja veedab oma vaba aja raadios, raamatute seltsis ja oma koera Luluga jalutades.

https://jamesprevett.com/

Maarit Bau Mustonen on Helsingis tegutsev visuaalkunstnik ja sõltumatu kirjastaja. Tema looming hõlmab teksti, installatsioone, kaamerapõhist meediat ja performance’it, mis vaatajani jõuab näituste ja kunstnike trükiste kaudu. Kirjandust ja kommunikatsiooni õppinud kunstnik uurib keele, kirjastamise ja tõlkimise teemasid. Mustoneni teosed astuvad dialoogi luulega ning autor uurib teksti materiaalsust ja selle seost kujutiste ja kehaga. Koostöö teiste kunstnikega on viinud multidistsiplinaarsete ja polüfooniliste projektideni. Koos graafilise disaineri Arja Karhumaaga on Mustonen asutanud kollektiivi Multipöly (2021–), mis keskendub eksperimentaalsele kirjastamisele.

https://maaritbaumustonen.com/

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus ja Eesti Lavastuskunstnike Liit korraldavad 14. ja 15. novembril 2025 Tallinnas ühiskonverentsi ”Stsenograafia kord”.

Esimene konverentsipäev leiab aset Salme kultuurikeskuses, teine Eesti Kunstiakadeemias.

Konverentsi ajendab küsimus, miks jääb stsenograafia, see kõige käegakatsutavam ja silmatorkavam osa teatrist, sageli ilma tõsisema tähelepanuta. Kas sellepärast, et peamegi stsenograafiat vaid „käegakatsutavaks“ (materiaalne) ja unustame ära, et ka kõik „silmatorkav“ (visuaalne) on stsenograafia pärusmaa? Või äkki me etendust analüüsides (ruumisuhted, valgus, video, atmosfäär jne) räägime stsenograafiast tihtipeale seda endale teadvustamata? Või kui stsenograafia ongi ainult see käegakatsutav, siis kuidas analüüsida mateeriat lavastuse abstraktse sõnumi kontekstis?

Konverentsil osalemiseks palume end hiljemalt 10. novembriks kirja panna siin: https://form.jotform.com/252794260972062 

Konverentsil peavad ettekandeid nii teatriuurijad kui ka kunstnikud ja lavastajad, nende seas Kristel Nõlvak, Karmo Mende, Liina Keevallik, Eve Komissarov, Inga Vares, Tamur Tohver, Liis Kolle, Luule Epner, Riina Oruaas, Jaanika Juhanson, Aare Toikka, Ene-Liis Semper, Anita Kremm, Kristel Zimmer, Liina Unt, Andrus Laansalu, Epp Kubu, Ivar Piterskihh, Ardo Ran Varres, Marko Raat, Eero Epner ja Kerttu Männiste. Vestlusringides saavad sõna Lilja Blumenfeld, Iir Hermeliin, Pille Jänes, Kaie Mihkelson, Andres Noormets ja Lembit Peterson, modereerivad Karmo Mende ja Kristel Nõlvak.

Samuti olete esimese konverentsipäeva lõpus kell 19.00 oodatud Eesti Lavastuskunstnike Liidu näituse “Maalisaalis” avamisele Vabaduse galeriis (kuraatorid Mae Kivilo ja Marge Martin).

Konverentsi korraldavad Kristel Nõlvak ja Anneli Saro ETUKÜst ning Karmo Mende ELKList.

Ajakava ja rohkem infot: https://teatriuurijad.ee/eesti-teatriuurijate-ja-kriitikute-uhenduse-ning-eesti-lavastuskunstnike-liidu-uhiskonverents-stsenograafia-kord/

Kolmapäev, 15. oktoober 2025, kell 17:30
A-101

Leiate end kuskil vahepeal: hallil alal suure avaliku kunstikeskuse mezzanine-korrusel. Algselt oli hoone suhkrurafineerimistehas, mis ehitati 1838. aastal. Sellest arenes tehasetööliste ja sõdurite, kunstnike ja kirjanike poolt hõivatud odav elamu ning sellest sai kultuurikeskus. Pärast lagunemist ostis Ljubljana linn hoone ja taastas selle endisele kujule, avades selle uuesti Cukrarna nime all 2021. aastal.

Sellel vahepealsel ruumil on madalamad laed kui valge kuubikujulisel galeriipõrandal, mis seda üleval ja all ümbritsevad. See ei olnud mõeldud näitusepinnaks, vaid pigem ürituste, vestluste, koosviibimiste ja muude ajutiste tegevuste kohaks. Järgmisel aastal kaunistab ja programmeerib seda Dexter Sinister, David Reinfurti ja Stuart Bertolotti-Bailey koondtöönimi.

Vaadake ringi: tuba on kaetud seinast seina keskmise halli vaibaga ja seinad on värvitud sobiva värviga; aknad on päikesevalguse moduleerimiseks ja ühtlase halli valguse filtreerimiseks maskeeritud. See on enamasti tühi, välja arvatud mõned istmekotid ja paar lauda, ​​kõik samuti sobivas hallis toonis. Selles ruumis esitleb Dexter Sinister iga kuu ühe video disainerilt, kunstnikult või grupilt, kelle looming asub kuskil kunsti ja disaini keskel, sealhulgas mõned meie endi teosed.

Sisenedes vasakul pool on seeria valgeid ristkülikuid, millest igaüks on värvitud vastavalt standardsele video kuvasuhtele. Ühte neist projitseeritakse, olenevalt sellest, millal te seda loete.

http://grey-area.cukrarna.art/

Dexter Sinister on David Reinfurti ja Stuart Bailey liitnimi. Aastal 2000 asutas David disainistuudio O-R-G ja Stuart asutas kunstiajakirja Dot Dot Dot. 2006. aastal asutasid nad koos Dexter Sinisteri, mis oli New Yorgi Lower East Side’il „just-in-time töötuba ja aeg-ajalt avatav raamatupood“. Koos Angie Keeferiga asutasid nad 2011. aastal kirjastamis-/arhiveerimisplatvormi The Serving Library (www.servinglibrary.org), mida nad koos kaastoimetajate Francesca Bertolotti-Bailey ja Vincenzo Latronicoga tänaseni haldavad.

Slideshow on loengutest raamatuni sari, mis kutsub praktiseerivaid graafilisi disainereid rääkima oma rakendustööde taga olevast uurimistööst, viidetest ja tööprotsessidest. Sari avab arutelu ja teeb nähtavaks, kuidas graafilise disaini praktikad osalevad uurimisprotsessis. Sari palub disaineritel oma tööd lahti harutada, mõtiskledes materjali üle, millega nad kokku puutuvad, mitteametlike kohtumiste või katsetatud protsesside üle. Sarja korraldavad ja toimetavad Alexandra Margetic ja Sean Yendrys ning see on avaldatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriõppe kaudu.

Teisipäev, 14. oktoober 2025, kell 17.30
A-501

Vana-Roomast kosmoseni – graafilise disaini *Co-*programm pakub koostöid Danielle Aubert’ilt, Tauba Auerbachilt, Barbara Glauberilt, Shannon Harvey’lt, Adam Michaelsilt, Philip Ordingilt, Adam Pendletonilt ja teistelt. See nn kollektiivne tekst laiendab David Reinfurti pragmaatilist ja eksperimentaalset pedagoogikat: põimides kokku hääli polüfoonilises lähenemises disainiajaloole ja õpetamisele.

See raamat laiendab Reinfurti kõrgelt hinnatud graafilise disaini *uut* programmi, et lisada materjali kolmest uuest Princetoni ülikooli kursusest. Need veebipõhiseks õpetamiseks mõeldud kursused modelleerivad *koostööd*, käsitledes aineid Detroit Printing Co-opist, Corita Kentist ning Ray ja Charles Eamesist kuni Enzo Mari, Marshall McLuhani ja Virgil Ablohini.

Graafilise disaini *Co-*programmi annab välja Inventory Press, levitab Distributed Art Publishers ning seda rahastavad heldelt Barr Ferree Fondi Väljaannete Fond, Kunsti- ja Arheoloogiaosakond ning Lewise Kunstikeskus Princetoni Ülikoolis.

https://a-co-program-for-graphic-design.org

David Reinfurt on pool Dexter Sinisterist, veerand The Serving Libraryst ja pool O-R-G Inc.-st. Dexter Sinister sai alguse töötoana Manhattani Lower East Side’il ning on hargnenud projektidesse kaasaegse kunsti institutsioonidega ja nende jaoks. Serving Library annab välja ajakirja, haldab kunstikogu ja levitab PDF-faile veebis. O-R-G on väike tarkvarafirma. Reinfurt oli 2010. aasta USA Rockefelleri stipendiaat ja 2017. aasta Rooma auhinna stipendiaat disaini alal. Ta on Princetoni Ülikooli kujutava kunsti praktika professor.

Üritust korraldab Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogramm.

Alustab uus loengusari “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval: jagades Colour4CRAFTSi kogemust”, mille on ellu kutsunud EU Horisondi projekt Colour4CRAFTS. 

Esimene “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval” veebinar toimub 14. oktoobril kell 16.00. 

https://events.teams.microsoft.com/event/e0218e9f-ab65-4315-b9d7-a0d1d162fd53@6d356317-0d04-4abc-b6b6-8c9773885bb0

Riina Rammo (Tartu Ülikooli arheoloogiadotsent, Colour4CRAFTS)
Liis Luhamaa (Tartu Ülikooli tekstiilispetsialist, Colour4CRAFTS)

“Mineviku värvimaailm: Eesti arheoloogiline ja ajalooline tekstiil” (veebis)

Loengu esimeses osas annab Riina Rammo ülevaate Eesti arheoloogilistest tekstiilileidudest ja neis kasutatud värvainetest. Arutelu algab viikingiajast (800–1050), kuna varaseimad leiud pärinevad sellest perioodist, ja jätkub kuni 17. sajandini.

Teises osas tutvustab Liis Luhamaa looduslike värvainete ja tekstiilivärvimise tehnikate maailma, tuginedes kirjalikele ülestähendustele ja ajaloolistele tekstiilidele 18.–20. sajandist. Loeng hõlmab nii kohalikke värvaineid kui ka neid, mis on saabunud kaugetest maadest ja leidnud siin kasutust.

Liis Luhamaa, Tartu Ülikool, tekstiilispetsialist. Liis Luhamaa on käsitööspetsialist ja praktiline värvija, kellel on bioloogia ja keskkonnatehnoloogia taust. Lisaks on tal magistrikraad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvakäsitöö osakonnast. Ta tegeleb ka eesti rahvarõivaste teemaga ja uurib ajaloolisi rõivaid. Ta on EL Horizon projekti Colour4CRAFTS meeskonna liige.

Riina Rammo, Tartu Ülikool, dotsent. Riina Rammo on arheoloog, kes töötab dotsendina Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnas. Tema peamine uurimishuvi on arheoloogilised tekstiilid, pöörates erilist tähelepanu tehnoloogiale, rõivastele ja säilitamisega seotud küsimustele. Ta on Tartu Ülikooli Colour4CRAFTS meeskonna juht.

–

Loengusari toob kokku EU Horisondi projekti Colour4CRAFTS liikmed ja olulised külalised, et arutleda ja jagada oma teadmisi tekstiilivärvimisest minevikus ja tulevikus. Loengusarja on ellu kutsunud Tartu Ülikool ja Viljandi Kultuuriakadeemia koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.

EU Horidondi projekt Colour4CRAFTS koondab multidistsiplinaarset ekspertide, uurimisrühmade ning teadus- ja arendusettevõtete meeskonda. Eesmärk on uurida biopõhiseid ajaloolisi tekstiilivärvimise tehnoloogiad ja kombineerida neid teadmisi värvainete biosünteesi ja veevaba värvimise tipptasemel tehnoloogiatega. Colour4CRAFTSi liikmed on Helsinki Ülikool, Lapimaa Ülikool, Tartu Ülikool, KIK-IRPA, Leedsi Ülikool ja PILI Bio.

Saúl Baeza avalik loeng “What if we kissed under the watchful eye of the surveillance state?”

14. oktoobril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A101 Saúl Baeza avalik loeng “What if we kissed under the watchful eye of the surveillance state?”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Loeng uurib loomingulisi ristumiskohti algoritmilise vastupanu ja materiaalse kultuuri vahel, tuginedes kahele projektile: DOES ja VISIONS BY. DOES-i näitel tutvustab Baeza oma põhimõtteid ja eesmärke biomeetriliste tehnoloogiate õõnestamisel. Käsitledes teemasid nagu agentsus, vastupanu, jõustamine ja jõuetus, identiteet, osalus, distsipliin ja iha, viib ta algoritmid oma vajadustega vastavusse ning rakendab neid viisil, mis erineb nende algsest eesmärgist. VISIONS BY ajakirja kaudu uurib Baeza kriitilisete ja spekulatiivsete meetodite toel materjalide sotsiaalset mõju ja nende tajumist, keskendudes materjalide rollile kultuuride ja sotsiaalmajanduslike süsteemide aktiveerimisel ja dünaamilisemaks muutmisel.

Avalikest loengutest oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Saúl Baeza on DOES ja MAYBE loovjuht ning VISIONS BY ajakirja asutaja ja peatoimetaja. Ta annab loenguid Barcelonas Elisava disaini- ja inseneeriaülikoolis ning uurib funktsionaalseid ja digitaalseid identiteete “Making With…” (TU Eindhoven Research) ja “Futures Now” uurimisrühmades (Elisava Research). Baeza on Kataloonia kõrgema arhitektuuri instituudi (Institute for Advanced Archi­tecture of Catalonia, IAAC) ning Elisava ja Fab Academy’ga koostöös korraldatud magistriõppekava “Design For Emergent Futures” (MDEF) kaasjuht. Baeza on olnud külalisprofessor ja lektor rahvusvahelistes ülikoolides, haridusasutustes ja kultuurikeskustes, nagu näiteks Harvardi GSD, Central Saint Martins ja Londoni kommunikatsioonikolledž (UAL), Kataloonia kõrgema arhitektuuri instituut (IAAC), RMIT ülikool Melbourne’is, Rhode Islandi disainikool, Pascual Bravo ülikool Medellínis, Sónar+D, Victoria ja Alberti muuseum, BASE, CCCB ja DHUB.

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond