Rektor Hilkka Hiiop. Foto: Tõnis Bunder
Lugupeetud kolleegid, külalised; aga mis peamine, tänase päeva staarid, armsad lõpetajad!
Alustuseks tahaksin teid kõiki õnnitleda – täna on teie päev! Pühendan oma tänase kõne lõpule, mitte algusele. Ehk siis sellele, mis teid kõiki on kokku toonud ja mis teid kõiki ühendab: TASE näitusele, igaühe teie EKAs veedetud aastate kulminatsioonile. See aasta lõpp on meie ajaloos midagi päris erilist ja päris erakordset. Esiteks on teid rekordiliselt palju – esmakordselt EKA ajaloos on lõpetajaid üle 300.
Ja teiseks – see TASE – te olete kaaperdanud EKA. Teie kunst on kaaperdanud EKA. Võimsalt, halastamatult, täiega. Pean tunnistama, et mulle see meeldib; aga pean ka nentima, et eks see ole üksjagu segadust tekitanud. Töötajates. Nooremates üliõpilastes. Külastajates. Ega siin majas saa keegi enam aru, mis ja kes on eksponaat, mis ja kes ei ole. Kuulsin ükspäev oma kabineti klaasukse taga kooliklassi ekskursioonijuhti õpilastele minule viidates selgitamas: “see on EKA rektor, kes on nagu firma direktor”. See on olnud TASE EKAsse toomise tohutu väärtus – me ise ei pruugi tajuda, kui põnev on näha seestpoolt seda meie maja, elu-melu, EKA linnakut, tööd ja elu. Eks kunst peabki ju segama ja sekkuma, olema nähtav ja andma oma kohalolust märku.
Tsiteerin Ekpressis ilmunud Emel-Elizabeth Tuuliku arvustust: TASE’26 ei ole lihtsalt näitus, vaid hetke kuvatõmmis inimestest, kes alles õpivad. Vaadates seda just säärasest perspektiivist, peitub selles ebatäiuslikkuses midagi, mida lihvitud institutsioonilised näitused suudavad harva pakkuda. Muide möödunud nädalavahetusel hõivas lõputööde näituse arvustus Sirbis isegi kaks lehte ning samal ajal kutsus Õhtuleht seda EKA meganäituseks. Võiks öelda, et tase.
Aga jah, millest siis räägib selleaastane tase ehk millest räägite teie, armsad lõpetajad. Vaatan seda läbi aja, ruumi ja inimese prisma. Alustan ruumist. Ehk siis sellest, et TASE on uus suur algus EKA linnaku rajamisele. See on võibolla midagi, mida te ise ei taju, aga minu jaoks on just see üks neist aspektidest, millega teie lähete ajalukku. Tänavune TASE markeerib seda, millest oleme unistanud ja unistame: viia kunst, disain, arhitektuur ja kunstikultuur majast välja, viia see inimesteni; tuua inimesed majja sisse, tuua nad meie loominguni. Näidata loomingu jõudu, demonstreerida seda, milleks on vaja loovaid inimesi. Näidata EKA kohalolu siin Kalamaja südames. Mu isiklikes institutsionaalsetes unistustes on Kotzebue tänav just see, mille ümber EKA tiirleb. Ja nüüd ongi see saanud vähemalt korraks tõeks. Näen sellel tavapäraselt tühjal tänaval pidevalt traalivaid inimesi, kes segavad autosid ja naabreid, otsides kollaseid TASE silte. Rääkimata TASE avamise peost, kui gruuviv Puuluup ja tantsu vehkivad inimesed valgusid vihmamärjale tänavale. Üks kaunimaid ja ülendavamaid hetki oli see, kui täpselt Kotzebue varjulise tänava tsentrist tuli järsku välja päike, mis justkui sümboliseeris meie ja teie sära ja kiirgust. Mäletan end mõtlemast, et see hetk tuleb talletada võimsa mälupildina: EKA on siin! EKA on kohal! Tänan teid, armsad lõpetajad, et tegite selle hetke päikeliseks ja päriseks!
Kuigi alustasin oma juttu ruumist, olen tegelikult sügavalt veendunud ja mida aeg edasi seda rohkem veendunud, et EKA jõud on inimestes. Meie õppejõududes, meie meistrites, meie tugitöötajates, meie tudengites. Ma ei saa jätta tsiteerimata eelmise aasta arhitektuuritudengi Grete Tauli lõpukõnet, mis oli pühendatud EKA inimestele. Tsiteerin: See tekitab lihtsalt siirast rõõmu ning rahulolu, et EKA töötajad armastavad oma tööd. Seetõttu armastame meie ka EKAt ja neid, kes selle koha niivõrd omanäoliseks ja eriliseks teevad. …kuid selle jutu point oli kokkuvõttes lihtsalt üks soovitus. Soovitus meil kõigil rohkem märgata kõiki tegelasi enda ümber.
Aga mis seob EKA inimesed ja TASE? Lisaks ruumilisele sekkumisele on minu jaoks selle aasta TASE erakordsus selles, et see ei jätnud puutumata ühtki EKA inimest. Nii heas kui halvas, aga me kõik saime TASEga seotud. Isegi, kui see tekitas ebamugavust, on minumeelest väga eriline ja väga oluline, et selle aasta TASE ei läinud ühestki EKA inimesest mööda. Kes kolis välja, kes kolis kokku, kes kohandas oma tavapärast tööelu, kes sai ise eksponaadiks. Rektoraat muutus moetudengite lõputööde väljanäituseks, rahanduse kohalt leiame kaunid kleidid, koosolekute laua ümber istuvad juhtorganite asemel suled ja tutid. Kõik me pidime oma mugavustsoonist välja astuma. Ja minumeelest on see äge, see markeerib ja teeb hästi klaariks, miks me siin oleme ja mida me siin teeme. Selle aasta TASE ühendab ja seob EKA inimesed. Tänan teid, armsad lõpetajad, ka selle eest.
Ja viimaks – aeg.
Peaaegu kohustuslikuks on saanud lausung, et elame kriiside ja muutuste ajastul. Jah, see on tõsi. Aga ma ei taha rääkida kriisidest, vaid sellest, et minu meelest näitavad selle aasta lõputööd teatud rahu tegemist hetke ja ühiskonnaga, seda, et igal ajal saab olla noor, saab olla õnnelik, saab olla eksperimenteeriv, saab olla kriitiline. Ma tunnetan teie töödes lootust, leidmist, rõõmu, perspektiivi. Just täna ja praegu, just selles ajas, mis on ju teie aeg. Ja ma väga hindan neid väärtusi, mida teie näete. Näiteks kasvõi see, kuidas te oskate hinnata olnut ja minevikku ning sellest õppida. Lõputööde seast leiame Vormsi ajaloolise maja puitu vabade kunstide teaduskonnast, homaaži mineviku kureeritud hääbumisele meie noorte arhitektide töödes, Prangli traditsioonilisi kudumistehnikaid disaineri pilgu läbi ja mu enda lapsepõlve saatnud Sipsiku ja Naksitrallid kunstikultuuri teaduskonna seltskonnas. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Aga selle kõrval küsime ilmselt kõik endalt sageli: mis on üldse meie, loovinimeste roll tulevikus. Ma ei ole ei filosoof ega visionäär, aga rektorina pean sageli nendele küsimustele mõtlema ja neist ka rääkima. Ma isiklikult usun, et loovusel on tulevikuühiskonnas üha kasvav roll, aga märkan ka, et sellest räägitakse üha enam ka väljapool EKAt, väljapool loovinimeste ringi. Pea iga ülikooli üks uutest tulevikuoskustest, mida hakatakse tudengitele õpetama, on LOOVUS. Aga teie jaoks pole see mitte ainult tuleviku-, vaid olevikuoskus. Just loovuses ja käsitöises meisterlikkuses peitub ju paljus inimeseks olemise identiteet ja see, mis eristab meid kõigest, mis on tehis. Ja teie TASE töödest peegeldub see loovus, selle kulla hinnaga oskuse omamise enesekindlus, teie usk ja teie lootus. Võibolla ka teie armastus. Tänan teid selle eest, armsad lõpetajad!
Kokkuvõtteks tsiteeriksin meie valmivat arengukava:
EKA on koht, kus tulevikku ei oodata, vaid luuakse. Väärtustame loomingulist riski, sõltumatut mõtet ja julgust eksimisest õppida, sest just nii sünnivad uued teadmised, tähendused ja võimalused, mis viivad ühiskondlikku arutelu ja arusaamu edasi.
Tänavust TASEt vaadates ja noori loovinimesi ülikoolist teele saates usun ma tõesti neisse suurtesse sõnadesse, mis sai EKA visooniteksti kirja. Tänu teie tehtud tööle oleme õppinud midagi uut – meie ruumist, meie inimestest, meie ajast, meist endist. Igaüks teist on ennast tõestanud – enda õppejõududele, hindajatele, kursakaaslastele ja mis kõige olulisem, iseendale. Täna tähistame teid. Ja juba homme tähistage ennast kui naasete siia lõpupeole veel hinges tudengitena, aga tegelikult juba värskete vilistlastena. Mul on teile tulevikuks ainult üks palve – ärge jääge võõraks. Ootan mina ja ootab EKA teid alati avasüli tagasi.
Aitäh teile ja palju-palju-palju õnne!