ROHEKA vol 8: arhitektuurist rohepöördes, jätkusuutlikust tarneahelast, moetudengitest Keenias

4. mail toimub järjekorras juba kaheksas sündmus EKA jätkusuutlikkuse sarjast ROHEKA. Sel korral saab kuulda lähemalt sellest, millega tegeleb EKA puitarhitektuuri kompetentsikeskus PAKK, kuidas luua jätkusuutlikku tarneahelat, mida tegid EKA moetudengid ja Reet Aus Keenias. Traditsiooniliselt teeb Roheka arengutest ja temaatilistest magistritöödest ülevaate EKA keskkonnaspetsialist Johanna Vahtra. 

Sündmus toimub EKA kaldauditooriumis A101 ning kantakse ka üle EKA TVs.

AJAKAVA

13.00-13.30 EKA puitarhitektuuri kompetentsikeskusest PAKK ja arhitektuurist rohepöördes. Sille Pihlak

13.30-14.00 Ülevaade EKA jätkusuutlikkusega tegelevatest magistritöödest (jätkusuutlikud linnad). Johanna Vahtra, EKA keskkonnaspetsialist

14:00-14:30 Kuidas EKA moe-, aksessuaari-, tekstiili- ja tootedisaini tudengid Keenias ringdisaini arendasid. Reet Aus, EKA jätkusuutliku disaini ja materjalide labori vanemteadur ja moedisainer

14.30-14.45 ROHEKA arengud (SDG 1-5). Johanna Vahtra, EKA keskkonnaspetsialist

14.45-15.15 Tarneahela jätkusuutlikkus. Ulrika Hurt, TalTechi jätkusuutliku väärtusahela juhtimise lektor

Iga kuu esimesel kolmapäeval toob ROHEKA EKA kogukonnani uusi teadmisi kestlikust eluviisist ja selle rakendamisest EKAs. Teemadena seatakse teiste oluliste seas luubi alla jäätmekäitlus, jätkusuutlik õpe, kogukond, töökeskkond ja energiasäästlikkus. Sündmus toimub ruumis A101 ning kantakse üle ka EKA TVs.

Lisainfo:

Johanna Vahtra
EKA keskkonnaspetsialist
johanna.vahtra@artun.ee

EKA fotograafia tudeng Alina Birjuk kutsub pildile

4. mail, kell 12.00–18.00, dokumendifoto jäädvustamine.

Alina: “Tule pildile, võta kolleeg või kursusekaaslane kaasa!”

EKAs, 1. korrusel, EKA galerii ees

Kolmapäeval, 4. mail 2022 kell 18.00 avavad Hanno Soans ja Silvia Sosaar Draakoni galeriis ühisnäituse „Usupuhastus“. Näitus jääb avatuks 28. maini 2022.

Aga kus on sündmuse juurte lõpp-punktid? Kus on sündmus-organismi viimased rakud? Neid ei ole. Nad on ainult kokkuleppeliselt olemas. See on eriti ilmne, kui vaadelda jälgitava sündmuse tagasiulatuvust võrdlevalt, ütleme kriminaalkoodeksi ja võimaliku süütunde ruumis. Jaan Kross, „Kajalood“, 1980

Käesolev näitus on küpsenud aegamööda, suisa läbi aastate, kuid sellel on siiski kindel algus- ja lõpp-punkt. Näitus tõukub ära ühest kenast päikselisest päevast 2018. aasta sügisel kui me plaanisime minna paavsti missale Läti Hendrikult laenatud loosungiga „Laula, laula pappi!“. Näitusel on žeste, mis jäävadki katsetusteks ja žeste mis varjatuna annavad lisalaengu eksponeeritud objektidele. Silvia Sosaare jõuline memento mori installatsioon võtab sulgudesse Hanno Soansi hapramad tööd ja kõnetab usupuhastuslikult oma esituskonteksti avalikku ruumi Vene saatkonna vastas. Näituse ruumilised viited ulatuvad Saaremaast läbi Kaliningradi ja Münsteri Tallinnani ning ajalised Läti Hendriku Liivimaa kroonikast (13. sajand) läbi 1997. aasta tänasesse päeva.

Iga „Usupuhastus“ on algselt aktsioon. „Usupuhastus“ sünnib spontaanse reaktsioonina tavade poolt struktureeritud keskkonnale. „Usupuhastus“ ripsutab tiiba avalike rituaalide laetud omaruumiga, ilmnegu see lõppkokkuvõttes kunstisaalis kas siis pühapildis või pildirüüstes. Vähemalt paariks tähelepanuga ergastatud hetkeks on „Usupuhastus“ sümboolne arveteklaarimine ajaloolise mineviku või olevikuga või siis vähemalt selle žesti rahutukstegevalt realiseerimata potentsiaal. „Usupuhastus“ on hügieeniprotseduur ja pesta tuleb teatavasti regulaarselt.

Hanno Soans (1974) on kunstiteaduse taustaga kunstikriitik, kuraator ja kunstnik, kes õpib Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri doktoriõppes. Kunstnikuna on Soans esinenud näitustel alates 1997. aastast, keskendudes tegevuskunstile, tekstiteostele ja videole. Hanno Soans elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistriõppe aastal 2003 ja jätkab õpinguid EKA doktorikoolis kunstiteaduse ja visuaalkultuuri erialal. Aastatel 1997‒2008 töötas Hanno Soans Eesti Kunstimuuseumi kuraatorina. Soans on kuulunud kunstirühmitusse Stiilne Viisnurk (koos Anders Härmi, Kiwa, Andres Lõo, Martin Pedaniku ja Jasper Zoovaga). Soans on kirjastuse skaala publishing asutajaliige.

Silvia Sosaar (1979) on Tallinnas tegutsev ja töötav kunstnik. 2017 lõpetas Sosaar Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotograafiaosakonna. 2021 omandas EKA-s kaasaegse kunsti magistrikraadi ning oli oma lõputööga „See liivakast, mis meile anti“ EKA Noore kunstniku preemia nominent. Oma esimesel isikunäitusel “Shiny Shoes Salon” (2018) EKA Galeriis muutis Sosaar kunstigalerii kingapuhastussalongiks. Näitus koosnes performance’ite seeriast, mis leidsid aset enne näitust ja näituse ajal, fotodest, videost ja ruumiinstallatsioonist. 2019. aastal esines Sosaar isiknäitusega „Akadeemia spordiklubi“ koos Hanno Soansiga Hobusepea galeriis. Kunstnik on Eesti Fotokunstnike Ühenduse FOKU liige ja on teinud näitusi koos kunstnikerühmitusega Umbrella Group. Sosaar on ;paranoia asutajaliige ja skaala publishing’i asutajaliige. Kunstnik on osalenud oma teostega näitustel Eestis, Lätis, Ühendkuningriikides, Prantsusmaal ja Pakistanis.

Kunstnikud tänavad: Andres Gailan, Madis Kaasik, Jaak Soans, perekond Sosaar, Uku Toomet, Reimo Võsa-Tangsoo.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

3. mail, kell 12.00–14.00 valmivad EKA 2. korruse avatud alal lilleseaded keraamika tudengite treitud anumatesse. 

Vaasid – igalt üliõpilaselt üks püstine ja üks madal anum – valmisid Räpina Aianduskooli soovil ja nende treimist juhendas Aigi Orav.

Lilleseadeid valmistavad florist Indrek Kaeli juhendatavad aianduskooli õppurid.

Valmis töid on võimalik näha kella 16.00ni.

Käesoleva teose kaudu olen uurinud sisemisi ja välimisi muutuseid, mida olen kogenud alates Tallinna kolimise ajast. Tänu vanematekodust lahkumisele on mul olnud aega ja ruumi mõelda, kes ma olen ja kuhu ma oma uues keskkonnas sobitun. Käesoleva foto tegin vanalinnas ringi jalutades, nautides päikesepaistet peale kuudepikkust pilvist ilma. Tekst fotol on pärit minu isiklikest märkmetest.

Minu teos räägib kaugsuhest ning mentaalselt kahes paigas samaaegselt eksisteerimise ebamäärasusest. Seda distantsi õnnestub ületada, kui paigutada meid hetkeks virtuaalreaalsusesse. Pildi tegemisel kasutasin erinevaid kollažitehnikaid. Kaks figuuri on välja lõigatud neid ümbritsevast ruumist ning paigutatud üksteisele lähemale. Dekonstrueeritud osad vormivad nende jaoks uut reaalsust, mis ei ole korrapärane, vaid fragmenteeritud ja eraldatud.

EKA disaini ja innovatsiooni õppekava ruumikujunduse eriala kutsub sisseastujaid ja ka kõiki teisi huvilisi osa saama ruumikujunduse infotunnist, kus vestlusringi formaadis kaks sisearhitektuuri spetsialisti Maarja Valk-Falk ja Elina Steinpilm arutlevad sisseastujaid puudutavate valdkonna teemade üle ja vastavad kuulajate küsimustele.

Vestlusring toimub kolmapäeval, 11. mail kell 18.30-19.30 Eesti Kunstiakadeemia ruumis A401 (Põhja pst 7).

Võimalik osaleda ka virtuaalselt.

REGISTREERU SIIN

Lisainfo sündmuse kohta:
Andrei Špakovs, andrei.spakovs@artun.ee

Laupäeval, 7. mail, kell 17:00 avab kunstnik Estookin Loomelinnaku Väligaleriis (Telliskivi 60a) isikunäituse SIMULAAKRUM.

Näitusel on eksponeeritud üle pooleteisemeetriste digimaalidena Ivo Linna, Ott Leplandi, Laura Pōldvere, Kerli, Leslie Da Bassi, Maarja Nuudi, Genka, Anna Kaneelina, Rita Ray ja Tanel Padari portreed ja kümme nende muusikast inspireeritud abstraktsiooni. Näitusel esitatavad tööd on protsessi tulemus, mille eesmärgiks oli uurida heliloomingu mõju visuaalkunstniku loomingule.

Näituse avashow teevad Laura Põldvere ja Uku Kübar.

Avashowle järgneb vestlus Estookini ja Rita Ray vahel muusika ja kunsti loomise protsessidest. Vestlust modereerib Henrik Ehte.

Näitus on avatud ööpäevaringselt. 7. mai – 7. Juuni 2022.

Kuraator: Estookin

Kujundaja: Estookin

Eriline tänu: Ene-Liis Semper, Katrin Reimann, Janno Reimann, Anita Kremm, Kristel Zimmer, Alice Aleksandridi, Andres Ojasu, Reene Teder, Henrik Ehte, Magdaleena Maasik, Loomelinnaku Väligalerii.

Näitusetööde maalimiseks korraldas Estookin eksperimendi, kus ta kogu maalimisprotsessi ajal kuulas ainult ja vahetpidamata portreteeritava artisti muusikat, millest inspireerituna sündisid lavastuslikud portreed ja nendega dialoogi astuvad abstraktsed maastikud, mis omakorda annavad edasi kunstniku nägemuse antud artistist ja tema muusikast. 

Estookin: “Ma armastan hoida silma peal, mida teised kunstnikud siia maailma toovad ja jagada kunstikeelt, mis tekitab minus soovi väljendada oma kunstilist vaatenurka täielikumalt ja isiklikumalt. Siin näitusel välja pandud teoste puhul ei ole tegu tellitud vinüülikujundustega, mis baseeruksid kunstniku ja muusiku vahelisel dialoogil ja representeeriksid võimalikult täpselt artisti enesekuvandit. Jätsin endale vabad käed tõlgendamaks spetsiaalselt välja valitud muusikuid läbi tunnetusliku protsessi. Minu korraldatud eksperimendi käigus loodud maalide reproduktsioonid moodustuvad justkui algse tegelikkusega sideme kaotanud iseseisva reaalsuse, ehk simulaakrumi*” 

Estookin (1997, Tallinn) on Eestis ja välismaal tegutsev illustraator, visuaal- ja digitaalkunstnik, kes on tegelenud digitaalse maaliga juba 2012. aastast alates. Eriilmeliste loomeprojektide käigus pidevalt luues, õppides ja oma tehnoloogilisi oskusi välja arendades, on Estookini loometee viinud ta viimastel aastatel kokku muusikamaailmaga. Muusikal ja helil on tema loomingus alati olnud oluline roll. Tunnustatud plaadikujunduste autorina, on ta loonud visuaalset identiteeti sellistele artistidele nagu Bella Poarch, nublu, Wateva ja Lexsoul Dancemachine. Lisaks muusikale on ta inspiratsiooni ammutanud nii moemaailmast, teatrist, arhitektuurist kui ka tehnoloogiast ja elektro-pungist. Digikunsti kõrval tegeleb Estookin ka fotograafia, video- ja etenduskunstiga.

Näitus “Simulaakrum” on osa Estookini Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna bakalaureuse diplomitööst, mille juhendajaks on Ene-Liis Semper.

* Simulaakrum on Jean Baudrillard’ järgi midagi, mis asendab reaalsuse selle representatsiooniga. Raamatus “Simulaakrumid ja simulatsioon” kirjutab Jean Baudrillard: “Simulatsioon ei vasta enam reaalsele territooriumile, olendile või ainele. See on ilma originaalita ja reaalsuseta reaalse konstrueerimine: see on hüperreaalne. […] Asi pole matkimises, dubleerimises, ega isegi paroodias.” Simulatsioon ei peegelda enam reaalsust, vaid loob uue ja iseseisva reaalsuse – visuaalse nägemuse helist.

Lisainfo:
Estookin Andreen
Tel: (+372) 528 8110
info@estookin.studio
www.estookin.studio

“Kus on keha?” grupinäitus Narva Kunstiresidentuuris, Joala 18, Narva

7. mai–8. juuni, 2022

Kunstnikud: Eero Alev, Ina Ebenberger, Daniel Silva Flandez, Yigit Gönlügür, Loora Kaubi, Jakob Kolb, Olev Kuma, Lisette Lepik, Sigrid Mau, Amar Priganica, Brenda Purtsak, Ramsko, Alfred Rottensteiner, Denisa Stefanigova, Magdalena Schwaiger, Mattias Veller

Kuraatorid: Lilian Hiob ja Julius Pristauz

Eesti Kunstiakadeemia ja Viini Kaunite Kunstide Akadeemia vaheline koostöönäitus „Kus on keha?“ toob kokku kahe kunstiakadeemia silmapaistvamad maalitudengid. Näituse keskmes on küsimused, väited ja oletused (enese-)kehastuse erinevate väljendusvormide kohta. Näituse kuraatorikontseptsioon põhineb vaatlusel, kuidas tudengid oma maalipraktikas keha kujutavad ja milliseid mõisteid sellele tänapäevases kontekstis omistavad. „Kus on keha?“ teosed pakuvad seeläbi ka võimalusi nimetatud teemadega seotud aruteludeks.

Läbi fantaasia, piiride ja reeglite lõdvendamise ning lahti lastes takerdunud traditsioonilisest ideoloogiatest mis kehaküsimusi ümbritsevad, käsitlevad näitusel osalevad kunstnikud keha eri vaatenurkadest. Lisaks mängulisele lähenemisele ja identiteediotsingutele on teostes tunda ka ängi ja segadust, mida kehalisusega seotud standardid esile võivad kutsuda.

Maalikunsti meediumi abil visandatud võimalikud kehade nähtavad, välised vormid ja kujutised kulgevad koos eneseanatoomia sissevaadete ja mõtisklustega. Kunstnikud kommenteerivad kasutusel olevaid kehi, nende võimalusi ja piire, äärmusolukordi ning keha kui manipulatsiooni ja võimumängu vahendit. Teostes kajastuvad kehapoliitika- ning sellega seotud identiteedi, soolisuse ja representatsiooni küsimused.

Keha vaadatakse läbi tema dekonstruktsiooni ja lagunemise, performatiivse potentsiaali, sõltuvuse ja kaassõltuvuse, samuti antakse kehale abstraktsemal ja hübriidsemal moel võimalus transformeeruda millekski muuks. Kunstnikud vaatlevad keha kujutusviisi kui muutuvat seisundit ajas, mitte kui fikseeritud muutmatut ideed. Uurides lähemalt teemasid, mis puudutavad kuuluvust, võimu, nähtavust ja iha, aitab näitus „Kus on keha?“ kaardistada sotsiaalselt, ajalooliselt ja kultuuriliselt põimunud narratiive kehast ning näitab, kuidas paigutub kehalisus tänapäeva noorte kunstnike loomingus.

Toetavad: Austria saatkond Tallinnas, Eesti saatkond Viinis, Eesti Kultuurkapital, Erasmus+, Punch Drink, Viini Kunstiakadeemia, Vilniuse Kunstiakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia  

6. mail näituse avamisele sõitvale BUSSILE REGISTREERIMINE

Näitusest veel ja Viinis

5. mail kell 18 peab EKA aulas avaliku loengu “Tehisintellekt ja disaini tulevik” Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli arhitektuuri- ja tehnoloogia ajaloo professor Antoine Picon. Picon küsib, milline on disainipraktikate tulevik, kui protsessi osaks saab tehisintellekt. Mis jääb inimese osaks ja mille eest võiks hakata hoolitsema masinteadvus? Kuulama on oodatud kõik arhitektuuri- ja disainitudengid, professionaalid ning lihtsalt huvilised, veebiülekannet ei toimu. Loeng on tasuta ja inglise keeles.

Professor Piconi loeng on EKAs 6. septembril 2022 toimuva konverentsi “Innovatsioon ja digireaalsus” maitseproov, mis kuulub Tallinna arhitektuuribiennaali TAB programmi.
https://www.artun.ee/…/konverents-innovatsioon-ja…/

Antoine Picon on Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli G. Ware Travelsteadi arhitektuuri- ja tehnoloogia ajaloo professor ning Pariisis asuva Ecole Nationale des Ponts et Chaussées’ teadusdirektor. Picon, kes on õppinud inseneriteadust, arhitektuuri ja ajalugu, keskendub arhitektuuri ja linnatehnoloogia ajaloole 18. sajandist tänapäevani. Ta on kirjutanud mitu raamatut varamodernse ühiskonnakorralduse muutumisest tööstusajastuks; värskeim ingliskeelne väljaanne The Materiality of Architecture ilmus 2021.

Viimasel ajal keskendub ta sellele, milliseid muudatusi on arvutid ja digitaalne kultuur kaasa toonud arhitektuuriteooriasse ja -praktikasse ning kuidas need ühtlasi linnaplaneerimist ja linnakogemust mõjutavad. Picon on ka Le Corbusier Foundationi president.

Loengu ja konverentsi korraldamist toetavad: Eesti Arhitektide Liit, EKA ja Euroopa Regionaalarengu Fond.