PoCoEKApop

29. aprillil kell 17.00 avatakse Solarise disainitänaval EKA keraamikaosakonna ja popkunstimuuseumi PoCo koostööst sündinud näitus PoCoEKApop, kus suurvorm-vaasid täituvad nädalaks unikaalsete lilleseadetega.

10 noort keraamikut otsisid pilkupüüdvat ja kõnekat vormi, millest võiks saada popkunstimuuseumi visiitkaart: ese, mis koos värske lilleseadega esimesena tervitab muuseumisse sisenemisel ja saadab ära väljumisel.

Tööde valmimisele eelnes ettevalmistusperiood koos muuseumikülastuse ning põhjaliku uurimistööga, mille käigus oli igal tudengil võimalus leida just teda kõnetav autor, periood või temaatika popkunstis, millega suhestuda. End popkunsti maailmas koduselt tundev külastaja leiab rohkelt viiteid, vihjeid ja äratundmisrõõmu noorte autorite värskes tõlgenduses.

Näitusel on välja pandud 10 unikaalset suuremõõdulist vaasi, mille sisse on lilleseaded teinud lillekunstnik Peter Boeijkens.

Vaataja ees rullub lahti värvikireva popi fantaasiamaailm, kus unikaalse keraamika ja lilleseadete näol kohtuvad üheks põgusaks hetkeks püsiv ja kaduv.

Näitus jääb avatuks kuni 6. maini.

Avatud: E–L 10–21, P 10–19

Tööde autorid: Arina Golubeva, Helen Griffiths, Maria Ivanova, Keily Kerem, Darja Konanõgina, Lilian Maasik, Koidu Priimägi, Lee Saarepera, Elisabeth Tõnne, Anna-Liisa Villmann

Juhendaja: Ingrid Allik

Lilleseaded vaasides: FleuR Royale flowered by Peter Boeijkens

Näituse valmimisele aitasid kaasa: Linnar Viik, PoCo, Solaris, EKA keraamikaosakond ja -töökoda

Maria Izabella Lehtsaar
Armastavates kätes
26.04–25.05

Maria Izabella Lehtsaare soolonäituse “Armastavates kätes” avamine toimub 25. aprillil kell 13:00. Avamisel pakub jooke Tuletorn ning näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 26.04–25.05
Keskpuur galerii Keskturul, Keldrimäe 9 (2. korrus)

Keskpuuril on hea meel esitleda Maria Izabella Lehtsaare soolonäitust “Armastavates kätes”, kus kohtuvad meediumikatsetused, kaubafetišism ja tätoveerimine 1990. aastate nostalgilise Keskturu atmosfääris.

Näituseprojektis “Armastavates kätes” muutub Keskpuur vaateaknaks. Läbi puuri võrede paistavad kolm fotot, mis ripuvad lopsaka roosa kardina taustal. Keskturu hääbunud hiilgus ja liha lõhn loovad kontrastse keskkonna millegi puhtalt esteetilise eksponeerimiseks.

Fotomeedium on kunstnikku alati köitnud, kuid jäänud pigem kõrvaliseks flirtimiseks. Harvadel juhtudel, kui fotod on tema loomingus esinenud, on ta neid ümber kujundanud – siidi- või atsetoontrükiks.

Selle projektiga jätkab kunstnik kaubafetišismi uurimist, millega ta alustas magistriõpingute ajal, süvenedes Marcel Duchampi loomingusse. Kaubafetišismi mõiste võimaldab laiemalt mõtestada kunstiteoste kaubanduslikku staatust ning väärtuse ja rikastumise kontseptsiooni.

…

Maria Izabella Lehtsaar (1998) on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt alaesindatud kväärkogemuse ja -narratiividega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia piiridel. Oma loomingus põimib ta popkultuuri esteetikat ja tundlikku monokroomset graafikat, sidudes neid tekstiili, joonistamise ja luulega. Erinevate meediumite kasutus nihestab tuttavlikku ja loob mitmekihilisi tähendusi.

Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafika eriala bakalaureuseõppe (2020) ning kaasaegse kunsti magistriõppe (2024). 2023. aastal pälvis ta Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi. Tema teoseid on eksponeeritud mitmetel duo- ja grupinäitustel, viimane neist oli kunstniku isikunäitus Hobusepea galeriis 2026 aasta alguses.

22.04.-23.05.2026    

Kolmapäeval, 22. aprillil kell 17 avatakse galeriis Pallas Kõrgema Kunstikooli Pallas kolmanda kursuse ja Eesti Kunstiakadeemia teise kursuse maaliosakondade tudengite ühisnäitus “Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn”.  

Tartut ja Tallinna on läbi aegade peetud konkurentideks: Tartut rahulikuks, boheemlaslikuks, poeetiliseks; Tallinna pealinnana kiireks, teravaks, trendikaks. Nende kahe vahel tajutakse tihti nähtamatut pinget ja vaikset võitlust. Näitus toob kokku kaks kooli kahest linnast. Ei olnud ette antud teemat, rangeid rolle ega siduvat kava. EKA ja Pallase tudengid said kokku huvist vaadata, mis juhtub alateadvuses ujuvate teemade, ajaspetsiifiliste tunnete ja korduvate sümbolite kohtumispunktis.

“Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn” ei räägi vastandumisest, vaid kattumisest. Antakse kunstikeeles teada, et erinevused ei kao, vaid täiendavad üksteist. Ühtlasi on tegemist kutsega segada identiteete, lasta ühel linnal sulanduda teise sisse. Kui värv lõpuks lõuendile jõuab, pole enam mingit vahet, kust sa pärit oled. Oluliseks osutub vaid see, mis alles jääb: mõte, tunne, olemus ning kes sa tegelikult ilma filtrite ja eeldusteta oled.

Näitusel esinevad:

Eesti Kunstiakadeemiast Elise Muchowski, Annette Kits, Anu Jakobson, Karoline Ruusmaa, Kirke Kirt, Esther Borrett, Iris Helme, Madliin Küla, Mia Bianca Kiigemägi.

Kõrgemast Kunstikoolist Pallas Adele Maria Arengu, Elisabet Vasur, Gerli Tafenau, Gerly Piho, Ingrid Janter, Karolin Konrad, Liisa Soolepp, Maria-Netti Purga,

 ÖÖ.Liibek, Nele Must, Stella Loki Leius, Hedi Kuhi, Helen Lang, Nele Luik, Delfi Oraakel, Luca Fazekas.

Tudengeid juhendasid: Anna Škodenko, Jaan Toomik, Mart Vainre (EKA), Veiko Klemmer, Pille Johanson (Pallas).

Näituse meeskond: Eero Alev, Mihkel Ilus, Holger Loodus (EKA), Indrek Aavik (Pallas).

Plakati kujundaja: ÖÖ.Liibek.

Pressifoto: Adele Maria Arengu. Reaalsustaju. 2026. Õli lõuendil. Fragment. Foto autor Maria-Netti Purga.

Ettekanne käsitleb rännet ja kollektiivse mälu säilitamist. Mitmele juhtumiuuringule tuginedes uuritakse arhitektuuripärandi rolli kultuurilise identiteedi ja vastupidavuse hoidmisel ümberasumise, geopoliitiliste kriiside ning tänapäevaste restaureerimispüüdluste kontekstis. Käsitlus panustab pärandialastesse aruteludesse, suunates tähelepanu materiaalse autentsuse asemel kultuurilise edasiandmise dünaamilistele protsessidele, mälutööle ja sümboolsele seotusele.

Dr Marija Drėmaitė on Vilniuse Ülikooli ajaloo teaduskonna arhitektuuriajaloo ja kultuuripärandi professor. Ta on spetsialiseerunud 20. sajandi arhitektuuripärandile ajalooliste, sotsioloogiliste ja antropoloogiliste vaatenurkade kaudu. Ta on raamatu Baltic Modernism: Architecture and Housing in Soviet Lithuania (Berliin, 2017) autor ning kogumiku Architecture of Optimism: The Kaunas Phenomenon, 1918–1940 (Vilnius, 2018) toimetaja. Ta juhtis uurimisrühma, mis koostas eduka nominatsiooni „Modernistlik Kaunas“, mis kanti 2023. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja. Praegu juhib ta Leedu Teadusnõukogu (LMTLT) rahastatud uurimisprojekti „Ränne, pärand ja vastupidavus: Leedu arhitektid ja arhitektuur kriisiperioodil 1939–1959“.

18. mail 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Taavet Jansen doktoritööd „Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“ („Disembodied Presence: A Conceptual and Practical Mapping of Streamed Theatre“). Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101.

Doktoritöö juhendaja:
dr Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid:
dr Ott Karulin (Tartu Ülikool)
dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia)
Oponent: dr Ott Karulin (Tartu Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Teater on kaua toiminud kunstipraktikana, mille aluseks on kehade kohtumine samas ruumis. Kaasaegne kultuur ei piirdu enam füüsiliste kohtumistega, vaid ajab oma siirdeid kõikjale, kasutades selleks digitaalseid vahendeid ja virtuaalseid ruume. Suur osa meie suhtlusest, tööst ja eneseväljendusest toimub digitaalselt, vahendatult, ekraanide kaudu. Sellises olukorras on tekkinud küsimus: milliseid uusi vorme, ruume ja kogemusi saab teater endale digitaalses sfääris luua?

Käesoleva doktoritöö keskmes on voogteater, etenduskunsti vorm, kus kohalolu, ruum ja vaatajate osalus toimivad teistsugustel alustel kui tavateatris. Voogteater asetub teatri, filmi, veebikeskkondade ja interaktiivse meedia kokkupuutepunkti ja selle lähtekohaks on reaalajas toimuv sündmus, milles esinejad ja vaatajad jagavad ühist aega, kuid mitte ühist ruumi.

Kuidas luua kogemust, mis ei mõju pelgalt ülekandena, vaid kunstilise kohtumisena? Milliseid võimalusi pakuvad tehnoloogia, dramaturgia ja vaataja aktiivne osalus? Ning mida see kõik tähendab teatri jaoks laiemalt, ajal, mil kunst peab üha enam suhestuma digitaalse keskkonna pakutavate võimalustega?

Autor kasutab nende küsimuste avamiseks praktikast juhitud uurimismeetodit toetudes kolmele kunstilisele eksperimendile – „Hundid“, „Memento“ ja „Inimeses hoitud“ kaardistab voogteatri toimimisviise, vaatajate osalusvõimalusi ja kombib voogteatri piire. Nende kolme projekti kaudu liigub ta videoülekandest interaktiivsete hübriidruumideni jälgides, kuidas muutub etendaja roll, vaataja positsioon, ruumikogemus ja osalejate arusaam kohalolust.

„Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“ käsitleb voogteatrit mitte kõrvalise nähtuse, vaid võimaliku uue teatrivormina. See doktoritöö pakub nii mõistelise kui praktilise kaardistuse alast, kus teater otsib endale uusi eluvorme digitaalsetes ruumides ning katsetab, kuidas jääda elusaks maailmas, mis on üha enam korraga nii materiaalne kui digitaalne.

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kunstiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuriteaduskonna koostöös.

Selle õppeaasta teemaks on “Arhitektuur ja hoole-eetika”, loenguid kureerib KVI vanemteadur dr Ingrid Ruudi.

Arhitektuuri käsitletakse hoole-eetika vaatepunktist: kuidas hoolitseb arhitektuur inimeste füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajaduste eest, nii tänapäeval kui ajaloolises perspektiivis?

30. aprillil kell 18 peab Emma Cheatle EKA aulas loengu “Lamades pimedas ruumis: emaduse arhitektuur Suurbritannias”.

Emma Cheatle’i uurimistöö keskendub sünnitamise ruumilisele ja arhitektuursele kogemusele, tegeledes nii ajalooliste kui ka tänapäevaste emaduse ruumidega.

Kui konventsionaalne arhitektuuriajalugu läheneb hoonetele kui objektidele (samamoodi nagu objektiveeritakse ka ema keha), siis Cheatle pakub vastukaaluks “nurgavoodiarhitektuuri” loov-kriitilist autoteooriat. See põhineb feministlikul, subjektiivsel lähenemisel, mis haarab eri distsipliine, väljendusviise ja argumente. Ta vaatleb, kuidas on emaduse ruumid muutunud alates naise magamistoast 18. sajandi kodanlasekodus, läbi meessoost ämmaemandate rajatud 18.-19. sajandi haiglate kuni 20. sajandi lõpu moodsate sünnitusmajade ja kodussünnitamise kogemusteni, ning kuidas peegelduvad neis ruumides muutused emaduse praktikas. Ruum ei ole siin emaduse ajaloo tumm või neutraalne taust, vaid aktiivne ja sünnituskogemusse põimunud keskkond – materjal, praktika ja esemed, mille on loonud ja mis omakorda loovad spetsiifilisi ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi ning soolisi kogemusi ja struktuure.

Käsitledes ruume, süsteeme, tegelasi ja nende subjektsust, näitab Emma Cheatle, kuidas ajalooline haiglaarhitektuur ja reeglistikud on muutnud traditsioonilist kodus sünnitamise praktikat ning kuidas see mõjutab emade ruumikogemust tänini.

Dr Emma Cheatle on Sheffieldi Ülilkooli arhitektuuri vanemlektor. Tal on doktorikraad arhitektuuris Londoni Ülikooli Kolledžist Bartlettist, kus ta pälvis 2014. aastal ka Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) väljapaistvaima doktoritöö medali. Tema interdistsiplinaarne uurimistöö tegeleb arhitektuuri, kunsti ja linnaruumi poliitilise, kultuurilise ja ühiskondliku mõjuga, keskendudes eelkõige tervise, soo, rassi ja erivajadustega seotud ebavõrdsusele. Tema monograafia “Osa-arhitektuur: Maison de Verre, Duchamp, kodusus ja iha 1930. aastate Pariisis” (Part-Architecture: The Maison de Verre, Duchamp, Domesticity and Desire in 1930s Paris, Routledge 2017) analüüsib kriitilist teooriat, loovkirjutamist ja joonistamist ühendades Maison de Verre’i ja Duchampi “Suurt klaasi”, asetades värske arhiivimaterjali 1920.-30. aastate Pariisi ühiskondliku, seksuaal- ja meditsiiniajaloo konteksti. Tema teine raamat “Lamades pimedas ruumis: Emaduse arhitektuur Suurbritannias” (Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity, Routledge 2024) uurib arhitektuuri ja ruumi panust emarolli konstrueerimisel ja sünnituspraktikates. Emma on Bloomsbury Global Encyclopaedia of Women in Architecture 1960–2015 (2025) Suurbritannia alaosa toimetaja ning osaleb mitmetes feministlikes projektides nagu näiteks Feminist Art and Architecture Collaborative (FAAC). Koos Hélène Frichot’ga on ta koostanud feministlikule teoreetikule Jennifes Bloomerile pühendatud erinumbri ajakirjas Journal of Architecture (2024).

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Loengusari on osa Eesti Teadusfondi toetatud grandiprojektist Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG1078).

Näituse “Reality of Dreams” (Unistuste reaalsus) avamine 30. aprillil kell 18.00 OKAPI galeriis

Näitusel osalevad kunstnikud: Ksenia Verbeštšuk, Nina Maria Allmoslechner

Näituse kuraator: Ilja Jakovlev

Kujundusgraafik: Ksenia Kvitko

Viktoriaanlikul ajastul sai amatöörfotograafiast üks “uue ja progressiivse” aja hobidest, mida peeti naistele ühiskondlikult sobivaks. Alguses arvasid mehed, et fotograafia, nagu ka joonistamine või tikkimine, aitab naistel igapäeva toimetustest kõrvale põigata ning sellega tegeletakse justkui mänguliselt. Kuid üsna kiiresti liikusid naised lillede, koduloomade ja aiavaadete kujutamisest tõsisemate väljendusviiside ja visuaalsete eksperimentideni. Nii on tänapäevani jõudnud selliste silmapaistvate viktoriaanlike naisfotograafide looming nagu Anna Atkins ja Julia Margaret Cameron.

Veidi hiljem hakkasid naised kasutama fotograafiat veelgi julgemateks, samas varjatumateks ja mitte otseselt loetavateks eneseväljendusteks, luues justkui oma unenäolisi maailmu, teravalt sotsiaalseid autoportreesid või avades olemasoleva reaalsuse “teise tasandi”, nagu näiteks Francesca Woodman ja Diane Arbus.

Analoogfotograafia on oma algusest peale läbinud mitmeid tehnoloogilisi muutusi ning ühel hetkel muutus see “alternatiivseks” viisiks reaalsuse (või selle muundunud seisundite) talletamiseks digifotograafia kasvava populaarsuse taustal. 21. sajandil tegi filmifotograafia uue tõusu, muutudes äärmiselt populaarseks kontrakultuursete liikumiste seas. Sellest hoolimata on analoogfotograafia kõigi nende perioodide vältel säilitanud oma võlu. Sellega tegeletakse, seda uuritakse, seda praktiseeritakse professionaalselt ning seda valitakse loomingulise praktika peamiseks meediumiks. Analoogfotograafia olemus peitub selle sügavuses, kaadri kordumatuses ning keerulistes suhetes keskkonna, autori ja valminud teose vahel.

Nina Maria Allmoslechner ja Ksenia Verbeštšuk tegelevad analoogfotograafiaga, kasutades seda omamoodi viisina arhiveerida erinevaid, vahel piirseisundis reaalsusi. Nende jaoks on see manuaalne fotograafia protsess isikliku mälualbumi loomiseks, milles avanevad nende endi loodud dreamlands.

Mõlemad kunstnikud, kes esinevad koos esmakordselt, astuvad dialoogi reaalsuse tajumise ja mõtestamise teemal analoogfotograafia kaudu – mitte niivõrd esteetilisest perspektiivist, kuivõrd vaimsete seisundite ja emotsioonide prisma kaudu.

Nina Maria esitleb oma aju tomogrammide seeriat koos loodusfotode ja autoportreedega metsas. Teda huvitab inimese ja teda ümbritseva keskkonna “looduste” vaheline seos aju vormi kaudu – nii visuaalselt kui ka kontseptuaalselt. Aju on siin ambivalentne vorm: ühelt poolt organ, teisalt portaal “iseenda” ja “ümbritseva” vahel. Küsimus seisneb selles, kuidas üks muutub teiseks, kus paikneb nende maailmade piir ja kas see üldse eksisteerib. Lõppkokkuvõttes loob just aju meie isikliku reaalsuse, mis seejärel taas talletub filmile. Nina Maria käsitleb ka derealisatsiooni teemat, mida ta ise kogeb, tõstatades küsimuse, kuidas inimene üldse tajub oma kohta “reaalsuses” ja mis juhtub siis, kui see tajumine on häiritud.

Ksenia tõlgendab oma reaalsuse loomist läbi fotograafia enda akti. Kaadri kompositsiooni, motiivi valiku ja valguse-varju mängu edasiandmise püüe ei teki iseenesest – see on keeruline protsess, mis toimub samuti meie peas. Pildistades inimesi, loomi ja maastikke, arhiveerib ta oma mälu, luues omamoodi albumi kohtadest ja sündmustest. Teatud mõttes on nende loodud analoogfotod ise tomogrammilaadsed autoportreed, mis eksisteerivad lahutamatult koos neid ümbritseva, kohati peaaegu sürrealistliku keskkonnaga.

Oluline teema mõlema kunstniku jaoks on ka töö tekstiga. Ksenia peab isiklikku päevikut ning saadab sageli oma töid selle katkenditega. Nina Maria avaldas sel aastal raamatu “When White Blankets”. Näitusel “kohtuvad” nad mitte ainult fotode, vaid ka teksti kaudu – seintel suurte käsitsi kirjutatud lausetena.

Avamisel pakub jooke PÕHJALA!

Näitus on avatud:

30.04–06.06.2026

K–R 12:00–18:00

L 12:00–16:00

OKAPI galerii

Niguliste tn 2, 10146, Tallinn

Täname näituse toetajaid:

OKAPI galerii, PÕHJALA

“Detailne püsivus” VOID Stuudios Telliskivi 60a-5

Näitus jääb avatuks 21-23.04 kell 12.00-18.00

Näitusel osalevad graafilise disaini, tootedisaini, digitootedisaini, keraamika, klaasi, ehte ja sepise eriala 2. kursuse tudengid ning nende juhendajaks on Kristel Saan.

Mentorpäeva portfoolio konsultatsioonid on mõeldud kõigile sissastumishuvilistele, kes soovivad sügisel alustada õpinguid mõnel sessioonõppe erialal:

• Moedisainikorraldus
• Ruumikujundus
• Visuaalne kommunikatsioon

Mentorpäev toimub EKAs (Põhja pst 7, Tallinn), 3. korrus kell 11:00-16:00.

Võta kaasa oma portfoolio, et erialajuht saaks anda tagasisidet sinu töödele!

Registreeri end üritusele SIIN: https://forms.gle/SHfYT4NnBnUGKyXz8

Disain ja innovatsioon õppekavast lähemalt: www.artun.ee/di

Sisseastumistingimused: www.artun.ee/et/erialad/disain-ja-innovatsioon/sisseastumine/

Avalduste esitamine SAISi süsteemis kuni 04.06.2026 kl 15:00ni. Koos avaldusega tuleb esitada portfoolio ja vastata lisaküsimustele. Rohkem infot: www.artun.ee/et/sisseastumine/bakalaureuseope/

Tähtkujud metallis: Balti tüpograafiliste identiteetide uurimus
Kuupäev: 24.04.2026 kell 11.00–18.00
 Ruum: A-501, Eesti Kunstiakadeemia, Põhja puiestee 7, Tallinn 10412 / Veebis

Trükikultuuri on pikka aega peetud uute identiteetide mootoriks (McLuhan 1962). Trükimeedia on eelkõige võimaldanud rahvuslike kogukondade kujutlemist, kujundades seeläbi kaasaegset rahvuslikku teadvust (Anderson 2006). Kirjatüübid kui raamatutesse, dokumentidesse ja muudesse trükistesse põimitud kultuurilised artefaktid (Shaw 2017) ongi selle protsessi käegakatsutav väljendus. See teoreetiline raamistik on eriti ilmne Balti kontekstis, kus tüpograafia ja identiteet on läbi ajaloo ja tänapäeva omavahel tihedalt seotud. Konverentsil uuritakse Balti trükikunsti ja tüpograafia pärandit, sealhulgas ajaloolisi ja kaasaegseid näiteid.

Konverents tugineb Kultuuriministeeriumi loovuurimuse toetuse (KUM-LU) projekti „Tähtkujud metallis: Eesti trükikunsti identiteet, 1918–1940″ esialgsetele tulemustele, laiendades arutelu ka teiste piirkondade perspektiividele.

Palume registreeruda siin: https://forms.gle/HkJ2z96vvVftYM9t9
Konverentsil on võimalik osaleda ka veebis. Palun märkige registreerimisvormis, kui soovite osaleda veebi teel, ja saadame teile lingi.

Kõnelejad:
Aleksandra Samuļenkova
Paweł Schulz
Laimė Lukošiūnaitė
Lewis McGuffie
Julia Syrzistie
Danila Rygovskiy
Ivar Sakk

Programm:

10.30 Kohv ja saabumine

11.00 Tervitussõnad ja tutvustus Danilalt

11.30 Aleksandra Samuļenkova

12.15 Paweł Schulz

13.00 Lõunapaus

14.00 Laimė Lukošiūnaitė

14.45 Lewis McGuffie

15.30 Kohvipaus

16.00 Julia Syrzistie

16.45 Ivar Sakk

18.00 Lõpp