Näitused

Monumentaalmaal oli Eesti kunstis meediumina päevakajaline juba 1960ndatel, kuid
vastav õpetus sai kunstiakadeemias hoo sisse järgneval kahel kümnendil, mil mitmed
maali eriala tudengite ideed jõudsid kavandist ka teostuseni materjalis, näiteks Urve
Dzidzaria ja Heli Tuksami vitraažid, nende diplomitööd, mille eeltöid näeme ka siinsel
näitusel. Kuigi nõukogude ametlik kunst eeldas avaliku ruumi teostes
propagandistlikku sisu, pole seda ei meie professionaalses monumentaalmaalis ega
ka üliõpilaste töödes. Tudengid lõid monumentaalmaali entusiastliku juhendaja
Dolores Hoffmanni mõjuväljas üldinimlikke ja esteetilisi lahendusi, mille hulgas ühe
tendentsina on jälgitav liikumine looduslähedase, realistliku kujundiloome ja
abstraheeriva, äratuntavaid kujundeid kaotava laadi vahel. Käesolev valik pakub
vaatamiseks erinevaid isikupäraseid lähenemisi kergelt stiliseerivast laadist kuni
täiesti abstraktse väljenduseni, kusjuures autorid on alati arvesse võtnud tulevast
teostamise tehnikat, oli selleks siis fresko, sgrafiito, mosaiik või vitraaž.
EKA uues majas on eksponeeritud mitmed EKA Tartu maanteel asunud vanast
õppehoonest lammutamise eel eemaldatud ja praeguseks taas alusele pandud
teosed. Lisandunud on ka nüüdisaegseid, sest monumentaalmaali õpe jätkub Heldur
Lassi juhendamisel Eesti Kunstiakadeemias tagasihoidlikumas mahus ka täna.
Tänased tudengid ei ole raamides kinni – nad kasutavad küll klassikalisi tehnikaid,
kuid segavad neid julgelt omavahel, nii nagu sisu nõuab. Käesolev näitus pakub
vaatajatele võimaluse luua mõtteline side erinevate ajastute lähenemisviiside vahel,
ärgitades teostatud monumentaalmaale, nii vanu kui uusi, EKA avalikust ruumist
üles otsima.
Näitusel eksponeeritud tööd on olnud esmakordselt esitatud EKA muuseumi mahukal
näitusel „Nähtamatu monumentaalmaal“ 2020. aastal EKA Galeriis, Kristi Kongi
värvikas kujunduses.
Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Paspartuud Kristi Kongi
Graafiline disain Pärtel Eelmere

Sellel näitusel on kõrvuti asetatud kahe eriti omanäolise naisgraafiku diplomitööd,
vabagraafilised seeriad: 1969. aastal lõpetanud Marju Mutsu (1941–1980) ja 1987.
aastal graafiku diplomi saanud Reti Saks, tollal Laanemäe (1960). Mõlema laad on
isikupärane ja teiste autoritega äravahetamatu algusest peale. Mõlemad kraabivad
oma nägemused terava nõelaga metallplaadi happekindlale lakikihile, kasutades
sügavtrükki, täpsemalt oforti. Mõlemad tõlgendavad maailma sügavuti ja suure
üldistusjõuga – täiesti erineval moel.
Marju Mutsu reibas seeria „Noorus“ koosneb 6 lehest, mis on pealkirjastatud
temaatiliselt: Tuul, Tõde, Õrnus, Laul, Kool, Maa. Siin võib ühelt poolt märgata veel
1960. aastate ajastuvaimu, mis väljendub kaasaja elu kiirete rütmide pildile
püüdmises, samuti tugeva lõuaga teotahtelistes mehekujudes. Teisalt kohtame Eesti
graafikas seninägematuid kujundite uperpalle, vaimukat vihjelisust, pildiruumi
fragmentaarsust; tundeelamusi ja meeleseisundeid, loodusfragmentide ilu. Mutsu
graafika erilisus seisnes mitte üksi väljendusviisi hoogsuses, astridlindgrenilikus
huumoris, vaid ka sügavtrükitehnika kõigi võimaluste kompamises, julges
katsetamises: kohati on plaat täielikult trükivärvist puhtaks pühkimata, äratuntava
kujundi joonteräga suubub abstraktsiooni, omaette tegelaseks saab plaadi pind jne.
Elurõõmus graafik lahkus meie seast ebaõiglaselt vara, kõigest 39 aastasena.
Reti Saksa 7 lehest koosnev pildirida „Mängud“ on minoorsem ja staatilisem. Autor
otsib algusest peale vastuseid kõige suurematele ja sügavamatele küsimustele, elu
ja surma müsteeriumile. Kui sügavale, kohati suisa pildipinna sisse võiks proovida
minna, näitab leht pealkirjaga Sügav trükk, millised on inimlikud valikud, osutavad
lehed Trepp, Pael, Kõndija, kuidas maailma vaadata ja tajuda on mõistukõneliselt
adutav töödes Silm silma, Käsi, Pilt. Kunstnik peegeldab maailma läbi enese, tema
pildid on oma näolised ka sõna otseses mõttes. Metafüüsilises lagedas pildiruumis
askeldab pooleldi tardunult lapsnaine, tihti mitmekordses korduses, kes on kunstniku
enese nägu. Selline sügavalt sisekaemuslik maailma kompamine on valulik ja
nukker, kuid samas rikas ja mitmekihiline.

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Graafiline disain Pärtel Eelmere

EKA keraamika ja EKA muuseumi ühisnäitus 2. korruse aatriumis, tähistamaks keraamika osakonna 100. juubelit. Näituse kuraatorid on Kaja Altvee ja Reeli Kõiv.

Keraamika juubelinäitus on koostatud keraamika osakonna omaaegse metoodilise fondi, nüüdse EKA muuseumi kogu üliõpilastöödest. Mõned teosed on näitusele laenatud ka tööde autoritelt, uuemad on keraamika kogusse lisandunud muuseumi kogumistöö tulemusena viimastel aastatel. Vaatamata kollektsiooni mõningatele lünkadele, annab see siiski ülevaatliku pildi keraamika ajaloost sajandi lõikes – näeme ungarlasest esimese osakonnajuhataja Géza Jakó mõjusid, rahvuslikke eneseotsinguid, erinevate ajastuomaste kunstistiilide mõjutusi ning piiride hägustumist tarbe- ja vabakunsti vahel.

Näituse pealkirjaks saanud „Šamotist aiavaas nädalalõpumajja“, on 1980ndatest pärit
ülesande nimetus, millest näitusel on väljas vaid kavand. Kuigi keraamika osakonnas
on läbi aegade kavandatud ka väga suuremahulisi objekte alates kaminatest ja
fontäänidest ning lõpetades pannoodega, ei ole neid väheseid, mis materjali viiduna
teostusid, mõistagi sellel näitusel. See-eest on eksponeeritud valik kavandeid, millest
paljud mõjuvad iseseisvate kunstiteostena, mitmete puhul on võimalik vitriinist leida
paberil eeltöö materialiseerunud kehastus. Keraamilised esemed on näitusel jaotatud
üht võimalikku vaatenurka pakkudes viide suuremasse alarühma – anum, figuur,
vaas, komplekt ja mäng vormiga, jutustades oma lugu ning astudes dialoogi
naabritega. Valitud teosed saavad näituse voldikus ka autorite või kuraatorite tekstide
vahendusel lähema tutvustuse osaliseks. Ajastulist mõõdet illustreerivad kaks filmi –
keraamika valmistamist tutvustav dokumentaal (1937) ning kontseptuaalse alltekstiga
kultuuride piire käsitlev magistritöö video (2021).

Näituse graafiline disain
Pärtel Eelmere

Näituse kujundus
Kaire Rannik

EKA raamatukogus saab vaadata õppeaasta algust tähistavat näitust „Kohtumine kukeaabitsaga“. EKA muuseumi koostatud väljapanekul särab akvarellitehnika kirkuses Ülle Meisteri tõeliselt meisterlik diplomitöö, aabitsa illustratsioonid aastast 1973.

27. augustil oli Ülle Meisteri (1948–2021) 75. sünniaastapäev ning seda tähtpäeva märgib ära ka käesolev näitus. Akvarell sai 2 aastat tagasi lahkunud raamatuillustraatori meelistehnikaks juba ülikooli ajal ja ta jäi selle juurde kogu eluks. Ülle Meisteri piltidega Kukeaabits (1974, tekst L. Eisen) oli koolides kasutusel palju aastaid – kuni 1980ndateni ning tekitab elevust ja äratundmist veel tänaselgi päeval. Meisteri töö ei hiilga mitte ainuüksi erakordsetes tehnilistes finessides, vaid ka toonase eluolu isikupärases käekirjas jäädvustamises. Pilku püüavad uudse stilisatsiooniga lapsekujude moekad riided, nende keskkondade kaasaegsed interjöörid, mida ilmestavad moodsad suuremustrilised tekstiilid. Ja muidugi toonane koolivorm ning ajastutüüpilised mänguasjad, eesotsas plekkämbri ja -kühvli ning kõigile tuttava sinitriibulise Sipsikuga. Meisterliku akvarellisti pintslist tulnud erksatoonilised pildilised jutustused voogavad värvide sulandudes vaatajani otsekohese rõõmuga.

EKA Galeriis toimunud näituse „Lapse asi. EKA tudengite disain lastele“ (2022) ajaline haare oli peaaegu sajand, Riigi Kunsttööstuskooli aegsest aabitsakukest kuni viimase kümnendi interaktiivsete objektideni. Näitus põhines lõviosas EKA muuseumi ajaloolisel kollektsioonil. Lastele suunatud disainiga tegelesid oma tudengipõlves mitmed täna tunnustatud moe-, tekstiili- ja nahakunstnikud, keraamikud, disainerid ja sisearhitektid. Näitusel olid esitatud raamatuillustratsioonid, teatrikostüümid ning animafilmid, mille vahendusel pääses praktilise disainimaailma kõrval näitusepildile ka lapse kujutlusvõimet tiivustav muinasjutumaailm. Eesti Kunstiakadeemias on laste teema rohkem tähelepanu pälvinud alates 1970. aastatest. Mida aeg edasi, seda enam lähtub lastele disainimine väikese inimese tegelikest vajadustest – 20. sajandi esteetilisest tarbeasjast liigutakse last kaasavate ja tema loovust arendavate lahendusteni. 

EKA muuseumi Hajutatud püsinäitus on kohaspetsiifiline fenomen. Teoste valimisel ja paigutamisel arvestati ruumide geomeetria, valgustuse ning ka meeleoluga, samuti ruumis töötavate inimeste eelistustega. Eesmärgiks oli nii töö- ja õpikeskkonna täiustamine kui ka akadeemia kultuuripärandi tutvustamine avalikkusele. Erinevatel aegadel valminud õlimaalid, sgrafiitod, freskod, skulptuurid ja vitraažid seostavad kunagise Tartu mnt ning uue KUU-arhitektide projekteeritud õppehoone ajalugu üheks. Hajutatud püsinäituse plaaniga saab tutvuda siin.

2020. aasta näitusel „Nähtamatu monumentaalmaal“ tutvustati EKA muuseumi põnevat monumentaalmaali kavandite kollektsiooni aastatest 1962–1995, milles on ideelahendusi freskodele, sgrafiitodele, mosaiikidele ja vitraažidele. Nende klassikaliste monumentaalmaali tehnikate tehnoloogilise eripära esiletoomiseks oli eksponeeritud ka 12 materjalis valminud tööd. Näitusega kaasnev kataloog sisaldab ajaloolist ülevaadet monumentaalkunsti õpetamisest EKA-s, piltidega nimestikke: näituse nimestikku ja samuti avalikus ruumis teostunud monumentaalmaalide nimestikku. Valdkonna problemaatikat avavad vestlusringis osalenud eri põlvkondade kunstnikud.

Foto: Stanislav Stepaško

ERR. EKA muuseumi kuraator: monumentaalkunstis on materjal kõige olulisem

Sirp. Nähtamatu monumentaalmaal on saanud nähtavamaks

Näitus „Algusaegadest tänasesse: 1+1“ oli EKA105 juubeliprogrammi oluline osa. Iga Kunstiakadeemias õpetatud eriala oli esindatud kahe tööga, ajaloolise ja kaasaegsega. Valitud teosed tõestasid akadeemia mitme loominguliste põlvkondade seost ja kunstis aset leidnud muutusi.

Foto: Patrik Tamm

Kuku raadio intervjuu. Reeli Kõiv – EKA 105 ja näitus Algusaegadest tänasesse

Eesti Päevaleht. EKA muuseumis on hoiul Eesti kunstiajaloo tundmatud aarded

EKA muuseumi esimene näitus Rahutu “Hommik” valmis koostööprojektina muinsuskaitse- ja konserveerimise osakonnaga aastal 2019. Väljapaneku keskseks teemaks oli Dolores Hoffmanni freskotehnikas diplomitöö aastast 1962/1963 ja sellega seotud konserveerimisosakonna missioon fresko osalisel päästmisel endises Rahu kinos Koplis, mis läks lammutamisele. Näitusel eksponeeriti 74 m² suuruse monumentaalteose hävinud osi virtuaalselt ja muuseumikogusse jõudnud päästetud tükke reaalselt. Näituse tiim: Hilkka Hiiop, Frank Lukk, Taavi Tiidor, Varje Õunapuu, Andres Uueni, Maris Veeremäe, Reeli Kõiv ja Anneli Randla.

Foto: Ainar Luik

Seni suurim ja silmapaistvaim näitus, mis lähtus suures osas EKA kunstikogust, oli  EKA 100. sünnipäeva tähistamiseks korraldatud „100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ (kuraator Mart Kalm) 2014/2015 aastal Kumus.