Kristel Saan „Inimeste lõhn“ Vaal galeriis

Neljapäeval, 16. oktoobril kell 18 avaneb Kristel Saani isiknäitus „Inimeste lõhn“ Vaal galeriis.

Näitus jääb avatuks 15. novembrini, T–R 12–18, L 12–16.

Näitus „Inimeste lõhn“ kõneleb sellest, kuidas nina on alati meie tunnete esmane tutvustaja. Ta annab meile esialgse info sellest, kas me jääme või läheme edasi, kas meile meeldib või on vastumeelne ning lõppkokkuvõttes otsustab ära meie mälestused.
Ajus on lõhnad ja emotsioonid salvestatud ühe mälestusena. Seetõttu on lapsepõlvel oluline roll meie baaslõhnade kujunemisel, mille põhjal teeme me valikuid põhimõtteliselt elu lõpuni. Seega ei ole ime, et värskelt niidetud muru toob meelde vanavanemad ja lapsepõlve suvekodu või puhta pesu lõhn nöörile riputatud linad suvisest pesupäevast.

„Inimeste lõhn“ kõneleb teekonnast ja sellel kogetust, mälestustest olnust ning kuidas kõik järgnev saab olla ehitatud ainult selle õlgadele. Näitus hiilib tibusammul, ja proovimata minevikku liialt häirida, tagasi lapsepõlve, kus paneb erinevad põlvkonnad korraks koos maha istuma ning kaotab hetkeks hierarhia. Teostest võib samuti leida liikumist linnade, kultuuride ja maade vahel, nagu ka liikumist ajas ja vanuses, otsides kohta, kuhu võib-olla pikemalt peatuma jääda.

Näituse „Inimeste lõhn“ kuraator on Merilin Talumaa.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Pühaste Pruulikoda, Lo Alto.
Kristel Saan (s 1985) on Eestis elav ja töötav kunstnik. Tema praktika hõlmab suuremõõtmelisi installatsioone, keraamikat, tekstiili- ja maalikunsti, fotograafiat ja videoteoseid. Kunstniku tööd meenutavad tihti mitmesuguseid kujuteldavaid kohti, kus põimuvad poeesia ning erinevad ootamatud orgaanilised materjalid, mille kaudu saab objekti, materjali ja ruumi tajumisest üks tema loomingu põhilisi aspekte.

Tööprotsessi vältel on kunstniku tähelepanu keskmes nii kehalised aistingud kui ka keha ja seda ümbritseva keskkonna suhe. Kristel Saan on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas keraamika erialal. Lisaks on ta õppinud vabasid kunste Londonis Central Saint Martins’is, magistriõpingute ajal kujutavat kunsti Emily Carri Kunsti- ja Disainiülikoolis Vancouveris Kanadas ning skulptuuri Rhode Island School of Design’is Ameerika Ühendriikides.

Merilin Talumaa (s 1986) on kuraator, kunstiteadlane ja kultuurikorraldaja, kes elab ja töötab Pariisis ja Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri osakonna. Samuti on ta lõpetanud Tartu Ülikoolis keskkonnateaduse eriala. Tema praktika on põimunud kunstnike stuudio- ja töökeskkonna ning rände ja kuuluvuse mõistete uurimise ümber. Tema käimasolevate projektide hulgas on Roots to Routes (alates 2020. aastast) – kuratoorne algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid. Ta on koostanud ja toimetanud raamatud „Your Time Is My Time”, Mousse Publishing, 2023, ja „Kunstnike ruumid: 16 stuudiokülastust”, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017 (mõlemad koos Annika Tootsiga).

Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus
05.09 – 31.10.2025

Avatud:
K–L 13:00–19:00
Tasuta sissepääs
Ratastooliga piiratud ligipääs

Publikuprogramm:
13.09, 14:00 Giidituur (eesti keeles
20.09, 14:00 Kunstnikuvestlus (eesti keeles)

Näitus kuulub 8. Tallinna Fotokuu põhiprogrammi

Tanja Muravskaja uus teos „Aiad“ keskendub reaalsuse ja kujutise vaheliste piiride uurimisele, fikseerides „elava orgaanika“ ja lubades sellel fotograafia abil materialiseeruda. Töö vee kui reaalse (lähte)materjaliga on aeglustumise strateegia ning vastandus digiajastu automatiseeritud visuaalsetele voogudele. Seeria moodustavad fotod pole pelgalt visuaalsed kujutised, vaid toimumishetkel tabatud sündmused, milles valgus ja aeg tihenevad füüsiliseks aineseks.

Väljapanek loob vaatajale fenomenoloogilise kohalolu kogemuse: tähelepanu liigub vormi äratundmise juurest materjali sensuaalse, aistingulise tajumise juurde. Seeria kutsub „aeglustatud vaatamisele“, uurides nähtava ja nähtamatu piire ning tuues vaataja tagasi maailma teravdatud tajusse ja füüsilisse kohalolusse.

Projekt on kasvanud välja põlvkondadevahelisest dialoogist ja professionaalsest mälust, kujunedes iseseisvaks seisukohaks, kus ristuvad institutsionaalsed tingimused, arhitektuur ja autori vaateviis. Muravskaja trükib oma fotod ise, valides hoolikalt paberipinna faktuuri ja värvitooni nüansse. Nõnda saab printimisest vaatlemise ja kaamera abil jäädvustamise loomulik ja lahutamatu osa.

Tanja Muravskaja

Tanja Muravskaja (snd 1978 Pärnus, elab ja töötab Tallinnas) on tunnustatud Eesti kunstnik, kelle looming keskendub identiteedi, kollektiivse ja isikliku mälu ning ühiskondlike piiride uurimisele.

Muravskaja on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (fotograafia BA ja MA) ning täiendanud end vahetusõpingutel Westminsteri ülikoolis Londonis (fotograafia). Tema analüütiline lähenemine ja psühholoogiline vaatlusviis avavad teemasid, mis puudutavad nii üksikisiku kui ka ühiskonna sisemisi pingeid ja kuuluvustunnet. Muravskaja olulisemad seeriad „Positsioonid“, „Eesti rass“, „Nemad, kes laulsid koos“, autoportree Eesti lipuga ning mitmed videoteosed on esindatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja suurte erakollektsioonide kogudes, märkides tema panust Eesti kunstimälu kujundamisse.

Isikunäitused: Tensta Konsthall (Rootsi), WIELS (Belgia), Tartu Kunstimuuseum. Osalemine rahvusvahelistel kuraatorinäitustel: EMST (National Museum of Contemporary Art, Ateena), MOCAK (Kraków), Art Encounters Biennial (Timișoara), GIBCA Biennial (Göteborg), Ludwig Museum (Budapest), MACRO (Rooma), Kiasma (Helsingi) jt. Muravskaja on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh Köler Prize’i peapreemia (2018) ja Eesti Vabariigi presidendi Valgetähe V klassi teenetemärgi (2019).

Näituse kujundaja: Jevgeni Zolotko
Konsultant: Elnara Taidre
Tehniline teostus: Mihkel Lember
Graafiline disainer: Kert Viiart-Õllek

Täname:
Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit, Hedi Jaansoo, Kai kunstikeskus, Laur Kivistik, Anna Loginov, Vladimir Loginov, Taavi Rekkaro, Sirje Runge, Mėta Valiušaitytė, Ellington Printing & Production, Veiko Illiste

EKA PAKKu igaaastane renoveerimisteemaline kogukonnaõhtu toimub 9. oktoobril kell 16.00 Tallinna kaasamiskeskuses Avalinn (Vabaduse väljak 10).

Ürituse fookuses on teaduspõhised lahendused mahulise ja naabruskonnapõhise renoveerimise käivitamiseks, värske trükise esitlus ning tudengitööde näituse avamine.

Toome kokku ülikoolide teadlased, praktikud ja otsustajad, et jagada värskeid uurimistulemusi ning arutada, kuidas renoveerimislainet targalt ellu viia – nii energiatõhususe kui ka ruumikultuuri kvaliteedi mõttes. Avame Veneetsia arhitektuuribienaalil avamisel hinnatud EKA tudengitööde näituse “SLendersüsteemid” ning esitleme trükist “Suured kastid linnaserval. Tüüpkortermajade areng ja uuendamine”.

Palun anna enda tulekust märku SIIN!

KAVA

16.00 Avasõnad

16. 00 Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse renoveerimisteemaline kogukonnaõhtu.
Fookuses on teaduspõhised lahendused mahulise ja naabruskonnapõhise renoveerimise käivitamiseks. Mõtteid jagavad ning lahendusi pakuvad välja nii arhitektid, ettevõtjad kui ka avaliku sektori esindajad.
Volkswagen Passati loogika järgi saab hakata kortermaju renoveerima?

Vaata üritust otse SIIT.

16.05 Renoveerimismaratoni hetkeseis / Kliimaministeerium

16.15 Veneetsia arhitektuuribiennaali 2025 Eesti paviljoni “Las ma soojendan sind” kogemus
Helena Männa ja Keiti Lige, EKA

16.25 SOFTacademy – naabruskonnapõhine tervikliku renoveerimise pilootprojekt
Kadri Auväärt, Tallinna Strateegiakeskus

16.35 sLender fassaad
Sille Pihlak ja Siim Tuksam, EKA PAKK

17.00 “SlenderSüsteemid” erialastuudio tudengitööde tutvustused

17.35 Trükise “Suured kastid linnaserval. Tüüpkortermajade areng ja uuendamine” esitlus
Koostajad: Riina Lii Parve, Siiri Liis Huttunen, Triin Reidla, Siim Tanel Tõnisson
Väljaandjad: Tallinna Linnaplaneerimisameti muinsuskaitseosakond ja Eesti Kunstiakadeemia

17.45 Paneeldiskussioon “Kuidas edasi?”
Moderaator: Siim Tuksam, EKA
Ootused renoveerimislainele on seatud kõrgeks nii kvaliteedi kui kvantiteedi osas. Lõpuks kipuvad kõik diskussioonid aga taanduma küsimusele, kes kõik selle ilu kinni maksab. Kas innovatsioon projekteerimises ja ehituses saab teha renoveerimise odavamaks? Mis on need innovatsiooni kohad tööstuse seisukohast?

18.15 Näitus on avatud (suupisted ja tervitusjook)

__________________________________

“Suured kastid linnaserval. Tüüpkortermajade areng ja uuendamine” annab ülevaate Eestis enam levinud nõukogudeaegsetest tüüpkorterelamutest eesmärgiga selgitada, kuidas renoveerides parandada elukeskkonna kvaliteeti ilma arhitektuurset kvaliteeti kaotamata. Selleks kirjeldab trükis hoonetüüpidele omaseid arhitektuurseid kvaliteete, millest lähtuda ning annab soovitusi, kuidas parimale praktikale tuginedes neile uuendades läheneda.

__________________________________

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengid kaitsesid 10. mail Veneetsia arhitektuuribiennaalil arhitektuuri ja linnaplaneerimise 3. kursuse erialastuudio tööd “SlenderSüsteemid – ringsed tehastoodetud mahulise renoveerimise lahendused paneelmajadest naabruskondadeni Lasnamäe näitel”. Näitus kohvermakettidega avatakse 9. oktoobril Avalinna kaasamiskeskuses.

Ürituse toimumist ja korraldamist toetavad:

Kuraator: Šelda Puķīte
3.10.2025 — 22.11.2025

Avamine: 3.10 kell 18.00
лäбипõленуд (laebipoelenud) performance

Maria Kapajeva teeb koostööd BRCA1/2 mutatsiooniga või rinnavähiga naistega ning korraldab kväärkogukonna kokkusaamise, et ühiselt oma kahte uut teost edasi arendada.

Veel tänapäevalgi koheldakse naise keha, selle valu, haigusi ja läbielamisi jäikade soonormide ja meditsiiniliste eelarvamuste tõttu sageli kui midagi kõrvalist või vähetähtsat. Selle asemel, et mõista ja tunnustada naiseks olemise keerukust, jätkatakse ühiskonnas naiste müstifitseerimist, objektistamist ning kitsalt piiritletud rollidesse surumist. Oma isikunäitusel „Neist ilma jäädes saab minust tervik“* ammutab Maria Kapajeva ainest oma hiljutisest füüsilisest muutumisest ja jätkuvast tervenemisprotsessist, et uurida identiteedipoliitikat, naiseks olemist ja elu kväärkehas. Ühtlasi on tegu esimese peatükiga kunstniku uues loomingulises tsüklis, mis algab küll kaotusega, kuid on kantud õrnusest, vastupidavusest ja kompromissitust enese aktsepteerimisest.

Kapajeva päris eelsoodumuse oma kadunud vanaemalt, kes suri vähki 49-aastaselt – samasse vanusesse jõuab kunstnik sel aastal. Seetõttu tegi ta läbi kaks ennetavat operatsiooni: ooforektoomia ja mastektoomia. Olles jäänud ilma kehaosadest, mida patriarhaalses ühiskonnas peetakse nii sageli naiselikkuse pärisosaks, uurib ta nüüd, kuidas need muutused võiksid võimestada tema identiteeti kväärnaisena ning kuivõrd need sügavalt isiklikud protseduurid on andnud talle võimaluse pikemaks eluks, tulevikuks, millest tema vanaema kunagi ilma jäi.

Kapajeva, kes kasutab kujutisi, fotograafiat ja videot, sidudes neid sageli käsitöö ning avaliku ja argisfääri elementidega, uurib oma erakordselt isiklikku teekonda eri meediumite kaudu. Fotoseerias „Naise portree“ lavastab ta visuaalse loo muutumisest ja muutuse omaksvõtust ning jätab hüvasti oma menstruaaltsükliga. Sama teemat käsitleb ka videoteos „Period. Period“, mis tähistab tema reproduktiivse eluetapi lõppu. Kehavedelikega tegelemist ja intiimseid, korduvaid protseduure hõlmav tervenemisprotsess on samuti osa uurimistööst. Kunstniku teekond jõuab haripunkti kartmatu portreega oma operatsioonijärgsest kehast koos viitega Sarah Lucase teosele „Autoportree praemunadega“ (1996), kuid siin jäävad munad taldrikule.

Enne operatsiooni tegi Kapajeva oma rindadest hulganisti kujutisi, väljatrükke ja valandeid, meenutamaks, mis kunagi oli. Seerias „Minu osad, mitte“ on tema rindade skannitud kujutised abstraheeritud ruumi, kus need eksisteerivad kehast eraldiseisvana. Peale selle lasi ta valmistada väikese tiraaži T-särke oma rindade kujutistega, nii et teised saaksid sümboolse võimaluse neid „kanda“. Mõeldes ridadest kui vormitäitjatest on ta valmistanud neist ka rippuvad kellukesekujulised saviskulptuurid, mis kannavad nime „Vaikuse muundumine“. Savi lihav materiaalsus ja maised toonid ning kellade võime heliseda annavad neile vormidele hääle, nii et need suudavad murda vaikuse, tõmmata tähelepanu ja lüüa häirekella. Installatsioon saab edaspidi täiendust: sellele lisanduvad koostöös teiste naistega loodud savivalud, millest kujuneb üha suurem erinevate kehade ja häälte arhiiv.

Teine, leid- ja valmismaterjalidest kokku pandud installatsioon nimega „Minu hirmud olid meie hirmud“** kujutab merikarbipaare, mis meenutavad munasarju, rinnakilpe või soomust. Karbid, mis kunagi kaitsesid pehmeid olendeid, asuvad nüüd peegelpinnal, paljundades kujutist ning lisades peegeldusi ruumist ja vaatajalt. Teos on kinnitatud toorele, koorest puhastatud puutüvele. Õõnsate merikarpide ja nähtavale toodud puidu kontrast väljendab pinget haavatavuse ja kaitsete vahel ning kajastab emotsionaalset maastikku, mida Kapajeva avastab.

Kõige lähemale pühaliku ümbersünni tunde äratamisele jõuab suuremõõtmeline teos „Kuldne kujunemine“, mille pinnale on kullaga trükitud keha – nii mineviku- kui ka olevikukeha –, mis on kokku sulanud üheks, Torino surilina meenutavaks kujutiseks. Sellest saab sümboolne taassünni paik, kus olnul on voli areneda selleks, mis võib tulla. Aja jooksul lisanduvad tekstiilile tikandid teiste kväärinimeste lugude ja kogemustega, nii et see muutub järk-järgult kollektiivseks arhiiviks, jagatud mälu, vastupidavuse ja identiteedi üha laienevaks kangaks.

Fotograafiat, videot, tekstiilikunsti, keraamikat ja leidobjekte ühendav näitus on ühtaegu nii juhtumiuuring, teraapiline protsess, Kapajeva austusavaldus oma vanaemale, tema hüvastijätt oma rindade ja munasarjadega kui ka ood uuele kehale. Oma füüsilisi ja psühholoogilisi kogemusi kokku põimides on kunstnik loonud teekaardi üleminekufaasi läbimiseks, et õppida leinama, muutuva keha eest hoolitsema ja seda vääriliselt hindama. Lugu, mis algas äärmiselt isiklikuna, avardub kollektiivseks, mitmesuguseid hääli ja kehasid täis kogemuseks, mis vaatab tulevikku, jagab lugusid, kasvatab teadlikkust ning pühitseb uusi olemis- ja kujunemisviise.

* Viide Ocean Vuongi luuletusele „Beautiful Short Loser“ (2022)
** Viide Audre Lorde’i raamatule „The Cancer Journals“ (1980)

Näitus on osa Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammist ning viimane näitus Kogo galerii selle aasta näituseprogrammist „Leidjad ja loojad“

PERFORMANCE
лäбипõленуд (laebipoelenud) performance 3.10 kell 18.00 näituse avamisel
лäбипõленуд (laebipoelenud) on mälestus, olek ja liikumine, mis seob ja rebib kõik hääled endast välja, et jääda ellu sellel karedal, valusal maastikul, mis ei emba meiesuguseid. Sisemine tuli on kustunud, alles on vaid kese, mis roomab, hädaldab ja otsib, nälg elu järele on veel sees. Rakendades raevu ja apaatiat oma kehas, oleme lõpuks jõudnud vägivallani, mis sunnib kuulama, kehasid, mida kustutatakse.

KUTSE OSALEMA
Kunstnik Maria Kapajeva kutsub BRCA1 ja BRCA2 geenimutatsiooni või rinnavähidiagnoosi saanud naisi osalema skulptuuri „Vaikuse muundumine“ edasiarenduses, lisades savivalud oma rindadest sellesse üha kasvavasse erinevate kehade ja häälte arhiivi. Oma savivormi tegemiseks ja lisainfo saamiseks palume kirjutada kunstnikule kapajeva@yahoo.com või võtta ühendust galeriiga.
Näituse ajal viib kunstnik läbi ka kväärkogukonna kokkusaamise, et ühiselt panustada tema suuremõõtmelisse tekstiilteosesse „Kuldne kujunemine“.

BIOGRAAFIAD
Maria Kapajeva (snd 1976) on kunstnik, kelle loomingu keskmes on identiteedi- ja sooküsimused ning inimesed, kes on üleminekufaasis. Ta kasutab leitud ja argiseid fotokujutisi, videoinstallatsioone, tekstiilikunsti, tikkimist ning osaluspraktikaid. Kapajeva jagab oma tööelu Ühendkuningriigi ja Eesti vahel ning tema töid näidatakse rahvusvaheliselt.
Ta on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2025), Eduard Wiiralti stipendiumi (2023) ja Kraszna-Krauszi fotoraamatu auhinna (2021).
Kapajeva teosed kuuluvad muuhulgas Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse. Praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris, kus teeb praktikapõhist uurimistööd, ning töötab projektijuhina uurimisprojektis „Fast Forward: Women in Photography“, mida veab Ühendkuningriigis asuv University for the Creative Arts.

Šelda Puķīte (snd 1986) on Lätist pärit kuraator, autor ja uurija, kes elab ja töötab Eestis. Ta on omandanud magistri- ja bakalaureusekraadi Läti Kunstiakadeemia kunstiajaloo ja -teooria osakonnas. Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ja väljapanekuid kunstimessidel nagu Liste Art Fair Basel, viennacontemporary ja Art Brussels, avaldanud kunstialbumeid, koostanud katalooge kaasaegse kunsti festivalidele Survival Kit ja Riia Fotograafia Biennaal ning kirjutanud esseid Balti kultuuriväljaannetele. Tema viimaste kureeritud näituste hulka kuuluvad Paweł Matyszewski isikunäitus „Ajutised kehad“ (2025) Kogo galeriis Tartus, näitus „Hõbetüdrukud. Baltimaade fotograafia retušeeritud ajalugu“ (2025) koostöös Agnė Narušytė ja Indrek Grigoriga Leedu Rahvusgaleriis Vilniuses ning „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ (2024) kaasaegse kunsti keskuses Kim? Riias. Alates 2020. aastast töötab ta Kogo galeriis rahvusvaheliste projektide juhina ja näituseprogrammi kuraatorina.

TIIM
Kunstnik: Maria Kapajeva
Kuraator: Šelda Puķīte
Produktsioon: Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Stella Mõttus
Installatsioon: Peeter Talvistu
Fotod: Nele Tammeaid (avamine)
Tekst: Šelda Puķīte
Graafiline disain: Maris Põrk
Tõlge ja toimetamine: Refiner Translations

TOETAJAD
Näituse valmimist rahastasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn
Kunstnik tänab: Artproof, Eva Mahhov, Vivek Jain, Mihkel Säre, Anne Eelmere, Nadja Tjuška ja лäбипõленуд, galerii tiim ning rahastajad

EMTA, EKA ja BFM kutsuvad Teaduskohvikusse!

Kolmapäeval, 15. oktoobril kell 18.00 toimub Põhjala tehase AnkruSAALis (Ankru 10, Tallinn) aruteluõhtu, kus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA), Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja Tallinna Ülikooli Balti filmi-, meedia ja kunstide instituudi (TLÜ BFM) loovuurijad avavad oma praktika ning teadustöö tagamaid ning arutletakse loovuurimuse olemuse, meetodite ja väljundite üle.

Seekordne teaduskohvik keskendub teemale “Loovuurimus ja publik”. Seni on teatri-, filmi-, kunsti- ja kontserdipubliku uurimist teostatud peamiselt sotsioloogilisest vaatepunktist. Loovuurimus lisab sellele uusi võimalusi, arutades esitaja (muusik, dirigent, näitleja, kunstnik jt) ja looja suhet kuulaja/vaatajaga, nende rolle ja funktsioone eri olukordades. On mitmeid kunstivorme, kus publik on otseselt haaratud teose sündi, millele aga vaatajad reageerivad erinevalt. Heaks näiteks on kooskomponeeritud ehk elulähedane teater. Mil moel teha võimalikuks etendaja ja publiku võrdväärne kohtumine etenduse sees? Selline küsimuse asetus on soodne pind diskussiooniks teaduskohviku külastajatega – millised on nende kogemused, ootused.

Vestluse juht: Mihhail Gerts (EMTA)
Vestlusringis osalevad:
Kadri Noormets (EMTA), Alisson Kruusmaa (EMTA), Sten Kauber (TLÜ BFM), Joanna Kalm (EKA)
Muusikaline etteaste: Kristjan Kannukene (EMTA)

15. oktoobril toimuv teaduskohvik kuulub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esindusfestivali MÜRIAADfest programmi.

Osalemiseks palun eelregistreerida hiljemalt 9. oktoobriks SIIN
Sündmus on tasuta avatud kõikidele huvilistele ja toimub Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise programmi toetusel.

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

EKA tähistab 111. sünnipäeva neljapäeval, 30. oktoobril oksjoni, vilistlaste kokkutuleku ja peoga. Peole on oodatud kõik endised ja praegused EKAlased!

AJAKAVA:

• 18.00 avatakse EKA galeriis grupinäitus „loomine◠lagundamine“. Avamise raames kell 18.30 tuleb esitlemisele ka Albertina Tevajärvi performance.
• 19.00 tervitab peokülalisi EKA rektor Hilkka Hiiop
• 19.30 alustab graafilise disaini tudengite värvibingo
• 20.00 algab Siim Raie eestvedamisel heategevuslik oksjon “Eriline esimene”, mille raames lähevad müüki vilistlaste, töötajate ja tudengite tööd. Oksjoni tulust pool läheb tudengitele suunatud stipendiumiteks ja pool autorile. Tutvu oksjonitöödega SIIN.
• 21.30 astub lavale Siim Pojeng 
• 22.00 saabub TORT ja jalga saab keerutada DJ Kersten Kõrge muusika saatel 
• 23.00 alustab legendaarne Helina Risti karaoke.

Avatud on EKA meeneid ja kirjastuse raamatuid müüv pood. Vilistlased saavad peol vormistada EKA lõpusõrmuse tellimusi.

Toidu- ja joogipoolist müüvad Kuri Koer, Fermendid ja TOHI.

Vilistlasi ootavad külla nende osakonnad:

• 17.00 – Tekstiiliosakond. Tekstiil 110 intervjuude sarja kolme esimese trükise esitlus, eriala vilistlaste ja tudengite kokkutulek | ruum D505
• 17.00–18.00 – Vabade kunstide dekanaat tervitab kõiki vilistlasi | ruum D301
• 17.30 – Graafikaosakonna avatud uksed, kõik vilistlased teretulnud. Parima nalja auhind | ruum B409
• 17.30 – Animatsioon tervitab kõiki animatsiooniosakonna vilistlasi | ruum B311
• 18.00 – Tootedisaini osakonna tudengite ja vilistlaste pidu. Muusikat mängivad tudengid DJ Lumi & DJ Maheviin ning avatud on Halloweeni baar | ruum C301
• 18.00 – Arhitektuur ja sisearhitektuur kutsuvad kõiki EKA arhitektuuriteaduskonna vilistlasi dekanaadist läbi astuma, muljetama, salvrätile visandama ja tulevikku projitseerima | ruum D409
• 18.00 – SDSI, Interaktsioonidisain, Sotsiaalne disain, Ringdisain – neli EKA disainiteaduskonna magistrikava kutsuvad tudengeid, vilistlasi ja sõpru söögi-, joogi- ja muusikaõhtule. Muusikat mängivad DJ Örn & sõbrad | ruum D306
• 18.00 – Graafiline disain. Tudengite korraldatud tegevused, tants ja DJd | ruum C304
• 18.00 – Disain & Innovatsioon (end. Kujunduskunst) õppekava tudengite baar | A300 avatud alal
• 18.00 – Keraamika töökoda avatud ja kõik keraamika vilistlased oodatud meeleolukale õhtule | ruum B602
• 18.00 – Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut tervitab kõiki KVI vilistlasi | ruum D309
• 18.00 – Muinsuskaitse ja konserveerimise osakond tervitab kõiki osakonna vilistlasi skulptuurikonserveerimise stuudios | ruum D308
• 19.00 – Klaasiosakond tervitab kõiki klaasiosakonna vilistlasi | ruum B604

Kohtumiseni EKA 111 peol!

EKA 111 Facebooki sündmus

EKA 111 Oksjoni Facebooki sündmus

30. septembril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A101 Patricia Moore’i avalik loeng “The More Things Change”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Patricia Moore on rahvusvaheliselt tunnustatud disainer ja gerontoloog, keda peetakse juhtivaks eksperdiks tarbijakäitumise ja elukaarepõhiste vajaduste valdkonnas. Aastatel 1979–1982 viis ta läbi erakordse ja julge eksperimendi, reisides läbi Ameerika Ühendriikide ja Kanada, maskeerituna üle 80-aastaseks naiseks. Muutes oma välimust ja jäljendades vananemisega kaasnevaid tavapäraseid sensoorset muutusi, sai ta võimaluse kogeda maailma eakana – nii suhetes inimeste kui ka toodete ja keskkondadega.

Avalikust loengust oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Patricia Moore omab bakalaureusekraade tööstus- ja kommunikatsioonidisainis Rochesteri Tehnoloogiainstituudist (valiti 1984. aastal “Aasta vilistlaseks”), on läbinud biomehaanika täiendõppe New Yorgi Ülikooli meditsiinikoolis ning on saanud magistrikraadid psühholoogias ja gerontoloogias Columbia Ülikoolist.

Moore’i ulatuslik kogemus hõlmab kommunikatsioonidisaini, disainiuuringuid, keskkonna- ja pakendidisaini, tootearendust, teenuse- ja transpordidisaini, UX-disaini, turuanalüüsi ja toote positsioneerimist. Tema kliendid on näiteks AT&T, Baxter Healthcare, Boeing, Ford Motor Company, General Electric, Herman Miller Healthcare, Johnson & Johnson, Kimberly Clark, NASA, Toyota jpt.

Alates 1990. aastast on Moore projekteerinud üle 300 füüsilise meditsiini ja rehabilitatsiooni keskkonna erinevatele tervishoiuasutustele Põhja-Ameerikas, Euroopas, Hiinas ja Jaapanis. Ta on rahvusvaheliselt tuntud esineja ja sagedane külaline meedias, samuti arvukate artiklite ning raamatute autor, sealhulgas “DISGUISED: A True Story, Ageing, Ingenuity & Design” (2015) ja “OUCH! Why Bad Design Hurts” (valmimas).

Neljapäeval, 2. oktoobril kell 18.00 toimub Tallinna Fotokuu raames FOKU galeriis kaasaegse Leedu fotograafia raamatu „And Then It Fades (Away)“ (2024) esitlus.

Raamatusse on koondatud 12 kunstniku looming, kelle teosed puudutavad teemasid nagu kohatus, arhiivid, ebastabiilsus ja identiteet, põimides isiklikke, kultuurilisi ja ökoloogilisi narratiive. Raamatu ja kaasaegse fotograafia ainetel vestlevad väljaande toimetajad Geistė Marija Kinčinaitytė ja Paulius Petraitis, modereerib Annika Toots. 

Raamatuesitlusele eelneb kell 17.30 Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase teaduskonna uue fotograafia magistriprogrammi (MA in Photography) tutvustus. Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase teaduskonna uus fotograafia magistriõpe on Balti riikides ainulaadne programm, mis on pühendatud fotograafia uurimisele kriitilise ja eksperimentaalse praktika vahendina, mis reageerib kaasaegsetele reaalsustele ja seab need küsimärgi alla.

Vestlus toimub inglise keeles.