Madli Rööp – Toote-ja keskkonnadisaini lõpetaja analüüsib oma õppeaastaid

Loo kirjutaja Madli Rööp erialaaine prototüüpi testimas. Autor: Madli Rööp

Toote-ja keskkonnadisaini lõpetaja Madli Rööp vaatab tagasi oma kooliajale ja mida see eriala on talle õpetanud.

Toote-ja keskkonnadisaini eriala on pannud mind end ümbritsevat maailma rohkem analüüsima – mida, kellele ja miks on loodud ja kas tegelikult saaks paremini. Praktilise poole pealt andnud oskused ja teadmised milline võiks välja näha ühe toote disainimise (välja arendamise) protsess, alustades uurimusest ja idee arendamisest koos maketeerimise ja prototüüpimisega kuni esitluseni välja. Lisaks ka esmased teadmised ruumi kujundamisest ja graafilisest disainist.

Endale märkamatult on EKA vorminud mu esteetilist maitset. Mäletan esimese aasta kompositsiooni tundi, kus pidime rebitud värvilisi paberitükke valgele paberile sättima. Ühe kursaõe töö olla õppejõu sõnul nagu tapeet, mispeale õppejõud võttis tema rebitud paberihunniku pihku ja viskas selle korraga lõuendile ja ütles “näe, nüüd on hea”. Juhus määras kompositsiooni ja määras paremini, kui me ise seda tol hetkel oskasime. Mõneti on see hea näide sellest, kuidas me alguses hoidsime tugevalt mingitest veidratest standarditest kinni – et näiteks kujundid peaksid kõik lõuendile täielikult ära mahtuma, ei tohiks teineteisega kattuda ja võiksid omavahel sarnaneda. Umbes nagu päike, mida lapsed aastakümneid paberi ülemisse nurka joonistasid, kordagi mõtlemata miks. Me saime aru küll kontrastide võlust, aga iseneid luua ega kasutada ei osanud.

 

Valgusti Pöörik renderdus. Autor: Madli Rööp

Olen õpingute jooksul mitme väga särava õppejõu käe all õppida saanud. Esimesest õppeaastast jäi eredalt meelde joonistamise õppejõud Nestor Ljutjuk, kes näitas, kuidas julgus on kunstis sageli olulisem kui täpsus. Kui su tõmmatud joon pole julge, ei usu keegi seda, mida sa öelda tahad. Aga kui see on julge, isegi kui see on viltune, siis see mõjub. Kuigi väga erinevatelt erialadelt, olid õpetamismeetoditelt sarnased arhitektoonika ja kompositsiooni õppejõud Urmas Luure ja graafilise disaini õppejõud Marko Kekišev, kes mõlemad julgustasid alati mängima oma esialgse kavandiga. Isegi kui esimene kavand polnud kõige õnnestunum (või isegi kui see oli juba väga hea), võis sellega mängides, näiteks kujundit korrates, pöörates jõuda väga huvitavate tulemusteni. Minu jaoks oli kõige inspireerivam õppejõud Tarmo Luisk, kelle käe all kaks semestrit valgusti disainimist ja prototüüpimist saime õppida. Tänu Tarmole saime näha ka pärismaailma valgusti tootmise protsessi.

Kõige enam on mind selle nelja aasta jookul õpetanud muidugi eriala juht Raido-Riho Laasi. Tema mõtteavaldus sellest, et disain peaks olema võimalikult lihtne, jõudis mulle kohale alles siis, kui olin meeletu arv tunde oma tõukeauto prototüübi kallal töökojas pusinud ja tagatipuks sepikojas rooli süsteemi ehitades käe ära põletanud. Raido sõnul see auto nägi lõpuks ikka välja veidi rohmakas nagu isa oleks selle garaažis ehitanud. Täna ma küll nõustun tema väitega, aga mulle meeldib ta sellegipoolest.

Tõukeauto Vutt prototüüp. Autor: Madli Rööp

Olen varasemalt õppinud Tartu Ülikoolis matemaatilist statistikat, võrreldes sealse kogemusega on EKA õpingud palju praktilisemat laadi ja üldiselt tudengeid hoitakse rohkem. Näiteks Tartu Ülikoolis polnud õppejõu asi, kui tudeng kuskiltpuudus või tal mõni kodutöö esitamata jäi. Kui punkte kokku ei saanud, pidid ise järgmisel aastal ainele uuesti registreerima. Siin paljud õppejõud kirjutavad tudengile ise kui tal on õppetöös lüngad tekkinud – ei saa väita, et see oleks norm, aga ikka üsna sage nähtus ja pani mind alguses väga imestama ja noorena tundma. Ma ei ütleks ka, et EKA-s oleks raske õppida, kuigi märksa ajakulukam ja töömahukam, kui ma oleks eales arvanud.

Minu arust on äärmiselt positiivne, et hoone on pikalt lahti ja õppejõud on väga inimlikud ja vastutulelikud.

Jaga sõpradega:

Postitas Piret-Klea Velleste
Viimati muudetud