Erialast

Graafiline disain kui eriala

Graafilist disaini kui eriala on tänapäeval üha raskem üheselt defineerida, kuna see hõlmab suurel hulgal erinevad tegevusi ja loomingulisi väljundeid.

Wikipeediast leiame lühikese, kuid küllaltki täpse graafilise disaini definitsiooni:

“Graafiline disain on loominguline protsess – enamus juhtudel kaasates klienti ja disainerit ning teisi tehnilisi osapooli (näiteks trükikoda, programmeerija jt) – mille eesmärgiks on edastada spetsiifiline sõnum (või sõnumid) kindlale publikule. Mõiste “graafiline disain” võib viidata ka erinevatele kunstilistele ning professionaalsetele distsipliinidele, mille fookus on kommunikatsioonil ja presentatsioonil. Erinevaid meetoteid kasutatakse, luues ja ühendades sõnu, sümboleid ning kujutisi, et luua visuaalne tõlgendus ideedest ja sõnumitest.”

Richard Hollis, Briti graafiline disainer ja disainiajaloolane, kirjutab oma ka eesti keeles ilmunud raamatus “Graafiline disain. Ülevaatlik ajalugu” eriala ajaloost järgnevalt:

“Visuaalsel kommunikatsioonil selle mõiste kõige laiemas tähenduses on pikk ajalugu. Kui ürginimene märkas jahil olles pori sees looma jalajälge, siis see, mida ta nägi, oli graafiline märk. Looma ennast nägi ta vaid vaimusilmas. […]
Graafiline disain on märkide loomine või välja valimine ning nende paigutamine tasapinnale konkreetse idee edastamise eesmärgil. […]
Omaette elukutsena on graafiline disain eksisteerinud alates 20. sajandi keskpaigast. Sinnamaani kasutasid reklaamitellijad ja nende agendid nn kommertskunstnike teenuseid. Nende spetsialistide hulka kuulusid kujunduskunstnikud – maketitegijad; tüpograafid, kes panid paika juhtkirjad ja teksti detailse paigutuse ning andsid trükilaoalaseid juhtnööre; illustraatorid, kes tegid eri liiki illustratsioone alates diagrammidest kuni moejoonisteni välja; retušeerijad; kirjakunstnikud ja teised professionaalid, kelle käe all lõplik kujundus reprodutseerimiseks ette valmistati. Paljud kommertskunstnikud, nt plakatikujundajad, valdasid mitmeid nimetatud oskusi.”

Eriala noorele vanusele viidates ütlevad Prantsuse maailmakuulsa disainirühmituse liikmed M/M Paris graafilise disaini kohta nõnda:

“Graafiline disain võib sisaldada suurel hulgal tegevusi, selle definitsioon ei ole paika pandud, see on pidevas muutumises. Kuna see on suhteliselt noor amet, siis parimad graafilised disainerid on need, kes taasleiutavad oma eriala ning seeläbi oskavad üllatada.”

Kuna elame ajal, mil mitmed erialad on segunenud ning selgelt mõistetavaid piire enam loomingulistel erialadel pole, siis võib siinkohal ka ära tuua graafilise disaineri ja disainiteoreetiku Stuart Bailey mõtte sellest, et graafiline disain eksisteerib vaid siis, kui on juba olemas teised asjad, millega seda siduda:

. . . graafiline disain saab eksisteerida vaid siis, kui eelnevalt on juba olemas teised alad. Tegemist pole a priori distsipliiniga, vaid kummitusega; olles korraga nii kaardistamata ala kui ristumispunkt — mõistete lahknevus — või sõlmpunkt, mis tuleb esile vaid siis kui jooned sellega ristuvad.

Nagu näete, ei ole küsimusele “mis on graafiline disain?” ühte lihtsat ja selget vastust. Võib-olla tasub meeles pidada Richard Hollise lühikest, kuid tabavat mõttekäiku:

“Graafiline disain on omamoodi keel, mida iseloomustavad ebapüsiv grammatika ja pidevalt laienev sõnavara.”

See ongi see, mida oma osakonnalt ja tudengitelt kõige rohkem ootame – uusi grammatika reegleid ning lisandusi sõnavarale, et seda põnevat eriala üha uuesti ja uuesti mõtestada ning defineerida.

Osakonna iseloom, mõtteviis ja filosoofia

Graafilise disaini osakonna eesmärgiks on koolitada analüüsivõimelisi disainereid, kes oskavad oma otsuseid põhjendada ning näevad disaini millegi enamana, kui pelgalt atraktiivsete visuaalide loomisena.

Disainitav objekt ei ole autonoomne kunstiteos, vaid tegeleb kommunikatiivse probleemiga – kutsub, keelab, õpetab, teavitab, vihjab jne. Seetõttu on olulised teadmised ühiskonna toimimisest, psühholoogiast, ajaloost, tehnikast, kultuurist. Neid teadmisi üritame anda nii teoreetiliste ainete kaudu kui ka praktilistes kujundusainetes aset leidvate arutelude ja juhendamise abil. Enne kujundi või kujunduse tekitamist arutletakse põhjalikult töö adressaadi ja lahendusvariantide kallal. Võib selguda, et logo asemel on vaja koostada äriplaan või flaieri asemel audiovisuaalne klipp. Osakonnas puuduvad seetõttu rakenduskunstikoolidele omased meediumikesksed ained nagu ‘logotüübi disain’ või ‘plakati kujundamine’. Meediumist olulisem on meetod lahenduseni jõudmiseks. Selleks kasutame materjali kogumist ja analüüsi, rühmatööd, spetsialisti konsultatsiooni, osaluseksperimente jm.

Eelnevalt kirjeldatu tõttu ei õpetata tehnoloogiat (arvutiprogramme nagu Adobe Illustrator või Photoshop) eraldi ainetena, vaid need oskused omandatakse igapäevase töö käigus. Käsitööoskuse kõrval on olulisem probleemi püstitamine, analüüs ja lahendusteede leidmine. Aga spetsiifilisemate ülesannet puhul käsitleme loomulikult ka vastavaid töövahendeid (AfterEffects, FontLab jt).

Kuidas õppimine toimub

Graafilise disaini osakonnas õppides tegeleb tudeng paralleelselt mitme projektiga, mis hõlmavad visuaalkultuuri laia spektrit, alates väga praktilistest disainiprobleemidest kuni abstraktsemat tõlgendamist vajavate küsimusteni. Näiteks võib tudengil korraga käsil olla:
– plakati sisu edasiandmine koreograafia abil
– 250-leheküljelise raamatu küljendamine ja selle trükiks ette valmistamine
– avalikku linnaruumi möödujaid kõnetava kohaspetsiifilise kunstiteose loomine
– toimiva fondi kujundamine
– oma muusikainstrumendi ehitamine, selle jaoks teose komponeerimine, esitamine ja plaadikujunduse loomine

Loengud toimuvad õppejõu juhendamisel ümber ühise laua ning lisaks ülesannete lahendamisele kodutööna, oodatakse igalt tudengilt aktiivset sekkumist, dialoogi ja kaasa rääkimist kaastudengite koolitööde analüüsimisel. Lisaks projektipõhistele loovülesannetele osalevad tudengid ka ajaloo- ja teoorialoengutes.

Väga mahukas ja oluline osa on iseseisval tööl. Osakonna poolt on selleks kasutusse antud stuudioruum, kus julgustame tudengeid ka tunniplaani välisel ajal tööd tegema ning oma osakonna kaaslastega suhtlema. Peame väga oluliseks, et kõigile kolmele BA kursusele on ette nähtud ühine tööruum, nii saavad tudengid lähemalt tuttavaks ja toimub aktiivne mõttevahetus.

Lisaks kohalikele õppejõududele üritame võimalikult palju õppetöösse kaasata erialaprofessionaale väljaspoolt Eestit. Igal õppeaastal toimub lisaks tavaõppetööle ligikaudu viis intensiivset workshoppi.

Oluline roll õppekavas on ka välisreisidel. Osakonna traditsiooniks on kujunenud igal teisel aastal Tšehhis toimuva Brno graafilise disaini biennaali külastamine. Samuti külastame teisi olulisi rahvusvahelisi erialaseid sündmusi, näiteks Lahti plakatitriennaal Soomes, Chaumont’i rahvusvaheline plakati- ja graafilise disaini festival Prantsusmaal, loengusari Bold Italic Gentis, Belgias. Välisreisil viibides üritame alati külastada mitmeid disainistuudioid, olulisi näituseid ja tutvuda lähemalt kohaliku disainikultuuri ning kunstimaastikuga.

Graafiline disain Kunstiakadeemias

EKA graafiline disain lähtub osalt Bruno Tombergi-aegse Erkidisaini vaimsusest (vormi ja funktsiooni ühtsus, status quo kahtluse alla panek, modernistlik usk asjade ja olude parandamise võimalusse).

1966 – Võetakse vastu esimesed üliõpilased Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonna tööstuskunsti erialale. Kateedrit asub juhtima Bruno Tomberg.

1971 – Lõpetavad esimesed neli disainerit. Diplomile märgitakse erialaks kunstnik-konstruktor. Õppej.ududeks on Udo Ivask, Bruno Vesterberg, Mait Summatavet jt.

1979 – Võetakse kasutusele nimetus ERKIDISAIN, mis peab märkima üliõpilaste ja õpetajate koostöös sündinud uut fenomeni: eesti disainikoolkonda.

1982 – Villu Järmuti õpetus kasvatab terve plejaadi noori plakatikunstnikke. Toimuvad autoriplakati näitused, millel on eesti kunstielus uuenduslik tähendus.

1983 – Kateedri juhataja kohale asub Udo Ivask. Õpetajateks kutsutakse vilistlasi (Hugo Mitt, Heiki Zoova, Margus Haavamägi jt).

1988 – Bruno Tomberg naaseb disainikateedri juhataja postile.

1995 – Senisest kateedrist moodustatakse kaks osakonda: tootedisaini ja graafilise disaini osakond. Tootedisaini osakonda juhib Arvo Pärenson, graafilise disaini osakonda Villu Järmut.

1999 – Graafilise disaini eriala nimetatakse ümber meediagraafikaks.

2000 – Eesti Kunstiakadeemia lõpetavad esimesed tootedisainerid ja graafilised disainerid.

2005 – Graafilise disaini osakonna juhatajaks saab Ivar Sakk. Dotsendina asub tööle Kristjan Mändmaa

2006 – Tähistatakse disainihariduse 40ndat aastapäeva. Selle aja jooksul on disainerihariduse saanud 403 inimest, neist 59 on lõpetanud tootedisaini ja 76 graafilise disaini osakonna.