29. juunist 2. juulini toimusid järjekordsed välitööd EKA, ERMi ja EVMi ühisprojekti „Linlane maal. Suvila ruumikultuuriline analüüs“ raames. Sel korral seirasime Pärnumaa aianduskooperatiive Sauga jõe ääres Eametsas, Audru lähiümbruses, Kihlepas, Kilksamas, Tammistes ja Pärnu Rääma linnaosas.
Nagu aimata oli, olid ka Pärnu lähiümbruses suvilakooperatiivid tänaseks oma ühtse ilme kaotanud. Mida linnale lähemale, seda enam oli vanade suvilate asemele kerkinud uusi, kohati väiksele krundile sobimatuid, eramuid. Palju on suvilaid ümber ehitatud või ka aastaringseteks hooneteks kohaldatud, säilitades seejuures algse arhitektuurse ilme. Siiski leidsime varasemate üleskutsete ja kohapealsete seirete käigus nii originaalilähedasi hooneid kui ka algseid omanikke või nende järeltulijaid, kes mäletasid nii kooperatiivide loomist kui ka aiamajade ja aiamaade rajamist.
Hea meel oli, et sel korral õnnestus intervjueerida mitut inimest, kes olid kooperatiivi juhtinud.
Nii nagu varasematest välitöödest, jäi ka Pärnumaa lugudes kõlama inimeste soov ise maad harida, oma kätega midagi rajada, pikad tööpäevad ehitusel, aias ja köögis talvevarusid hoidistades. Rajajate põlvkond, kes meiega oma lugusid jagasid, ei puudutanud kordagi väsimuse või tüdimuse teemat. Puhkus oligi töö ja enda loodu üle osati rõõmu tunda. Pigem tõdeti pisikese kurbusega, et täna enam ei jõuta sellisel määral aeda korras hoida ja pole tarvidustki, sest moosid-hoidised kipuvad sahvririiulitele seisma jääma.
***
17-20. augustil toimusid projekti viimased välitööd Looderanniku aiandus- ja suvilakooperatiividesse. Võtsime fookusesse Vääna-Jõesuu ja Kloogaranna mitmed aianduskooperatiivid, tegime sissepõike Naagele ja Laulasmaale ning külastasime ka Kloogaranna suvilakooperatiive.
Vaatamata Tallinna lähedusele oli nii Vääna-Jõesuus kui Kloogarannas hästi säilinud algupärase projektiga hooneid. Osad neist olid küll ümber ehitatud aastaringseks kasutamiseks, lisatud oli üksikuid terrasse ja vahetatud aknaid, aga põhiplaan ja arhitektuurne üldilme oli jäänud samaks.
Rõõm oli, et mitmed krundid olid algsete omanike või nende järeltulijate käes ning säilitanud oma esialgse funktsiooni, vormi ja isegi interjööri. Endiselt toimis mitmeski majapidamises ka pikk suvilahooaeg: pensionipõlve pidavad „suvitajad“ elasid ja aiandasid oma kruntidel kevadest sügiseni.
Tuginedes intervjuudele, võib väita, et Looderanniku mereäärsetes kooperatiivides, olgu need suvila- või aianduskooperatiivid, osati enam hinnata ja rõõmu tunda looduse mitmekesistest võimalustest ja kuurorti võludest. Paljud nimetasid merd kui üht olulist motivaatorit suvekodu rajamisel.