Ühe keraamilise pannoo seiklused
Viive Väljaotsa rõõmsavärvilisel pannool musitseerivate tüdrukute pilgu all on õppinud mitu põlvkonda keraamikuid[1]. 1974. aastal lõputööna valminud pannoo oli kavandatud toonase perekonnaseisuaktide büroo sinisesse baari, kuid sinna see tänaseks unustusehõlma vajunud põhjustel kunagi ei jõudnud. Pannoo kinnitati hoopis Tartu maanteel asunud ERKI keraamikatöökoja seinale savisõtkumislaua kohale. Küll on aga pannoo värvigamma ja temaatika inspireeritud just sinisest baariruumist niinimetatud õnnepalees.
Kavandatud monumentaalsest pannoost läks teostamisele vaid umbes kolmandik ja kahjuks on kavand ise kunstiakadeemia rohkete kolimiste käigus kaduma läinud. Heledast portselankildu sisaldavast kõrgkuumussavist valmistatud töö koosneb vormiga paljundatud moodulitest, mis olid algselt traadiga siniseks värvitud puitalusele kinnitatud. Omaaegne tehnoloogia ei võimaldanud kõrgkuumuses kirkaid glasuuritoone saavutada ning seetõttu on pannoo elemendid tehnoloogilises mõttes alapõletatud – ikka selleks, et sinised ja punased efektselt säraksid.
Suurejoonelise töö valmistamisega oli tegemist omajagu. Deformeerumist kartes valmistas autor moodulite sisse savist toestiku, mis muutis niigi toeka töö veel raskemaks. Kuna toonase ERKI keraamikaosakonnas ei olnud põletustingimused kiita, sai osa pannoost põletatud Pärnu Keraamikatehases, suurem osa aga Kunstikombinaat ARSis. Tähelepanelik silm leiab kindlasti värvilise glasuuri väikeseid toonierinevusi, mis näitavad keraamilise materjali tundlikkust erinevatele põletustingimustele.
Diplomitöö juhendajaks oli professor Helene Kuma, kes üleliia teostusprotsessi ei sekkunud. Tehnilist tuge sai Viive töökoja meistrilt Ilmar Palmilt, kes aitas ka valmis keraamilised elemendid alusele kinnitada.
Kultuuriajaleht Sirp ja Vasar, mis toona andis alati teada ka kõigi ERKI lõpetajate nimed, pidas Viive tööd esiletõstmist väärivaks ning trükkis ära ka pildi nii autorist kui tema loomingust.
1990ndate alguses jäid pannoo-tüdrukud segastel asjaoludel ilma nii vilepillist kui mõnest sõrmest, kuid jälgisid endiselt hoolsalt nii savisõtkumist kui muid toimetusi töökojas ning inspireerisid Urmas Puhkanit 2005ndal aastal ka väikest savianimatsiooni tegema.
Kui EKA vanast koolimajast 2010. aastal välja kolis, ei olnud suurt ja rasket tööd mõtet Estonia puiesteel asunud ajutistesse ruumidesse kaasa võtta ja töö tagastati autorile. Viive Väljaots sai kokkuleppele Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumiga, kes oli nõus pannoo ajutiselt hoiule võtma. Nii puhkaski töö pikalt muuseumi kuuris ja oleks ehk unustusehõlma vajunud kui ETDMi peavarahoidja Helen Adamson ei oleks eelmise aasta oktoobris keraamika osakonnaga ühendust võtnud palvega töö teisaldada.
Keraamika osakond tervitas rõõmuga võimalust “kadunud tütar” taas koju tuua ja väärikalt eksponeerida. Paraku selgus, et töö on vahepeal kahjustada saanud ning vajaks veidi parandamist. Algas tore koostöö muinsuskaitse ja konserveerimisosakonnaga, kuhu oli kaasatud ka pannoo autor Viive Väljaots.
Konserveerimistöid alustati tükkide aluse küljest lahti võtmisega ning nende dokumenteerimise ja pesemisega. Terve teos oli mattunud paksu mustusekihi alla. Lisaks mustusele oli mitmel pool tumedaid epoksiidliimi laike, mis lõigati ja lihviti maha. Teos oli kinnitatud nn soome papist aluse külge, see oli aja jooksul kõvasti kannatada saanud. Otsustati teha uus 18 mm kasevineerist alus. Osapooltega konsulteerides otsustati erinevalt varasemast alusest, mis moodustas keraamilise osa ümber siniseks värvitud raami, seekord alus lõigata keraamilise teose piirjooni järgides. Logisevate tükkide alla, kus enne olid olnud paberi-ja papinutsakud valmistati vineerist kiilud. Kõikide tükkide jaoks puuriti alusest läbi traadiaugud ning freesiti traadipeadesõlmede tarbeks pahupoolele süvendid. Seejärel sai hakata tegelema kaduma läinud ja ära murdunud tükkidega. Uue vilepilli ja väikese sõrme valmistas kunstnik ise. Need kinnitati koos lisaks varasemalt ära murdunud näpukolmikuga tihvtide ja epoksiidliimiga tagasi teose külge. Väikesed kaod täideti sünteetilise vaigu baasil massiga, mis viimistlemiseks retušeeriti ja lakiti. Uus vilepill ja sõrm ning parandused on tähelepanelikul ja lähemal vaatlemisel originaalist eristatavad.
Tööde teostajaks oli muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudeng Ellen Emilie Laaksonen.
Paigaldamisel füüsilise abi eest täname keraamika-, sepa-, skulptuuristuudiote ja töökodade meistreid ning 3D laborit.
[1] Vt ka U.Puhkan et al, 100 käsitlust keraamikast / 100 Takes on Ceramics. Tallinn, 2023, lk 87
Kaja Altvee
22.10.2026
